Deltarannik
Deltarannik on rannikutüüp, kus madal mererannik on liigestatud paljude jõeharudega ehk deltadega
Deltarannik on iseloomulik piirkondadele, kus suurte jõgede suudmetes on tekkinud deltad. Viljakate muldade tõttu on deltarannikutel soodsa kliima korral tihe asustus ja intensiivne põllumajandus.[1] Kuna põllumajanduses kasutatakse väetisi ja tegevus toimub veekogude lähedal, siis on vetikate vohamise tõttu deltarannikud tihti kinnikasvanud.
Kõige tuntumad deltarannikud on Egiptuses (Niiluse delta), Brasiilias (Amazonase delta), Venemaal (Leena ja Volga delta), Bangladeshis (Gangese, Brahmaputra ja Meghna jõe ühine delta), USA-s (Mississippi delta) ja mujal.
Deltaranniku ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Jõe suudmealal on väga väike lang ja aeglane voolukiirus. Jõe poolt kaasa kantud kivimmaterjal settib, tekivad settesaared, mille tõttu peab vesi edasipääsuks teise tee valima. Jõgi hargneb ja tekib delta. Kui rannik on tihedalt täis deltasid, siis on tegemist deltarannikuga.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 1987, lk 82