Mine sisu juurde

DVD-mängija

Allikas: Vikipeedia
DVD-mängija koos puldiga

DVD-mängija on seade, mis mängib DVD-plaadilt salvestisi, näiteks filme. Tavaliselt on see teleri lisaseade, kuid on ka kaasaskantavaid DVD-mängijaid. Enamasti mängivad DVD-mängijad ka CD-plaate.

Mõned tootjad teatasid, et DVD-mängijad saavad olema avalikkusele kättesaadavad juba 1996. aasta keskel. Need ennustused olid siiski liiga optimistlikud. Kättesaadavuse probleemid olid algselt tingitud poliitilistest põhjustest, nimelt filmitootjate poolt nõutud kopeerimiskaitse tõttu. Hiljem pidurdas levikut vähene filmide arv. Esimesed seadmed tulid müüki Jaapanis 1996. aasta novembris, millele järgnes USA, kus mängijad tulid välja 1997. aasta märtsis. USA-s oli siiski pooleks aastaks mängijate levik piiratud, müügil olid need ainult seitsmes suuremas linnas. Tasapisi levisid mängijad ka üle maailma eri riikidesse ja regioonidesse. Esimeste mängijate hinnad olid USA-s üle tuhande dollari. 2000. aasta lõpuks olid hinnad langenud juba 100 USA dollarile ja 2003. aastaks 50 USA dollari piirile. Kuus aastat pärast algset müügile ilmumist oli üle maailma kättesaadav pea tuhat erinevat DVD-mängijat rohkem kui saja tootja poolt.

Fujitsu lasi müüki esimese DVD-ROMiga varustatud arvuti 6. novembril Jaapanis. Toshiba omakorda tuli välja oma DVD-ROMiga varustatud arvutiga 1997. aasta alguses Jaapanis. DVD-lugejad Toshiba, Pioneer, Panasonic, Hitachi ja Sony poolt hakkasid ilmuma väikestes kogustes juba 1997. aasta jaanuaris, kuid ükski polnud saadaval enne maid. Esimesed PC uuenduskomplektid (mis sisaldasid DVD-ROM-i ja riistvara dekodeerimise kaarti) tulid saadavale Creative Labs, Hi-Val ja Diamond Multimedia poolt 1997. aasta aprillis ja mais.

Praegusel ajal on igal suuremal personaalarvutitootjal mudeleid, mis sisaldavad DVD-ROMi. Vanematele arvutitele on saadaval ka uuenduskomplektid.

Tehnilised andmed

[muuda | muuda lähteteksti]
DVD-mängija sisemus

DVD-mängija peab suutma teha järgmist:

  • lugema DVD-plaate ISO ja UDF versioon 2 vormingus;
  • dekrüpteerima CSS või Macrovisioni abil krüpteeritud andmeid;
  • dekodeerima MPEG-2 videovoogu tippkiirusega 10 Mbit/s ja pideva kiirusega 8 Mbit/s;
  • dekodeerima MPEG, PCM või AC-3 vormingus heli;
  • väljastama analoogvideosignaali (PAL, SECAM või NTSC) värvivideosignaali RCA või S-video konnektoril või digitaalset videosignaali DVI konnektoril;
  • harilikult saab DVD-mängijaga mängida ka CD-plaate (CDDA, MP3 jne) ja video-CD-plaate ning neil on kodukino dekooder (Dolby Digital). Mõned võimaldavad mängida ka DivX-kompressiooniga videot;
  • tarkvaralised DVD-mängijad kujutavad endast programme, mis võimaldavad jälgida videot arvuti DVD-seadmesse paigutatud DVD-plaadilt.

[1]

DVD-Video on video ja heli DVD-le salvestamise standard. See vorming läks müüki Jaapanis 1996. aastal, aga USAs 1997. aastal, Euroopas 1998. aastal ja Austraalias 1999. aastal.[2] DVD-Video muutus dominantseks koduvideo leviku vormis Jaapanis, kui see esimest korda müüki läks aastal 1996, kuid ei muutunud selleks USA-s kuni 15. juunini 2003, kui videolaenutustes muutusid DVD-d VHS-kassettidest populaarsemaks, mis peegeldas kiiret tehnoloogia kasutusele võttu Ameerika turul.[3][4] Praegu on DVD-Video dominantne video leviku vorm maailmas, kuid Jaapanis läks sellest mööda Blu-ray Disc kui Blu-ray tuli esimest korda Jaapanis müüki 31. märtsil 2006.

DVD-Audio on vorming, millega saab DVD-le salvestatult esitada väga realistlikku heli. See pakub mitmete kanalite konfigureerimise võimalusi (monost kuni 5.1 surround soundini) erinevatel valimisagedustel (kuni 24-bitine / 192 kHz versus CDDA 16-bitine / 44,1 kHz). Kuna DVD-d on suuremad kui CD-d, on neil võimalik rohkem mahutada kõrge helikvaliteediga audiot ja palju rohkem muusikat.

Isegi kui DVD-Audio on tehnoloogiliselt keerulisem ning rohkem arenenud, debateeritakse, et kas tulenev audio kvaliteet on tuntav kuulatavas keskkonnas. DVD-Audio on praegu väga nišilikul turul, võib olla tuleneb failivormingusõjast SACDga, millest DVD-Video hoidis kõrvale.

CD/DVD/AVI/MP4 taasesitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik DVD-mängijatest võimaldab esitada muusika |CDsid (CDDA, MP3 jne) ning video-CD-sid (VCD). Vähesed lisavad ka juurde kodukino dekoodri (näiteks Dolby Digital, Digital Theater Systems (DTS)). Mõned uuemad seadmed mängivad videoid ka MPEG-4 ASP video pakkimise vormingus, mis on populaarne internetis.

Kaasaskantavad mängijad

[muuda | muuda lähteteksti]
Safa dv-9805 kaasakantav DVD-mängija

Enamiku DVD-mängijaid peab teleriga ühendama, kuid on ka selliseid kaasaskantavaid seadmeid, millel on olemas LCD-ekraan ja sisse ehitatud stereokõlarid. Kaasaskantavaid DVD-mängijaid kasutatakse tihti reisidel. Kaasaskantava DVD-mängija tõi aastal 1998 turule Panasonic. Kõige tavalisem ekraanisuurus on 7 tolli (18 cm), kuigi on olemas ka 10–12-tolliseid (25–30 cm). Mõnel on ka ekraanid, mida saab 180 kraadi pöörata. Kaasaskantavatel seadmetel on enamasti lisaekraanide ühendamise võimalus ja autolaadija.

Osadele kaasaskantavatele mängijatele on võimalik ühendada iPodi, USB ja SD kaarti. Mõned suudavad esitada ka selliseid failivorminguid nagu MP4, DivX, JPEG ja PNG CD-delt, mälukaartidelt või välistelt kõvaketastelt Vanematel kaasaskantavatel DVD-mängijatel olid ka AV ühendused väliste mängukonsoolide jaoks, nüüd on valitud mudelitel sisseehitatud emulaatorid. Praegu kaasaskantavate DVD-mängijate hinnad varieeruvad 80–100 USA dollari vahel. Kui nad algselt turule toodi, oli nende hind üle 1000 USA dollari ja neid toodeti Jaapanis.

Kaasaskantavate DVD-mängijate kasutajad kurdavad, et mida lähemale ekraanile minnakse, seda kehvemaks pildikvaliteet muutub. Selle põhjus peitub praeguses standardis, mille järgi sisseehitatud LCD-ekraanide resolutsioon on 480x234. Kõige suurem kaasaskantavate DVD-mängijate resolutsioon on 800x480. Tulevikus on mängijate resolutsioonid kindlasti suuremad, kuna on vaja toetada Blu-Ray vormingut.

Kuna DVD-mängijatel on mitu audio (ja video) väljundseadet ning kasutajal on mitu väljundauku DVD-mängijal siis ta võib segadusse sattuda, kui ühendab mängija teleri või võimendiga. Enamasti on selleks otstarbeks kaasa pandud valikuline digitaalse heli pistik, mis ühendatakse sarnasesse sisendisse võimendil. See füüsiline ühendus on tavaliselt RCS konnektor või TOSLINK, mis saadab S/PDIF ülekande, mis kannab mittekokkusurutud digitaalheli (PCM) või originaal kokkusurutud heli andmeid (Digital Dolby, DTD, MPEG audio) audio varustuse poolt dekodeerimisele.

Video on teine asi, mis jätkuvalt tekitab kõige rohkem probleeme. Praegused mängijad tüüpiliselt toodavad ainult analoog videot, mõlemad komposiitvideo RCA-otsikul ja ka supervideo standardpistikus. Kuigi, kumbagi pistikut ei olnud plaanis kasutada progressiivvideo tarvis, ning seetõttu uut tüüpi pistikud hakkasid ilmuma, et kanda komponentvideo vormi, mis kannab video kolme komponenti, üks valgustihedussignaal ja kaks värvierinevussignaali, DVD pealt, täiesti eri juhtmete kaudu (supervideo kasutab kahte juhet, lagundab ja ühendab neid kahte värvisignaali ning komposiit kasutab ainult ühte juhet, ühendab ja lagundab kolme signaali). Üistikuid aetakse segi, kuna kasutatakse erinevatel mängijate mudelitel erinevaid füüsilisi pistikuid, RCA või BNC ning ka VGA-kaableid ebastandardsetel viisidel (VGA on tavaliselt analoog-RGB – mis on erinev sobimatu komponentvideo vorm). Seal on tihti kaks komplekti väljundide komponente, üks kannab üherealaotusega videot ja teine progressiivset või üherealaotusega/progressiivset lülitit (ka füüsiline lüliti või menüü seade).

SCART 20050724 003 konnektor

Euroopas (aga mitte paljudes teistes PAL alades), kasutatakse tavaliselt SCART-ühendusi, mis suudavad kanda komposiit- ja analoog-RGB üherealaotusega videosignaale (RGB võib olla progressiivne, aga mitte kõik DVD-mängijad ja kuvarid ei toeta seda) või Y/C (supervideo), samuti analoog kahekanaliline heli ja automaatne 4:3 või 16:9 (laiekraan) lülitub mugavale mitmejuhtmelisele kaablile. Analoog-RGB komponentsignaal pakub videokvaliteeti, mis on parem kui S-Video (supervideo) ja mis on identne YPpbPr komponentvideoga. Kuigi analoog-RGB ja S-Video signaale ei saa samaaegselt kanda, kuna nad kasutavad samu viiku erinevateks asjadeks, ning kuvareid peab tihti käsitsi konfigureerima nagu ka sisendsignaali, kuna ühtegi ümberlülitus moodi S-Video jaoks ei eksisteeri (Eksisteerib ainult, et kindlaks teha kas tegemist on RGB või komposiidiga). Mõned DVD-mängijad ja teleriboksid pakuvad YPbPr-komponentvideosignaale üle juhtmete SCART-pistikus, mis on mõeldud RGB-le, siiski see rikub ametlikku spetsifikatsiooni ja on vaja jälle käsitsi konfigureerida. (Hüpoteetiliselt, mitte nagu RGB-komponent, YPbPr-komponentsignaale ja S-Video Y/C signaale on võimalik samaaegselt mööda juhtmeid saata, kuna nad jagavad valgustiheduse (Y) komponenti.)

HDMI on uus digitaalühendus, mis kannab high-definition videot, mis on DVI sarnane. Kaasaarvatud videole, HDMI toetab ka kuni kaheksa kanalit digitaalheli. DVD-mängijad high-definition-pistikutega saavad suuremaks teisendada vorminguid kõrgema definitsiooniga videoteks (näiteks, 720p, 1080i, 1080p, jne) enne video esitamist. Siiski see video ei ole high definition; sest suuremaks teisendamine lihtsalt suurendab video dimensioone, et saaks sobivaks kõrgema resolutsiooniga vorminguks, edasine suurendamine toimub väljundseadmes.

Enamus tänapäevastest DVD-mängijatest[5] omab USB ühendust. Neid kasutatakse peamiselt ühendamiseks arvutitega, mis ei oma optilise ketta lugejat.

Juhtmeta ühendused (Bluetooth ja/või Wi-Fi) on kasulikud teiste seadmete (näiteks mobiiltelefonide) sisu juhtmevabaks haldamiseks.

Võrdlustabel

[muuda | muuda lähteteksti]

Tabelis on näha DVD-mängijate komponentide olemasolu[6]

x = on olemas, – = ei ole

Nimi Code-free 2000 Code-Free Divx Code-Free 7" portable Code-Free 10" portable JVC XV310B JVC XV412S
Regioon 1–6 taasesitus x x x x x x
DIVX taasesitus x
S-Video väljund x x x x x x
Komposiit x x x x x x
Komponentvideo väljund x x x x
Optiline heliväljund x x x x x x
Koaksiaal-heliväljund x x x x
Mängib pal-i NTSC TV-l x x x x
Dolby Digital 5.1 dekooder x
DTS dekooder x x
SACD
CD-R/RW/DVD-R taasesitus x x x x x x
Video CD taasesitus x x x x x x
JPEG taasesitus x x x x x x
MP3 taasesitus x x x x x x
Progressiivne skaneerimine x x x x
SACD taasesitus
Karaoke taasesitus x
DVD Audio
110 V toide x x x x x x
220 V toide x x x x

2002. aastast saati on kõige suurem DVD-mängijate tootja Hiina; 2002. aastal tootsid nad 30 miljonit DVD-mängijat, mis on rohkem kui 70% maailmatoodangust. Need tootjad peavad maksma 15–20 dollarit mängija kohta litsentsitasu DVD-tehnoloogia patendihoidjatele (Sony, Philips ja Time Warner) ja ka MPEG-2-litsentside tarvis. Et nendest tasudest hoiduda, on Hiina arendanud välja Enchanced Versatile Disc standardi, mis on mõeldud olema DVD mantlipärija; 2004. aastal EVD-mängijaid müüdi ainult Hiinas. Öeldakse, et Sudaanis on kõige suurem DVD-mängijate protsent.

Tarkvaralised DVD-mängijad on arvutiprogrammid, mis aitavad kasutajatel vaadata DVD-videoid arvutil, millel on DVD-ROM. Mõned näited on VLC Media Player ja MPlayer (mõlemad on tasuta tarkvarad), WinDVD, TotalMedia Theatre, PowerDVD, Fluendo DVD Player ja DVD Player.[7]

DVD-mängija järglased on HD DVD-mängija ja Blu-Ray Disc mängija, rakendavad kaks kokkusobimatut tehnoloogiat, mis toodavad kõrgema kvaliteediga videopilte kui normaalmõõtmetega DVD. 19. veebruaril 2008 teatas Toshiba, endise tehnoloogia looja, et nad lõpetavad HD DVD-toodete tootmise ning jätavad DVD-mängijate järglaseks Blu-ray. Saadaval on ülesskaleerivad ja suuremaks teisendavad DVD-seadmed, mis ühendatakse teleritega HD-standardile vastava liidese kaudu ja mis annavad parema kvaliteediga pildi.

  1. DVD player kasutatud 20.12.2011
  2. Info müüki tulekust kasutatud 20.12.2011
  3. DVD-Video levikKasutatud 20.12.2011
  4. DVDd populaarsemad kui VHS kassetid kasutatud 20.12.2011
  5. "The 4 Best External DVD Drives For Mac & PC". Tenpire. 16.07.2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.05.2019. Vaadatud 05.05.2019.
  6. Tabel kasutatud 20.12.2011
  7. Videotarkvara nimekiri www.videohelp.com , kasutatud 20.12.2011