Deiksis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Deiksis on nähtus, mis seob omavahel diskursuse maailma ja füüsilise olukorra. Tegemist on viitesuhete võrgustikuga, kus viidatakse ümbritsevatele isikutele või asjadele ja paigaldatakse sündmusi kõnelemishetke suhtes ajateljele.[1] (lk 184)

Deiksise uurimise alusepanijaks peetakse saksa keeleteadlast Karl Bühlerit. Tema käsitluse järgi on deiktiline väljend paigutatud mingisse punkti kolme telje suhtes, millel on ühine nullpunkt ehk origo. Vastavalt kolmele deiktilisele teljele räägitakse isiku-, ruumi- ja ajadeiksisest. [1]

Deiksise liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Isikudeiksis[muuda | muuda lähteteksti]

Isikudeiksis on primaarne deiksise liik, sest lähtepunktiks on kõneleja. Isikudeiksis väljendub nii pronoomenites (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) kui ka tegusõna isikukategoorias. Eesti keelele ja ka paljudele teistele keeltele on omane see, et esimest ja teist isikut võidakse väljendada ainult tegusõna vormiga (nt laulan laulu; too see raamat!; teeme selle ära!). Seetõttu võib pidada tegusõnu teatud kontekstis isikudeiktilisteks, kuid ainult selles osas, mis puudutab neid väljenduvat grammatilist isikukategooriat.[1]

Ruumideiksis[muuda | muuda lähteteksti]

Ruumi- ehk demonstratiivdeiksise viitepotentsiaal põhineb traditsioonilise käsitluse kohaselt asukohal origo suhtes. Eesti keeles on võimalik demonstratiivadverbe kasutada seoses kõnelejale lähedal oleva ruumiga (siin, siia, siit), aga ka seoses kõneleja suhtes kaugema ruumiga (seal, sinna, sealt). Inglise keeles on vastanduvad samal põhimõttel sellised demonstratiivid nagu this ja that ning here and there.[1]

On olemas ka keeli, milles on demonstratiive kolm või rohkem. Soome keeles jaotatakse demonstratiivpronoomeneid (ja nendega seotud demonstratiivadverbe) järgmiselt: täma 'kõneleja lähedal', se 'kuulaja lähedal, tuo ' kõnelejast (ja kuulajast) kaugel'.[1] Samuti on lõunaeesti keeles kolmeliikmeline demonstratiivisüsteem, milles üks demonstratiiv on kuulajakeskne. Vastseliina murraku demonstratiivpronoomenid on: sjoo 'kõneleja lähedal', taa 'kuulaja lähedal' ja tuu 'kaugel'.[2]

Ajadeiksis[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmas deiksise liik on ajadeiksis. Ajadeiktikud viitavad ajalistele referentidele lähtuvalt kõnelemishetkest, nt täna, homme, eile, nüüd, praegu. Nendega viidatud ajahetke saame tuvastada ainult siis, kui teame, millal nad on öeldud. Mittedeiktilised on sellised ajaväljendid nagu 13. jaanuatril 2009 Gregoriuse kalendri järgi või siis, kui mõrvati USA president Kennedy. Ka grammatiline ajakategooria on alati deiktiline, sest grammatilisi aegu saab kasutada ainult lähtuvalt kõnehetkest.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Pajusalu, Renate 2009. Sõna ja tähendus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. Pajusalu, Renate 1998. Eesti pronoomenid II. Võru sjoo, taa, tuu ja timä. Keel ja Kirjandus, 3, 159−172.