Düsfaagia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Düsfaagia (kreeka keeles (dys 'raske', phagein 'sööma', 'neelama'[1]) ehk neelamishäire on meditsiiniline termin neelamisraskuste kohta.[2][3]

Düsfaagiat on defineeritud kui "käitumuslike, sensoorsete ja motoorsete tegevuste kompleksi, mis on häirunud ükskõik millises ettetulevas söömisprotsessis."[4]

Neelamishäire on funktsioonihäire, mis võib kaasneda mitmete haigusseisunditega, kuid ei ole iseseisev haigus. See on häire toidu liikumisel mistahes osal teel suust läbi neelu ja söögitoru makku. Neelamishäire võib avalduda igas vanuses inimestel, tekkida äkki või järk-järgult välja kujuneda.[1] Sageli põhjustavad düsfaagiat mao-soolekulgla ülemiste osade lokaalsed kahjustused mehaanilise obstruktsiooni näol. Düsfaagia neuroloogilised põhjused on seotud juhteteede kahjustusega: neelamise koordinatsioon sõltub keele, suu, neelu ja kõri tundlikkusest, V, VII, IX, X ja XII kraniaalnärvi tahtele alluvast ja reflektoorsest motoorsest aktiivsusest.[5]

Düsfaagia sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Köhimine neelamise järel
  • Raskus alustada neelamist
  • Neelamisvalu
  • Toidu kinnijäämine kurku
  • Teatud toitude vältimine
  • Survetunne või valu rindkeres
  • Sagedased kõrvetised
  • Süljevoolus
  • Seletamatu kaalukaotus
  • Korduvad kopsupõletikud
  • Hääle- või kõnemuutus
  • Vedeliku/toiduosade leke nina kaudu

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Sagedasemad põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Neuroloogilised häired[muuda | muuda lähteteksti]

Haruldasemad põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Avaldumiskoha järgi jagatakse neelamishäired 3 suurde rühma:

  • oraalse faasi düsfaagia;
  • farüngeaalse faasi düsfaagia;
  • ösofageaalse faasi düsfaagia.

Oraalse faasi düsfaagia tuleneb valdavalt keelekontrolli kadumisest. Patsientidel esinevad mälumisraskused ja toidu neelu suunas liigutamise raskused. Neelufaasi düsfaagia puhul võib patsient olla võimetu neelama isegi väikest toidupalakest. Tegemist võib olla toidu nasaalse tagasiheitega, samuti võib patsient küll neelata, kuid toit satub hingamisteedesse. Söögitoru faasi düsfaagiat iseloomustab toidu tagasivool söögitorust neelu, võib esineda söögitoru ja hingetoru vaheline ava, aga ka reflukshaiguse puhused häired.

Diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Düsfaagia on diagnoositav anamneesi võtmise käigus ja haige kliinilise uurimisega. Toidu peetumine suus või sülje suurenenud eritus võib olla põhjustatud neelamise akineesiast ja näonärvi- või bulbaarparalüüsist. Köhimine või lämbumine viitavad kõri nõrkusele, vedelike nasaalne regurgitatsioon pehme suulae nõrkusele.[5]

Neelamishäire kindlaks tegemine algab esmasest hindamisest ehk skriinimisest. Skriinimisel toimub sümptomitel põhinev neelamise hindamine: patsiendi või lähedaste küsitlemine küsimustike abil; söömistoimingu vaatlus erisuguse konsistentsiga toidu puhul; neelamistestid, mida teostavad logopeedid; pulssoksümeeria, mille abil mõõdetakse oksühemoglobiini hulka protsentides; tservikaalne auskultatsioon, mille käigus kuulatletakse stetoskoobiga neelamise ja hingamisega seotud helisid kaelal, et hinnata neelamise ja hingamise koostööd. Kui esmane uuring ei anna piisavat infot, siis suunatakse patsient intrumentaalsele uuringule. Instrumentaalne hindamine põhineb anatoomilis-füsioloogiliste muutuste kindlaks tegemisel pea- ja kaelapiirkonnas. Selleks kasutatakse videofluoroskoopilist ja/või fiiberendoskoopilist neelamisuuringut. Videofluoroskoopilise neelamisuuringu teostab radioloog koos logopeediga. Fiberendoskoopilist neelamisuuringut teeb Eestis arst koos logopeediga. Logopeedi pädevuses on kontrollida neelamist visuaal-taktiilsel meetodil. Neelamishäiret on keeruline tuvastada vaikse aspiratsiooni puhul, sel juhul osutub diagnostika hädavajalikuks.[5]

Teraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Neelamisteraapia vormid: otsene teraapia, kaudne teraapia, neelamise manöövrid, kompensatoorsed tehnikad. Otsese neelamisteraapia eesmärk on parandada neelamist, kasutades toitu. Kaudne neelamisteraapia toimub toiduta. Neelamisteraapias kasutatakse järgmisi neelamismanöövreid: supraglotiline neelamine, mille eesmärk on sulgeda teadlikult häälepaelad; super-supraglotilise neelamise eesmärk on suurendada kõri tõusu ja sulgeda tahtlikult sissepääs valehäälepaelte sulgumise teel; pingutusneelamise eesmärk on suurendada keelepära liikumist neelufaasis; Mendelsohni manöövri eesmärk on suurendada kõritõusu ulatust; Masako manööver; Shakeri manöövri eesmärk on tugevdada suprahüoidaalseid lihaseid. Kompensatoorsetest võtetest kasutatakse asenditeraapiat ja sensoorse tundlikkuse suurendamist. Asenditeraapia eesmärgiks on leida neelamiseks asend, mille puhul neelamine on efektiivsem.[5]

Komplikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Paljude neelamishäirete vahetu tagajärg on suur aspiratsioonioht. Sellega kaasneb omakorda suurem pneumooniarisk.[4] Uriko ja Kaasik (2016), viidates Shambureki ja Farrari 1990. aasta tööle, väidavad, kui jätta neelamishäire tähelepanuta, siis tagajärgedeks võivad olla: kopsupõletik, alatoitumus, veepuudus, mis võivad lõppeda letaalselt.[3]

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kahepoolne ülemise motoneuroni haigus, mis väljendub pseudobulbaarse paralüüsina, on tavaliselt seotud düsfaagiaga. Tserebellaarsete ja ekstrapüramidaalsete juhteteede kahjustus võib samuti põhjustada düsfaagiat. Düsfaagia võib esineda ka perifeerse närvisüsteemi haiguste nagu Guillain´i sündroomi, müasteenia, polümüosiidi ja okulofarüngeaalse düstroofia puhul. Selline düsfaagia on mittelokaliseeritav ja kahjustus võib asetseda lihasest kuni suurajukooreni.[5] Neelamishäire ehk düsfaagia võib kaasneda nii äkki tekkinud neuroloogilise kahjustusega (ajuinsult jt) kui ka hiiliva kuluga neuroloogiliste haigustega. Ajuinsuldiga patsientidest esineb düsfaagiat 51–57%-l juhtudest.

Neelamishäire võib kaasneda järgmiste haiguste või sekkumiste puhul:

  • Parkinsoni tõbi,
  • sclerosis multiplex,
  • müopaatia,
  • müasteenia,
  • larüngeotoomia,
  • kõripiirkonna kasvajad,
  • tserebraalparalüüs,
  • refluks,
  • Zenkeri divertiikul,
  • polüneuropaatia,
  • Huntingtoni tõbi,
  • ajuinsult.

Neelamishäiret võivad põhjustada järgmised ravimid:

  • NSAIDid,
  • antibiootikumid (doksütsükliin, tetratsükliin, klindamütsiin, trimetoprim-sulfametoksasool),
  • AKE inhibiitorid,
  • alfa-adrenoblokaatorid,
  • antikolinergilised ravimid,
  • antihistamiinikumid.

Düsfaagia võib avalduda igas vanuserühmas sünnist surmani. Neelamishäiret ei tohi segi ajada neelamise ealiste muutustega. Pärast 60. eluaastat muutub oraalne faas pikemaks: närimisliigutused on aeglasemad koguni kuni 6 sekundit, neeluneelamise faas pikeneb kuni 5 sekundit, sest neelulihaste liikuvuse ulatus ja tugevus väheneb.[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Uriko, A., Kaasik, B. (2016) Neelamishäire. M. Padrik, M. Hallap (Toim), Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia ( lk. 521 – 551). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. "Long-term outcome after stroke: does dysphagia matter?". Age Ageing 36 (1): 90–4. 2007. PMID 17172601. doi:10.1093/ageing/afl149. 
  3. 3,0 3,1 Brady A (2008). "Managing the patient with dysphagia". Home Healthc Nurse 26 (1): 41–6; quiz 47–8. PMID 18158492. doi:10.1097/01.NHH.0000305554.40220.6d. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Uriko, A. (2008) Düsfaagia taastusravi ajuinsuldiga patsientidel. Eesti Arst 87(1) (lk. 37–44)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Kaasik, A.-E. (1997) Neuroloogia taskuraamat. Tallinn: AS Medicina.