De magistro

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"De magistro" 'Õpetajast' on Augustinuse filosoofiline teos, mis valmis aastal 388 või pisut hiljem.

See on Augustinuse dialoog oma poja Adeodatusega, milles arutatakse, kas keele abil on võimalik midagi õpetada.

Pealkiri[muuda | muuda lähteteksti]

Teose pealkirja "De magistro" mainivad Augustinuse teosed "Pihtimused" (9,14) ja "Retractiones" (1,12) ning Possidiuse koostatud Augustinuse teoste nimekiri (indiculus; lisandiga liber unus 'üks raamat').[1]

Kirjutamise aeg ja koht[muuda | muuda lähteteksti]

"Pihtimustes" (9,14) mainib Augustinus, et 387. aasta ülestõusmispühade ajal ristiti koos temaga ka tema poeg Adeodatus, kes ei olnud veel 15-aastaseks saanud, ja kiidab poja andekust, mis võimaldas tal väljendada mõtteid, mis on dialoogis tema suhu pandud. Dialoogi tegevusajaks peetakse 388. aastaks. See ei pruugi aga kokku langeda kirjapanemise aastaga. Mõned autorid peavad kirjutamise ajendiks poja surma, aga see ei pruugi nii olla, mistõttu ei saa poja surmaaega ja teose valmimisaega kindlalt seostada. Teoses "Retractiones" ütleb Augustinus, et ta kirjutas dialoogi "De magistro" (1,12) ning teosed "De Genesi contra Manichaeos" (1,10), De musica (1,11) ja De vera religione (1,13) ning veel kolm teost pärast Thagastesse tagasipöördumist (sügis 388) ja enne preestriks pühitsemist (391). Sellepärast paigutatakse teose kirjutamisaeg ajavahemikku 388–391.[2]

Käsikirjad ja väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]

Säilinud on umbes sada käsikirja, millest kõige varasemad dateeritakse 9. sajandisse ja enamik 12. sajandisse.[3]

Esmatrüki andis välja Angelo Ugoletto Parmas 1491, järgnes Peregrino Pasquale väljaanne Veneetsias 1491.[4]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Teos esitab kõneluse õpetava Augustinuse ning õpilasena küsimustele vastava Adeodatuse vahel.[5]

Erinevalt teistest Augustinuse dialoogidest ei liigenda seda dialoogi mitte päeva kulg ega jaotus raamatuteks, vaid dispositsioon (4.7.), Adeodatuse kokkuvõte eelnevast (7.19–7.20), Augustinuse mõtisklus dialoogi pedagoogilisest sihist (8.21) ning dialoogi lühikokkuvõte (10.31). Järgnevad Augustinuse monoloog ja Adeodatuse kinnitav kokkuvõte (14.46).[6]

Peatükkides 1.1.–3.6 visandatakse küsimusepüstitus: rääkimise (keele) olemus ja eesmärk. Seda kirjeldatakse õpetamise ja õppimise (1.1) kaudu ning tähistamise (2.3–2.4) kaudu, sest sõnad on ka märgid (1.2). Tekib küsimus, kuidas ilma märkideta saab midagi näidata. Väidet, et sõnad on märgid, illustreeritakse Vergiliuse "Aeneise" värsiga 2.659, mille kaheksa sõna tähendus tuleb Adeodatusel grammatikaõppija kombel määrata. Tekib probleem, et sõnu tuleb selgitada jällegi sõnadega, ent asju endid ei saa alati ilma sõnadeta näidata. Peatükis 4.7 tehakse selgeks järgneva arutluse ülesehitus. Eristatakse märke, mida näidatakse märkidega, ja asju, mis ei ole märgid ning mida saab näidata kas tegevust sooritades või märke andes. Edasi eristatakse juhtumeid, kus rääkimisel tähistatakse sõnadega sõnu, teisi märke või asju, mis ei ole märgid. Kõnelus peatükkides 4.8–8.21 tegeleb märgi ja märgi suhte erinevate juhtumitega ning märkide refleksiivsuse astmetega. Eristatakse märke, mis tähistavad märke, (4.8, 4.9) märke, mis tähistavad iseennast, (4.10) ja märke, mis tähistavad teineteist ja iseennast (5.11–6.18). Peatükkides 5.14–5.16 näidatakse, et kõiki sõnaliike saab kasutada ka noomenitena. Iga nimetus on ka nimi, isegi kui tähendus ei ole sama. Eri keeltesse kuuluvatel sünonüümidel on ka tähendus sama. Dialoogi ülejäänud osas on jutt märgi ja asja suhtest, kusjuures alguses kaitstakse teesi, et õpetamine ilma märkideta on võimalik (8.22–31), järgnevas ettekandes (10.32–11.37) kaitseb Augustinus aga teesi, et sõnadega ei saa midagi õpetada. Jutt on sellest, kuidas märgid tähistavad asju ehk tähistatavaid. Et Adeodatus kipub asja ja sõna segi ajama, ei oska ta end kaitsta eksijärelduse eest, et ta on nii inimene kui ka sõna homo. Selle eest kaitseb "mõistuse seadus", mis teeb selgeks, kas jutt on märgist või asjast, mida tähistatakse. "Rääkimise reegli" järgi suundub tähelepanu asjale, mida tähistatakse (8.24). Tähistatav on märgist väärtuslikum, sest märk on asjade tunnetamiseks (9.25). Kuigi mõni sõna on sellega tähistatavale asjale eelistatav, on teadmine, mis on asja hindamiseks vajalik, märgist kõrgemal (9.25). Samuti on asja tunnetus (9.27) alati asjast parem ja ka parem kui asja märk (9.26–9.28). Adeodatus jääb selle juurde, et midagi ei saa õpetada ilma märkideta; see käib ka kõndimise kohta (10.29) ja õpetamise kohta (10.30), sest tegevust tuleb alati märkidega selgitada. Augustinus aga näitab linnupüüdja näitel, kuidas taibukas vaataja õpib suudab üksiku näite varal taibata kogu linnupüüdmiskunsti (10.32), nii et ta õpib ilma märkideta, mis on linnupüüdmiskunst. Nüüd algab Augustinuse ettekanne, milles ta kõigepealt kaitseb teesi, et märkidega ei saa asju õpetada (10.32–11.37). Jumal ja loodus (10.32) näitab inimestele neid ümbritsevat maailma selle enese kaudu. Sõna sarabarae (mis Augustinuse arvates tähistab mingeid peakatteid), kui juba ei teata, mis on "pea" ja mis on "katted", ja sõna "pea" õpitakse ainult juhul, kui asja ennast juba tuntakse, mitte ümberpöördult. Me ei õpi mitte sõnadest, vaid kaemusest (10.33–10.35). Sõnad võivad ainult ärgitada asja otsima või meenutama asja, mida me juba tunneme (11.36). Piibli tekst kolmest noorukist ahjus saab lugu edukalt edasi anda ainult juhul, kui lugeja juba tunneb neid asju, millest seal jutt on; jutustatud sündmusi on võimalik ainult uskuda, mitte teada (11.37). Lõpuks (11.38–14.46) selgitab Augustinus, kuidas tunnetus üldse toimub. Me ei saa seda kelleltki, kes väljastpoolt meiega räägib, vaid Kristuselt, kes on inimese vaimu seestpoolt juhtiv tõde. Ta annab mõistusega hingele nii palju teada, kui see on oma paha või halva tahte pärast suuteline vastu võtma (11.38). Ka meeleliselt tajutavate asjade kohta ei õpi me midagi sõnadest, sest sel juhul me räägime ainult piltidest, mida me mälust esile toome ja vaimus vaatame (12.39). Vaimselt me tunnetame ainult asju, mida kui kohalolevaid me kaeme selles seesmises tõevalguses (12.40). See valgus valgustab seesmist inimest, ja siingi õpitakse asjade eneste läbi, mida Jumal ilmutab (12.40). Sõnad ise ei anna teadmist: võidakse kuulata juttu, selle sisu tunnetamata, ja ka rääkija ei pruugi teada, et see, mida ta räägib, on tõde (10.41). Sõnad ei saa avada rääkija mõtet, nagu valetamise puhul, mõtlematu rääkimise puhul, keelevääratuse puhul, arusaamatuse puhul sõnade mitmetähenduslikkuse tõttu ja halva kuulmise puhul, eriti kui tegu on võõrkeelega (13.42–13.44). Lõpuks selgitab Augustinus, mis on õpetamine: õpetaja sõnad vallandavad õppijal tunnetuse kui õppija hakkab mõtlema, kas öeldu on tõsi. Seda saab ta teada seesmist tõde vaadates, sõnad ainult ärgitavad (14.45). Sõnad on küll kasulikud (14.46), kuid nendele ei tohi liiga suurt tähtsust omistada, sest Kristus on meie ainus õpetaja, kes ärgitab väljastpoolt märkidega, et me seespool tema poole pöördudes õpiksime.[7]

Keelefilosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Keelelised arutlused on Augustinuse järgi ainult eelmäng, millega teritatakse vaimu õndsa elu ja tõe küsimuste jaoks, mis on tähtsamad (8.21). Sellega asetab ta grammatika ja dialektika filosoofilisse ja teoloogilisse konteksti. Sõnu mõistetakse märkidena ja neile omistatakse viitav funktsioon (3.6) Kuigi ka varasemad autorid on mõistnud sõnu märkidena, käsitab Augustinus esimesena keelt põhimõtteliselt märgisüsteemina ning püstitab küsimuse tähistaja ja tähistatava suhtest osutusega. Et keelemärgid võivad üksteist vastastikku tähistada (5.11–6.18), saab ka sõna olla asi ja me saame rääkida keelest enesest. Ta alustab intensiooni ja ekstensiooni probleemist, mida ei saa lahendada ei sünonüümidega ega otsese ettenäitamisega: ilma "maailmateadmiseta" ei ole asjad arusaadavad (3.6, 10.29, 19.32). Kuulaja peab rääkija kavatsust õigesti tõlgendama ("rääkimise reegel", 8.24), temaga koostööd tegema. Lõpuks eitab Augustinus, et sõnade abil saab tunnetada; saab ainult ärgitada ja meelde tuletada (10.32–11.37), sarnaselt näpuga näitamisele (10.34). Aga asi pole selles, et häälikute järgi ei saa otsustada tähistatava asja kohta (sarabarae, 10.33), vaid selles, et tunnetada saab ainult asja, mis on vaimus vahetult kohal, ja see toimub sõltumatult väljaöeldud märkidest. Märki õpitakse asja kaudu, mitte asja märgi kaudu (10.33). Seesmine õpetaja õpetab ilmutuse kaudu, valgustatud saamise protsess on keelevaba.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Fuhrer 2010: 1099.
  2. Fuhrer 2010: 1099.
  3. Fuhrer 2010: 1099.
  4. Fuhrer 2010: 1099.
  5. Fuhrer 2010: 1099–1100.
  6. Fuhrer 2010: 1100.
  7. Fuhrer 2010: 1100–1103.
  8. Fuhrer 2010: 1103–1104.

Väljaanded ja tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gerard Egbert Antoon Maria Wijdeveld (sissejuhatus, tõlge ja kommentaarid). Aurelius Augustinus De Magistro, 1938.
    • Aimé Puech. – Revue des Études Anciennes, kd 40, 1938, nr 2, lk 211–212.
    • Paul Van De Woestijne. – Revue belge de philologie et d'histoire, 1938, 17(1-2), lk 243–244.
    • Fernand Van Steenberghen. – L'antiquité classique, 1938, kd 7, nr 1, lk 140–141.
    • A. Souter. – The Classical Review, 1938, kd 52, nr 4, lk 148.
  • Klaus-Detlef Daur (toim). Augustine, De magistro, Corpus Christianorum Series Latina, kd 29, Tumhout: Brepols 1970.
  • Goulven Madec (kriitiline väljaanne, tõlge ja kommentaar). Œuvres de saint Augustin, kd 6, Dialogues philosophiques : De magistro - De libero arbitrio, Desclée de Brouwer 1976.
  • Erwin Schadel. Aurelius Augustinus, De Magistro.
  • Bernard Jolibert (tõlge, sissejuhatus ja märkused). Saint Augustin. Le Maître (De Magistro), Klincksieck 1988; 2., ümbertöötatud trükk 2002.
  • Peter King (tõlge, sissejuhatus ja märkused). Augustine. Against the Academicians. The Teacher, Hackett 1995.
  • E. Bermon (tõlge ja kommentaar). Signification et l'enseignement. Texte latin, traduction française et commentaire du De magistro de saint Augustin, Textes et traditions 15, 2007.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bonaventura. Christus unus magister omnium.
  • Aquino Thomas. De veritate, q. 11, a. 1. Veebiversioon ingliskeelse tõlkega.
  • Albrecht Locher. Die Vorstellung von der Sprache bei Augustinus und Wittgenstein. – Hochland. (Monatsschrift für alle Gebiete des Wissens, München), 57, (1964–65), lk 438–446.
  • Eugenio Coseriu. Die Geschichte der Sprachphilosophie von der Antike bis zur Gegenwart, Teil 1. Vorlesung zur Rezeption im Winter-Semester 1968/69 an der Universität Tübingen, 2. trükk, Tübingen 1975, ISBN 3-87808-011-5. (Tübinger Beiträge zur Linguistik).
  • John McCumber. Anamnesis As Memory of Intelligibles in Plotinus. – Archiv für Geschichte der Philosophie, 1978, 60, lk 160–167.
  • Tillmann Borsche. Macht und Ohnmacht der Wörter. Bemerkungen zu Augustins De magistro. – B. Mojsisch (toim). Sprachphilosophie in Antike und Mittelalter, Amsterdam 1986.
  • Myles F. Burnyeat. The Inaugural Address: Wittgenstein and Augustine De Magistro. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volumes, 1987, kd 61, lk 1–24. Veebiversioon.
  • «De Magistro» di Agostino d’Ippona (Lectio Augustini 9), Palermo 1993.
    • Giuseppe Balido. Semiosi e livelli linguistici nel «De Magistro» di S. Agostino, lk 67–72.
  • Dominic Scott. Recollection and Experience: Plato's Theory of Learning and its Successors, Cambridge: Cambridge University Press 1995.
  • Giuseppe Balido. Strutture logico-formali e analisi linguistiche di testi agostiniani, Roma 1998.
  • Peter King. Augustine on the Impossibility of Teaching. – Metaphilosophy, 1998, 29, lk 179–195.
  • Klaus Kahnert. Entmachtung der Zeichen? Augustin über Sprache, Amsterdam/ Philadelphia 1999, ISBN 90-6032-356-4.
  • Matthias Trautmann. Zeichensprache. Zeigen als Symbol der Lehr-Lern-Situation bei Augustinus, Opladen 2000, ISBN 3-8100-2919-X.
  • Michael Mendelson. By The Things Themselves: Eudaimonism, Direct Acquaintance, and Illumination in Augustine's De Magistro. – Journal of the History of Philosophy, 2001, 39(4), lk 467–489.
  • J. Gerard, P. O'Daly. Memory in Plotinus and Two Early Texts of St. Augustine. – Platonism Pagan and Christian: Studies in Plotinus and Augustine, Aldershot: Ashgate 2001.
  • Gareth B. Matthews. The Educational Thought of Augustine. – Randall Curren (toim). A Companion to the Philosophy of Education, Blackwell 2003.
  • C. Connaghan. Signs, language, and knowledge in St. Augustine's "De Magistro", doktoritöö, University of London 2004. Veebiversioon.
  • Florian Bruckmann. Die Schrift als Zeuge analoger Gottrede. Studien zu Lyotard, Derrida und Augustinus, Freiburg i.Br. 2008, ISBN 978-3-451-29811-0.
  • Therese Fuhrer. Magistro (De –). – Cornelius Mayer (toim). Augustinus-Lexikon, Vol.3 Fasc.7/8:Libero arbitrio (De –) – Mensura, Schwabe: Basel 2010. Veebiversioon.
  • Ludwig Fladerer. Augustine the grammarian: De Magistro and Augustine's position within the grammar in the Late Antiquity. – Philologus, 2010, 154(2), lk 316–328.
  • Caery A. Evangelist. The Conceptual Content of Augustinian Illumination]]. – Philosophy & Theology]], 2010, kd 22, nr 1/2, lk 3–26.
  • Gareth B. Matthews. Knowledge and Illumination. – Eleanore Stump, Norman Kretzmann (toim). The Cambridge Companion to Augustine, Cambridge: Cambridge University Press 2011, lk 171–185.
  • Paulo César Nodari. A busca de Deus nos Solilóquios de Agostinho. – Teocomunicação, 2011, kd 41, nr 1, lk 150–168.
  • Michael Mendelson. "By the Things Themselves": Eudaimonism, Direct Acquaintance, and Illumination in Augustine's De Magistro. – Journal of the History of Philosophy, 2001, kd 39, nr 4, lk 467–489.
  • Hugo Langone. De magistro: from signs to transcendence. – Revista de Estudos de Teologia e Ciências da Religião, 2012, kd 10, nr 25, lk 268–277.
  • Wouter Goris. De Magistro – Thomas Aquinas, Henry of Ghent and John Duns Scotus on Natural Conceptions. – Review of Metaphysics, 2013, kd 66, nr 3, lk 435–468.
  • V. Pacioni. Los Diálogos de Agustín. Guía de Lectura, por Nello Cipriani. – Augustinus, 2014, LIX, 232-233, lk 119–151.
  • Johann Kreuzer. Augustinus: Der Markt der Geschwätzigkeit und der Sinn des Verstehens. – 2015, kd 34, nr 1.
  • Erika Kidd. Making Sense of Virgil in De magistro. – Augustinian Studies, 2015, kd 46, nr 2, lk 211–224.
  • Louis Mackey. The Mediator Mediated: Faith and Reason in Augustine's De Magistro. – Franciscan Studies, kd 42, nr 1, 2015.
  • Pamela Chávez Aguilar. Palabras que liberan. El enseñar como admonitio en De magistro de Agustín de Hipona. – Tópicos, Revista de Filosofía, 2017, 53, lk 303–324.
  • Diana Marcela Sánchez Barbosa, Biviana Unger Parra. Diálogo y pedagogía en el De Ordine de San Agustín. – Universitas Philosophica, 2017, kd 34, nr 69, lk 77–90.
  • Maggie Ann Labinski. Care and Critique: Augustine's De magistro. – Epoché, 2018, 23(1), lk 59–84;

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]