Coscinocera hercules

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Isane Coscinocera hercules.
Emane Coscinocera hercules.
Butterfly farm 3.jpg
Röövik

Coscinocera hercules on paabusilmlaste sugukonna perekonda Coscinocera kuuluv liblikaliik.

Liigi autor on William Henry Miskin (1876; algselt Attacus hercules, sest liblikas paigutati perekonda Attacus). Nimi on pandud Herculese (Heraklese) järgi.

Ta elab mõnede Uus-Guinea saarel ja mõnel teisel Paapua Uus-Guinea saarel ja Põhja-Austraalias Põhja-Queenslandis Iron Range'ist Inghamini (Common 1990:407) troopilistes vihmametsades.

Isaste tiibade siruulatus on 20 cm, emastel kuni 27 cm. Emased on ka raskemad. Ta on Austraalia suurim liblikas. Tiibade pindala poolest peetakse teda maailma suurimaks liblikaks, sest ühel isendil on mõõdetud pindala 645 cm²[1]. Teine pretendent sellele tiitlile on atlas-paabusilm.

Peale suuruse (Common 1990:407) erinevad isased ja emased ka tundlate ehituse ja tiibade kuju ja värvuse poolest. Isastel on tüüpilised sulgjad tundlad, millega nad saavad detekteerida emaste feromoone. Isaste esitiivad on sirbikujulise äärega ja tagatiibade tagumised sabakujulised otsad (tornus) on laiemad ja pikemad (Common 1990:407). Tiibade koloriit on isastel eredam (Common 1990:407). Emastel on laiad ligikaudu ruudukujulised tiivad ja paks raske keha.

Tiivad on rasked. Need on mitmes varjundis punakaspruunikad. Nii esi- kui ka tagatiibade keskel kulgeb valge ebakorrapärase kujuga triip, mis eraldab tiibade heledamat välis- ja tumedamat siseosa. Iga tiiva keskel triibust seespool on läbipaistev kolmnurkne pisarakujuline silmlaik. Esitiib näeb välja nagu mao pea külgvaates.

Emased valmikud ei toitu (nende suus puuduvad vastavad elundid). Nad eritavad feromoone, mis isaseid ligi tõmbavad. Pärast paaritumist munevad nad umbes 230 (Common 1990:407) roostepunast muna üksikult või väikeste rühmadena röövikute toidutaimede vartele või lehtedele. Pärast seda emased surevad, kui nende rasvavarud on otsas.

Vastsed närivad muna sisse augu ja väljuvad sellest. Röövikud kasvavad kiiresti. Varasemates staadiumides meenutavad röövikud atlas-paabusilma noori röövikuid ning on valkjad. Esimeses kuni kolmandas staadiumis on nad paksu vahakatte tõttu valged ja vahajad (Common 1990:407). Esimeses staadiumis on nad mustade triipudega. Teises ja kolmandas staadiumis on neil kahel viimasel segmendil pruunid laigud ja seljal ogad. Pärast kolmandat kestamist, neljandas ja viiendas staadiumis on nad kahvatusinised. Igal segmendil on külgedel kaks suurt oranžikas-pruuni hingamisava ja seljal kaks kahvatut kollast elastset oga (scolus) ning kahvatu äärega tumepunane sklerotiini tõttu jäigastunud silmlaigud massiivsetel anaalsetel ebajalgadel (Common 1990:407). Viimases staadiumis on nad 10 cm pikkused, rohekassinised paksude valkjate kuni kollakate ogajate jätketega seljal ning silmlaikude reaga küljel. [2][3]

Röövikud söövad palju. Nende toidutaimed looduses on vihmametsa puud vinapuud Dysoxylum muelleri, Dysoxylum pettigrewianum ja Dysoxulum nernstii (Common 1990:407), Glochidion ferdinandi (Common 1990:407), tarsarik Polyscias elegans (Common 1990:407), homalandid Omalanthus novoguinensis ja Omalanthus nutans ning Timonius rumphii (Common 1990:407) ja Timonius singularis. Nad kipuvad veetustuma ja joovad võimaluse korral veetilku (Common 1990:407). Röövikud söövad sageli ära kogu äratulnud kesta või suurema osa sellest. Teised toidutaimed, mida nad vangistuses aktsepteerivad, on paplilehine homalant, liguster (ovaallehine liguster, harilik liguster), ženšenn Panax elegans, tarasarik Polyscias fulva, hilistoomingas, harilik sirel ja teised sirelid, kreeka pähklipuu, pajud, näärmeline jumalapuu.[4][5] Canberras kasvatati Queenslandist saadetud röövikuid edukalt arukasel, kusjuures nad vajasid sageli vett (Common 1990:407).

Nukud on kahekordse seinaga pikkades ja peenikestes kookonites, mis on volditud lehe sisse mähitud ja ripuvad siidkiu otsas toidutaime oksa küljes (Common 1990:407). Kookoni kiud on umbes sama peened nagu siidikedriku kookoni kiud, tõmbetugevus on isegi mõnevõrra suurem[6].

Valmikud lendavad jaanuarist aprillini, vähesed valmivad muul ajal (Common 1990:407). Nad ei talvitu.

Paapua Uus-Guineas kasvatatakse neid liblikaid müügiks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Största fjärilarna, Naturhistoriska riksmuseet.
  2. silkmoths.bizland.com
  3. [1]
  4. silkmoths.bizland.com
  5. [2]
  6. Narendra Reddy, Yiqi Yang. Morphology and tensile properties of silk fibers produced by uncommon Saturniidae. – International Journal of Biological Macromolecules, 2010, kd 46, nr 4, lk 419–424.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • William Henry Miskin. On a new and remarkable species of Attacus. – Transactions of the Entomological Society of London, 1876, kd 24, osa 1, lk 7–9.
  • Ian F. B. Common. Moths of Australia, Melbourne University Press 1990, joonis 55.1, tahvlid 14.2, 28.15, lk 407. Google'i raamat.
  • Paul Zborowski, Ted Edwards. A Guide to Australian Moths, CSIRO Publishing 2007, lk 1, 4, 161, 164.
  • Buck Richardson. – Mothology, LeapFrogOz, Kuranda 2008, lk 8, 32, 33.
  • Peter Hendry. Saturniidae. – Metamorphosis Australia, 2008, kd 51, lk 27–29.
  • Graham J. McDonald. Moths of Tropical North Queensland. – Metamorphosis Australia, 2014, kd 75, lk 7–12, joonis 10.
  • Buck Richardson. Tropical Queensland Wildlife from Dusk to Dawn Science and Art, LeapFrogOz, Kuranda 2015, lk 190–192.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]