Daltoni miinimum

Daltoni miinimum (ingl Dalton Minimum) oli päikese aktiivsuse vähenemise periood ligikaudu aastatel 1790–1830. Seda iseloomustas tavapärasest väiksem päikeseplekkide arv ning nõrgem päikesetsükkel. Periood on nimetatud inglise meteoroloogi ja keemiku John Daltoni järgi, kes uuris ilmastikku ja atmosfäärinähtusi.

Daltoni miinimum langeb ajavahemikku, mis hõlmab ligikaudu päikesetsükleid 4–7. Erinevalt varasemast Maunderi miinimumist ei katkenud päikeseplekkide teke täielikult, kuid nende arv oli tavapärasest märgatavalt väiksem.

Iseloomustus

Päikese aktiivsus muutub ligikaudu 11-aastase tsüklina, mille jooksul päikeseplekkide arv suureneb ja väheneb. Daltoni miinimumi ajal jätkus see tsükliline muutumine, kuid aktiivsusmaksimumid olid tavapärasest nõrgemad ning miinimumiperioodid pikemad.

Kaasaegsete uuringute järgi oli Daltoni miinimum võrreldes Maunderi miinimumiga vähem intensiivne. Päikeseplekke täheldati jätkuvalt mõlemas Päikese poolkeras ning Päikese magnetväli sarnanes rohkem tänapäevaste nõrkade päikesetsüklite kui Maunderi miinimumi aegse olukorraga.

Ajalooliste vaatluste hulgas on olulisel kohal astronoomide Thaddäus Derfflingeri, José Joaquín de Ferreri ja Ezra Amesi tähelepanekud, mis võimaldavad rekonstrueerida tollast päikeseaktiivsust.

Kliimamõjud

Daltoni miinimum langes kokku globaalselt keskmisest madalamate temperatuuridega. Mitmes Euroopa kliimarekonstruktsioonis on selle perioodi jooksul täheldatud märgatavat jahenemist. Näiteks Saksamaal hinnatakse temperatuurilanguseks ligikaudu 1 °C võrreldes mõne varasema ja hilisema perioodiga.

Perioodi kliimamõjusid on sageli võrreldud Maunderi miinimumi aegse jahenemisega väikese jääaja jooksul. Otsene põhjuslik seos päikeseaktiivsuse vähenemise ja kliima jahenemise vahel ei ole siiski täielikult selge.

Mitmed kliimamudelid viitavad sellele, et Daltoni miinimumi aegne jahenemine oli tõenäoliselt põhjustatud mitme teguri koosmõjust:

vähenenud päikesekiirgusest; tugevnenud vulkaanilisest aktiivsusest; atmosfääri koostise muutustest.

Aasta ilma suveta

Daltoni miinimumi perioodil toimus ka nn aasta ilma suveta (1816), mil paljudes põhjapoolkera piirkondades esinesid suvekuudel külmad ilmad, öökülmad ja saagikahjud.

Kuigi see sündmus leidis aset Daltoni miinimumi ajal, peetakse selle peamiseks põhjuseks Tambora vulkaani erakordselt võimsat purset 1815. aastal tänapäeva Indoneesia alal. Tegemist oli ühe suurima vulkaanipurskega viimase kahe aastatuhande jooksul.

Teaduslik tähtsus

Daltoni miinimum on üks paremini dokumenteeritud ajaloolisi päikeseaktiivsuse madalseise, sest see leidis aset teleskoopiliste vaatluste ajastul. Seetõttu kasutatakse seda sageli võrdlusmaterjalina päikese aktiivsuse pikaajaliste muutuste uurimisel.

Uurijad on kasutanud Daltoni miinimumi andmeid ka selleks, et hinnata võimalikke tulevasi päikeseaktiivsuse nõrgenemise perioode ning nende mõju Maa kliimasüsteemile.

Vaata ka

• Maunderi miinimum
• Spöreri miinimum
• Päikesetsükkel
• Päikese aktiivsus
• Väike jääaeg
• Aasta ilma suveta

Kirjandus

• Wagner, Sebastian; Zorita, Eduardo (2005). The influence of volcanic, solar and CO2 forcing on the temperatures in the Dalton Minimum (1790–1830): a model study. Climate Dynamics 25, lk 205–218.
• Hayakawa, Hisashi jt (2020). Thaddäus Derfflinger's Sunspot Observations during 1802–1824: A Primary Reference to Understand the Dalton Minimum. The Astrophysical Journal 890.
• Silverman, Sam M.; Hayakawa, Hisashi (2020). The Dalton Minimum and John Dalton's Auroral Observations. Space Weather 19(2).

Välislingid

• Dalton minimum – Encyclopaedia Britannica