Mine sisu juurde

Demetrios Phaleronist

Allikas: Vikipeedia

Demetrios Phaleronist (kreeka keeles Δημήτριος ὁ Φαληρεύς; 350–280 eKr)[1] oli Ateena riigi- ja kõnemees. Ta oli Theophrastose ja võimalik et ka Aristotelese õpilane ning üks esimesi peripateetikuid.

Makedoonia kuninga Kassandrose ülesandel oli Demetrios kümme aastat Ateena ainuvalitseja. Ta reformis oluliselt õigussüsteemi, säilitades Kassandrost pooldava oligarhia. Aastal 307 eKr pagendati Demetrios Ateenast ning ta läks kõigepealt Teebasse ning pärast 297. aastat eKr Aleksandriasse Ptolemaios I õukonda. Ta kirjutas palju ajaloost, retoorikast ja keeleteadusest. Sama nime all, Demetrios Phaleronist, tunti hiljem ka tema lapselast, kes valitses Ateenat arvatavasti aastatel 262–255 eKr Makedoonia kuninga Antigonos Gonatase esindajana.[2]

Demetrios sündis Phaleronis umbes 350. aastal eKr. Tema isal Phanostratosel polnud ei seisust ega vara ning isa vend Himeraios oli Makedoonia-vastane kõnemees.[3] Demetrios omandas hariduse Theophrastose koolis koos poeet Menandrosega.[4] Ta alustas oma karjääri umbes aastal 325 eKr, kui toimusid Harpalost puudutavad vaidlused. Peagi sai ta tuntuks suurepärase kõnepidajana.

Demetrios kuulus Phokioni parteisse, mis pooldas oligarhiat, ning tegutses tema vaimus. Kui Xenokrates ei olnud umbes aastal 322 eKr võimeline uut, metoikidele (Kreeka linnades elavatele võõramaalastele) kehtestatud maksu maksma ja ateenlased ähvardasid ta orjaks müüa, olevat ta pääsenud tänu sellele, et Demetrios ostis tema võla üles ja maksis tema eest maksu ära.[5]

Pärast Phokioni surma 317. aastal eKr määras Kassandros Demetriose Ateena valitsuse juhiks. Demetrios oli sellel ametikohal kümme aastat ja viis läbi ulatuslikke õigusreforme. Ateenlased hindasid teda kõrgelt (suur osa talle antud autasudest tühistati pärast ta pagendamist) ning talle püstitati vähemalt 360 ausammast.[6] Samas ei olnud Demetrios eriti populaarne madalamate ühiskonnaklasside ning demokraatiameelsete erakondade seas, kes olid vastu piirangutele, mida ta demokraatlikele ettevõtmistele seadis, ning nägid temas vaid Makedoonia-meelse nukuvalitsuse juhti.[7]

Stephen V. Tracy sõnul ei vasta ausammaste lugu tõele. Ka ütleb ta, et Demetrios mängis hiljem tähtsat rolli Aleksandria raamatukogu asutamises.[8]

Demetrios püsis võimul 307 aastani eKr. Tol aastal vallutas Kassandrose vaenlane Demetrios Poliorketes Ateena ning Demetrios oli sunnitud linnast põgenema.[9]

Väidetavalt vallanud teda valitsusaja lõpu poole ohjeldamatu naudingujanu[10] ning ta olevat raisanud 1200 talenti aastas söömingutele, pidutsemisele ja armulugudele. Pergamoni Karystios mainib, et tal oli Diogenise-nimeline armuke, keda kadestasid kõik Ateena poisid.[11]

Pärast Demetriose pagendamist punusid tema vaenlased intriige üritamaks saavutada seda, et ateenlased ta surma mõistaksid, kusjuures Demetriose sõber Menandros oleks äärepealt nende ohvriks langenud. Kõik Demetriose ausambad peale ühe hävitati.

Ateenast läks Demetrios esmalt Teebasse[12] ja pärast Kassandrose surma aastal 297 eKr Aleksandriasse Ptolemaios I Soteri (Päästja) õukonda. Ta oli Ptolemaiosega aastaid väga sõbralikes suhetes ja väidetavalt usaldas viimane talle koguni kuningriigi seadusandluse ülevaatamise.[13] Aleksandrias viibides pühendus Demetrios peamiselt kirjutamisele, kandes südames kodumaa mälestust.[14]

Pärast Ptolemaios Philadelphose võimuletulekut langes Demetrios ebasoosingusse (ilmselt oli ta toetanud valet kandidaati, Ptolemaios Keraunost)[15] ja ta pagendati Ülem-Egiptusse. Ühe allika teatel püstitati talle kuju Saqqara Memphises.[16] Ta olevat surnud maohammustuse tagajärjel, [17] arvatavasti varsti pärast 283. aastat eKr.

Kirjanduslik tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Demetrios oli viimane kuulus Atika kõnemees,[18] pärast teda atika kõnekunst hääbus. Tema kõned olevat olnud elegantsed, kaunid ja malbed,[19] mitte ülevad nagu Demosthenese omad. Oma arvukates teostes, millest enamiku kirjutas ta Egiptuses,[20] käsitleb ta laia teemaderingi. Diogenes Laertioselt pärinevast Demetriose teoste loetelust[21] nähtub, et Demetrios oli väga mitmekülgne isiksus. Ta kirjutas nii poliitilisi, ajaloolisi, filosoofilisi (nt "Aisopeia", Aisopose valmide kogumik) kui ka poeetilisi teoseid, kuid need on kõik hävinud. Demetriosele omistatud traktaat "Stiilist" (Περἱ ἑρμηνείας) pärineb hilisemast ajast, 2. sajandist pKr.

Haridus ja kunst

[muuda | muuda lähteteksti]

Tragöödiate esitamine Ateenas oli nende kulukuse tõttu lõpetatud.[22] Selleks et võimaldada inimestele odavamaid intellektuaalseid lõbustusi, lasi Demetrios rapsoodidel Homerose ja teiste poeetide teoseid laval esitada.[23]

Straboni väitel[24] andis Demetrios idee Museioni loomiseks, milles asus Aleksandria raamatukogu ja mille eeskujuks oli Aristotelese kooli struktuur. Museionis oli peripatos (kaetud sammaskäik), syssition (ühine söögisaal) ja raamaturullid, mis olid korrastatud liikide kaupa. Kõige varasema allika, pseudoepigraafilise Aristease kirja järgi (loodud u 180 – u 145 eKr[25]) korraldas raamatukogu algselt Demetrios Phaleronist Ptolemaios I Soteri valitsusajal (u 367 – u 283 eKr).[26] Teised allikad väidavad, et see loodi hoopis tema poja Ptolemaios II valitsusajal (283–246 eKr).[27]

Viited Demetriosele

[muuda | muuda lähteteksti]

Diogenes Laertios

[muuda | muuda lähteteksti]

Diogenes Laertios pühendab teoses "Väljapaistvate filosoofide elust ja arvamustest" ühe osa Demetriosele Phaleronist.[28]

Georg Wilhelm Friedrich Hegel ütleb oma teoses "Loengud filosoofia ajaloost", et "varsti pärast Aleksander Suurt hakati Ateenas Demetriost Phaleronist (ja teisi) austatama ja kummardama nagu jumalat"[29]. Pole teada, mis oli Hegeli väite aluseks, Diogenes Laertios midagi sellist ei maini.[28] Arvatavasti sai Hegel valesti aru Plutarchose kirjutatud Demetriose eluloost, mis käsitleb Demetrios Poliorketest, mitte Demetriost Phaleronist.[30] Plutarchos kirjutab, et Demetrios Poliorketes alistas Ateenas Demetriose Phaleronist, ja 12. peatükis räägib ta, et Demetrios Poliorketest austati nagu jumal Dionysost. See Plutarchose kirjutus on viinud segadusse teisigi peale Hegeli.[31]

  1. ↑ Dorandi 1999, lk. 49-50.
  2. ↑ C. Habicht, Athens from Alexander to Anthony (London, 1997), 151-154.
  3. ↑ Laërtius 1925b, § 75; Aelianus, Varia Historia, xii. 43
  4. ↑ Strabon, 9.1.13
  5. ↑ Laërtius 1925, § 14.
  6. ↑ Laërtius 1925b, § 75; Diodorus Siculus, xix. 78; Cornelius Nepos, Miltiades, 6.
  7. ↑ Green, Peter (1990). Alexander to Actium. University of California Press. lk. puudu
  8. ↑ Tracy, Stephen V. (2000). "Demetrius of Phalerum: Who was He and Who was He Not?". Demetrius of Phalerum,. Rutgers University Studies in Classical Humanities. IX Zlocation=New Brunswick, NJ. lk. 331-345.
  9. ↑ Plutarchos, Demetrius 8; Dionysios Halikarnassosest, Deinarchos 3.
  10. ↑ Athenaios, vi., xii.; Aelianus Varia Historia, ix. 9; Polybios, xii. 13.
  11. ↑ Athenaios, xii.
  12. ↑ Plutarchos, Demetrios 9; Diodorus Siculus, xx. 45
  13. ↑ Aelianus, Varia Historia, iii. 17.
  14. ↑ Plutarchos, De Exilio
  15. ↑ Bagnall 2002, p. 348.
  16. ↑ Ph. Lauer and Ch. Picard (1957). "Reviewed Work: Les Statues Ptolémaïques du Sarapieion de Memphis". Archaeological Institute of America. doi:10.2307/500375. JSTOR 500375.
  17. ↑ Laërtius 1925b, § 78; Cicero, Pro Rabirio Postumo 9.
  18. ↑ Cicero, Brutus 8; Quintillian, x. 1. § 80
  19. ↑ Cicero, Brutus 9, 82, De Oratore ii. 23, Orator 27; Quintillianus, x. 1. § 33
  20. ↑ Cicero, de Finibus, v. 19
  21. ↑ Laërtius 1925b, § 80, etc.
  22. ↑ Vt Liturgy .
  23. ↑ Athenaios, xiv; Eustathios Tessaloonikest, Ad Homeri
  24. ↑ Strabon, 13.608, 17.793-4
  25. ↑ Lindberg, David C. (15 March 1980). Science in the Middle Ages. University of Chicago Press. lk. 5–. ISBN 978-0-226-48233-0. Retrieved 11 January 2013.
  26. ↑ Aristease kiri, 9–12.
  27. ↑ Phillips, Heather (2010). "The Great Library of Alexandria?". Library Philosophy and Practice. University of Nebraska–Lincoln. Archived from the original on 26 July 2012. Retrieved 26 July 2012.
  28. 1 2 Laërtius 1925b, § 75–85.
  29. ↑ Hegel,, Georg Wilhelm Friedrich (1995). "Plato and the Platonists". Lectures on the History of Philosophy. 2. Translated by Haldane, E. S.; Simson, Frances H. Lincoln, Nebraska: University of Nebraska Press. p. 125..
  30. ↑ Plutarchos. " Demetriose elu".
  31. ↑ Scott 1928, lk. 148.
  • Bagnall, Roger S. (December 2002). "Alexandria: Library of Dreams" (PDF). Proceedings of the American Philosophical Society. 146 (4): 348–362. Archived from the original (PDF) on 2016-03-04.
  • Dorandi, Tiziano (1999). "Chapter 2: Chronology". In Algra, Keimpe; et al. The Cambridge History of Hellenistic Philosophy. Cambridge: Cambridge University Press. pp. 49–50. ISBN 9780521250283.
  • Laërtius, Diogenes (1925). "The Academics: Xenocrates". Lives of the Eminent Philosophers. 1:4. Translated by Hicks, Robert Drew (Two volume ed.). Loeb Classical Library. § 6–15.
  • Laërtius, Diogenes (1925b). "The Peripatetics: Demetrius". Lives of the Eminent Philosophers. 1:5. Translated by Hicks, Robert Drew (Two volume ed.). Loeb Classical Library. § 75–85.
  • Innes, Doreen (1995) Demetrius: On Style, in Aristotle Poetics, Longinus On the Sublime, Demetrius on Style. Loeb Classical Library. Harvard University Press. ISBN 9780674995635
  • Scott, Kenneth (1928). "The Deification of Demetrius Poliorcetes: Part I". The American Journal of Philology. 49 (2): 137–166.
  • Fortenbaugh, W., Schütrumpf, Eckart, (2000), Demetrius of Phalerum: Text Translation and Discussion. Rutgers University Studies in Classical Humanities IX. Transaction Publishers, New Brunswick, NJ. ISBN 0-7658-0017-9

• See artikkel hõlmab teksti praeguseks avalikus kasutuses olevast teosest: Smith, William, ed. (1870). Dictionary of Greek and Roman Biography and Mythology.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Demetrios_Phaleronist&oldid=7056330"