Mine sisu juurde

Dagen H

Allikas: Vikipeedia
Kungsgatani tänav H-päeval
H-päeva logo

Dagen H (rootsi keeles "H-päev" Högertrafikomläggningen) toimus Rootsis 3. septembril 1967, kui mindi üle parempoolsele liiklusele. H tuleb rootsikeelsest sõnast högertrafik, mis tähendab parempoolset liiklust.

H-päevaks müüdud värvilised kindad meenutamaks autojuhtidele, et nad sõidaksid paremal pool

Liikluspoole muutmiseks oli kaks peamist argumenti:

  • Kõik Rootsi naaberriigid (kaasa arvatud Soome ja Norra, millega Rootsil on ühine maismaapiir) sõitsid paremal pool, ning riigipiiri ületas igal aastal 5 miljonit autot.[1]
  • Ligikaudu 90% autodest Rootsis olid vasakpoolse rooliga, mis tekitas palju laupkokkupõrkeid möödasõitudel kitsastel kaherajalistel maanteedel, mis olid Rootsis tavalised, kuna riigi väikese rahvastikutiheduse ja väikese liiklussagedusega oleks riigis maanteede ehitamise hind ühe inimese kohta olnud üüratu.[1]

Siiski oli liikluspoole muutmine ebapopulaarne: 16. oktoobril 1955 toimunud referendumil hääletas 82,9% valijatest selle vastu. Sellest hoolimata võttis Riksdag Euroopa Nõukogu ja Põhjamaade Nõukogu survel 10. mail 1963 vastu otsuse 1967. aastal parempoolsele liiklusele üle minna, kuna autode arv Rootsis oli kolmekordistunud 500 000-lt 1,5 miljonile, ning eeldati, et 1975. aastaks suureneb see 2,8 miljonini. Ülemineku jaoks loodi spetsiaalne komisjon Statens Högertrafikkommission (HTK) (riiklik parempoolse liikluse komisjon). Psühholoogide abiga korraldati ka nelja-aastane riiklik koolitusprogramm.[2] Lisaks näidati igal pool Dagen H logo, ning Rootsi riigitelevisioon SVT korraldas ülemineku jaoks lauluvõistluse, mille võitis ansambel The Telstars lauluga "Håll dig till höger, Svensson" ('Hoia paremale, Svensson').

Päeva lähenedes paigaldati igale ristmikule uued musta plastkattega liiklusmärgid ja foorid, millelt 3. septembri varahommikul plastkate eemaldati. Lisaks joonistati maha uued valged teekattemärgised, mis samuti kaeti ajutiselt musta kleeplindiga (varem kasutati Rootsis kollaseid teekattemärgiseid).

Pühapäeva, 3. septembri öösel kella 01.00-06.00 oli kogu ebavajalik liiklus keelatud, kõik teedel olnud sõidukite juhid pidid järgima erinõudeid. Kell 4.50 pidid juhid kõik sõidukid seisma jätma, sõitma paremale teepoolele ning jääma seisma kuni kella 5ni. Stockholmis ja Malmös oli ristmike ümberehituseks liikluskeeld pikem – juba kella 10st laupäeval, kuni kella 15ni pühapäeval. Ka mõnes teises linnas oli pikem liikluskeeld kella 15st laupäeval kuni kella 15ni pühapäeval. Ühesuunalistel teedel tuli bussipeatused üle viia tee teisele poole ning ristmikud ümber ehitada.

Et vältida vastutulevate autojuhtide pimestamist, tuli kõikide autode vasakpoolse liikluse jaoks mõeldud esituled vahetada uute, parempoolse liikluse jaoks mõeldud esitulede vastu. Toona kasutati Rootsis enamikul autodel odavaid, universaalseid ümmargusi esitulesid, kuid Euroopas oli trend kallimate, mudelipõhiste esitulede poole, mis oleks varsti üle maailma levinud. See oli ka üheks põhjuseks, miks Riksdag otsustas vaatamata ebapopulaarsusele parempoolsele liiklusele üle minna, kuna hilisemal üleminekul oleks esilaternate vahetus autoomanikele läinud palju kallimaks maksma.

Kuigi enamik Rootsi autodest olid vasakpoolse rooliga, siis linnaliinibussid näiteks olid parempoolse rooliga.[3] Helsingborgis likvideeriti trammiliiklus täielikult, Stockholmis likvideeriti trammiliiklus kesklinnas, alles jäid vaid kaks äärelinna trammiliini (Nockebybanan ja Lidingöbanan), Malmös jäi trammiliiklus püsima, kuid likvideeriti 1973. aastal, ning Göteborgis ja Norrköpingis jäi trammiliiklus siiani alles. Osteti rohkem kui 1000 uut bussi, millel olid uksed paremal, umbes 8000 vanemat bussi ehitati ümber ja tehti uksed mõlemale poole, samas kui Göteborgi ja Malmö vanad parempoolse rooliga bussid müüdi Pakistani ja Keeniasse. Busside ümberehitus, mida rahastati riigi poolt, oligi suurim kuluallikas.

Üleminek läks kokku maksma 600 miljonit Rootsi krooni (21. sajandi teise kümnendi väärtuses ~5,14 miljardit Rootsi krooni). Ülemineku ajal Rootsit külastanud Suurbritannia liiklusekspert Alec Dunie arvas, et saareriigis ei peaks üleminekut toimuma, kuna see läheks maksma seitse korda rohkem, ning võiks kaasa tuua 2000 liiklussurma aastas, kuna samuti vasakpoolse liiklusega Suurbritannias olid erinevalt Rootsist sõidukid parempoolse rooliga.[4]

Üleminekupäeval, 3. septembril, toimus 157 väiksemat liiklusõnnetust, millest 32 juhul oli ka vigastatuid, kuid vähe tõsisi vigastusi.[4] Dagen H järgsel päeval – esmaspäeval, 4. septembril – toimus 125 liiklusõnnetust, varasematel esmaspäevadel toimus 130–190 õnnetust, ükski ei olnud surmav.[2] Ekspertide arvates vähenes üleminekuga parempoolsele liiklusele möödasõidul toimunud liiklusõnnetuste arv, kuna enamik autosid oli juba vasakpoolse rooliga, ning seega oli juhtidel lihtsam teed näha. Surmaga lõppenud liiklusõnnetuste arv vähenes tunduvalt ning kindlustusväljamaksete arv vähenes 40%.

Paranemine ei olnud aga kestev – kuue nädala pärast oli kindlustusväljamaksete arv suurenenud üleminekueelsele tasemele ning 1969. aastal oli liiklusõnnetuste arv taas kasvanud üleminekueelsele.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 Elizabeth Flock (17. veebruar 2012). "Dagen H: The day Sweden switched sides of the road". The Washington Post. Vaadatud 13. veebruaril 2017.
  2. 2,0 2,1 "Switch to the Right". Time Magazine. 15. september 1967. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2007. Vaadatud 13. veebruaril 2017.
  3. "Beautiful Vintage Color Photographs Showing Transport in Stockholm in the 1960s". Vaadatud 13. veebruaril 2017.
  4. 4,0 4,1 "Swedish Motorists Move To Right". The Montreal Gazette. 5. september 1967. Vaadatud 13. veebruaril 2017.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]