Danilo Kiš

Allikas: Vikipeedia

Danilo Kiš (kirillitsas Данило Киш; 22. veebruar 1935 Subotica15. oktoober 1989 Pariis) oli Jugoslaavia kirjanik ja tõlkija.

Ta sündis aastal 1935 Suboticas Põhja-Bačka ringkonnas Vojvodinas segaperekonnas. Tema ema oli pärit Tšernogooriast ja isa oli ungari juut. Aastal 1939 ristiti ta Novi Sadis Serbia Õigeusu Kiriku kommete järele. Tema isa arreteeriti aastal 1944 ja ta saadeti Oświęcimi koonduslaagrisse. Aastal 1947 asus ta koos ema ja õega Cetinjesse Montenegrosse, kus elas tema onu. Cetinjes lõpetas ta ka aastal 1954 gümnaasiumi. Seejärel asus ta õppima Belgradi Ülikooli filosoofiateaduskonda kirjandusteadust, ülikooli lõpetas ta aastal 1958.

Ta debüteeris kirjanduses aastal 1962 kahe lühiromaanigaː "Pööning" (Mansarda) ja "Psalm 44".

Aastal 1973 asus ta elama Prantsusmaale, kus ta asus Bordeaux' I Ülikoolis õpetama serbohorvaadi keelt. Aastatel 19791985 õpetas ta serbohorvaadi keelt ja jugoslaavia kirjandust Lille'i I ülikoolis. Toona viibis ta ka tihti Jugoslaavias, põhiliselt Belgradis ja Montenegros.

Ta on tõlkinud serbohorvaadi keelde vene poeete (Ossip Mandelštam, Sergei Jessenin, Marina Tsvetajeva), ungari poeete (Sándor Petőfi, Endre Ady), aga ka prantsuse autoreid (Lautréamont, Charles Baudelaire, Raymond Queneau, Jacques Prévert).

Danilo Kiš suri aastal 1989 Pariisis kopsuvähki ja ta maeti (vastavalt tema soovile) Belgradis õigeusu kommete järele.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli kaks korda abielus. Tema esimene naine oli Mirjana Miočinvić, abielu lahutati aastal 1981. Seejärel oli ta abielus Pascale Delpechiga, kes tõlkis tema raamatuid prantsuse keelde.