Citroën 2CV
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2022) |
| Citroën 2CV | |
|---|---|
.jpg) | |
| Tootja | Citroën |
| Tootmine | 1948–1990 |
| Paigutus | eesmootor-esivedu |
| Teljevahe | 2400 mm |
| Pikkus | 3860 mm |
| Seotud |
Citroën Ami Citroën Dyane Citroën Acadiane Citroën FAF Citroën Méhari Citroën Bijou |
Citroën 2CV oli Citroëni poolt aastatel 1948–1990 toodetud esirattaveoga õhkjahutusega kahesilindrise eesmootoriga odavauto.
1934. aastal, kui Citroën läks ülemaailmse majanduskriisi tõttu pankrotti, võttis firma üle Michelini rehvifirma. Michelin korraldas seepeale turuuuringu. Toona oli Prantsusmaal veel suur maarahvastik, kes ei saanud endale autot lubada, küsitluse tulemuste põhjal hakkas Citroën projekteerima odavat, vastupidavat "neljarattalist vihmavarju". Mõned autole esitatud disainiparameetrid olid:
- Autoga pidi saama transportida kaks talunikku, kübarad peas ning puukingad jalas ja 50 kilogrammi kartuleid või tünni veini turule kiirusega 60 km/h;
- Autoga pidi saama sõita üle värskelt küntud põllu, ilma et korvis ükski muna katki läheks.
- Kütusekulu pidi olema 3 liitrit 100 km kohta.
.jpg)
1936. aastal hakati autot arendama. Algselt kandis auto nime TPV (Toute Petite Voiture – väga väike auto), seda arendati saladuskatte all Michelini tehases Clermont-Ferrandis ja Pariisis Citroëni tehases. 28. augustil 1939, kui oli toodetud 250 autost koosnev eelseeria, sai auto Prantsusmaa turu kinnituse, valmis trükitud olid ka auto brošüürid. Autol oli alumiiniumkere ja kahesilindrine boksermootor. Autot plaaniti esitleda oktoobris 1939 Pariisi autonäitusel Citroën 2CV nime all (deux chevaux(-vapeur) – kaks auru- ehk maksuhobujõudu).
Kui aga 1. septembril ründas Saksamaa Poolat ja Prantsusmaa kuulutas Saksamaale sõja, siis algavate sõjameeleolude tõttu autonäitus katkestati ja 2CV esitlus jäi katki. Peale Prantsusmaa okupeerimist Saksamaa poolt keeldus Citroëni direktor Pierre Boulanger koostööst Saksa okupatsioonivõimudega. TPV autod otsustati sakslaste eest peita, et neid ei kasutataks sõjaotstarbeliselt. Mõned TPVd maeti maha salajastesse kohtadesse, üks maskeeriti veoautoks, ülejäänud hävitati. Sõja ajal kavandas Boulanger auto parendamist.
1941. aastal, kui alumiiniumi hind kasvas 40%, näitas Citroëni kavandatud uuring, et pärast sõda ei tasuks TPV tootmine end ära, mispeale kavandas Boulanger autod ümber teraskeredele. 1944. aastal otsustas Boulanger vesijahutusest loobuda, selle asemel kavandati uus 375 cm3 kahesilindrine õhkjahutusega mootor. Lisaks planeeriti autole ka uus neljakäiguline käigukast (toonastel Prantsuse väikeautodel nagu Peugeot 202 ja Renault Juvaquatre, aga ka Citroëni keskautol Traction Avant, olid tavaliselt kolmekäigulised käigukastid). Auto sõidumugavuse tagas Citroëni hüdropneumaatiline vedrustus.
Auto esmaesitlus toimus 7. oktoobril 1948 Pariisi autonäitusel, tootmist alustati Pariisi äärelinna Levallois-Perret' tehases. Esimestel autodel oli 375 cm3 9 hobujõuline mootor, tippkiirus 65 km/h, ainult üks esilatern ja kojamees, auto sai suure autoajakirjanike kriitika osaliseks, mitmed prantsuse koomikud tegid autot maha. Kuid nõudlus auto järele oli suur ja ka müügiedu – kõigest mõni kuu peale müügile tulekut tekkis autole kolmeaastane ootejärjekord, mis kohe kasvas viie aastani, kasutatud 2CV oli tihti kallim kui uus. 2CV oli toona Prantsusmaa odavaim uus auto, hinnaga 185 000 (vana) franki (2022. aasta vääringus umbes 7000 eurot). 1949. aastal toodeti 876 autot, 1950. aastal juba 6196. 1951. aastal jõudsid toodanguarvud juba 100 autoni nädalas, aasta lõpuks oli toodetud 14 592 autot. 12. novembril 1950 hukkus Pierre Boulanger autoõnnetuses, olles teel Clermont-Ferrandist Pariisi. Tema poliitika automüügi osas jätkus ka peale tema surma – esmajärjekorras pidid autod saama inimesed, kel oli seda vaja töö jaoks ja kellele tavaautod olid kallid. Esmajärjekorras müüdi autosid maarahvale: loomaarstidele, arstidele, ämmaemandatele, preestritele ja väiketalunikele. 1955. aastal oli saadaval ka uus 425 cm3 mootor, võimsusega 12,5 hobujõudu ja tippkiirusega 80 km/h, vana 375 cm3 mootori tootmine lõpetati 1960. aastal. 1957. aastal toodeti esmakordselt 100 000 autot aastas.
1958. aastal lasti välja neljarattaveoline Citroën 2CV Sahara, millel oli taga teine mootor ja teine käigukast, prantsuse Põhja-Aafrika kolooniate tarbeks. Kokku toodeti neid 1968. aastani 694 tükki.
1960. aastatel jõudis 2CV toodang lõpuks järele nõudlusele. 1961. aastal lasti välja 2CV šassiil sedaankerega Citroën Ami, 1962. aastal suurendati mootori võimsust 14 hj-le, tippkiirus suurenes 85 km/h-ni, järgmisel aastal 16 hj-le.
1965. aastal tuli 2CVle lisavarustusse 602 cm3 mootor, kuid Prantsusmaal ja mõnedel turgudel, kus mootori töömahust sõltus automaks, müüdi veel edasi ka vana 425 cm3 mootorit, 1970. aastal vahetas selle välja uus 435 cm3 mootor.
2CV toodanguarv jõudis tippu 1966. aastal, kui aasta jooksul toodeti 168 357 autot. Peale seda hakkas toodanguarv kukkuma, kuna Prantsusmaa elustandard oli vahepeal tunduvalt paranenud ja välja toodi uus moodsam luukpärakerega Citroën Dyane kui vastusena Renault 4-le. Arvati, et Dyane vahetab 2CV välja, kuid 2CV keeldus suremast ja lõpuks lõppes hoopis Dyane'i tootmine 1983. aastal, seitse aastat enne 2CV tootmise lõppu. 1970. aastatel toodeti taas aastas rohkem kui 100 000 2CVd. Toodanguarv kasvas uuesti 1974. aasta naftakriisi ajal, lisaks sai auto ka noorte elustiiliautoks, millele aitasid kaasa ka 1970. aastate Citroëni kontinentidevahelised kestvusrallid "Raid", kui noored ostsid uusi 2CVsid ja nendega sõideti tuhandeid kilomeetreid halbadel teedel või väljaspool teid:
- 1970. aastal Pariis-Kabul: 1300 noort sõitsid 500 2CVga 16500 kilomeetrit Pariisist Afganistani ja tagasi;
- 1971. aastal Pariis-Persepolis: 500 2CVga sõideti 13600 kilomeetrit Pariisist Iraani ja tagasi;
- 1974. aastal Raid Afrique: 60 2CV sõitsid Elevandiluuranniku pealinnast Abidjanist 8000 kilomeetrit Tuneesia pealinna Tunisesse, läbi Sahara kõrbe.
1980. aastateks hakkas 2CV juba suhteliselt vananema, kui naftakriisi mõjud leevendusid ja müügile oli tulnud palju teisi Euroopa ja Jaapani superminisid ja väikeautosid, ka Citroën ise tootis selleks ajaks juba Visat. Siiski oli auto tootmine PSAle tasuv, kuna auto tootmisvahendid olid juba aastaid tagasi amortiseerunud ning auto osi sai kasutada ka populaarsematel, tasuvamatel mudelitel nagu Visa.
1986. aastal, kui Citroën laskis välja Visa järglasmudeli AX, mis oli Visast palju parem, hakati koduturul Prantsusmaal eelistama just seda. Prantsusmaa ei olnud enam 2CV suurim turg, olles Lääne-Saksamaa (12 500) ja Inglismaa (7212) järel kolmas (7045), arvati, et nüüd oli 2CV Prantsusmaal müümine kahjumlik.
25. veebruaril 1988 lõppes 2CV tootmine Prantsusmaal, Levallois-Perret' tehas, kus autot oli 40 aastat toodetud, oli mahajäänud ja vananenud ning seda kritiseeriti palju halbade töötingimuste pärast. 2CV tootmine viidi üle Portugali Mangualde tehasesse.
Peale Levallois-Perret ja Mangualde toodeti 2CVd ka Forestis ja Liegeis Belgias (1952–1980), Sloughis Inglismaal (1953–1960), Vigos Hispaanias (1959–1984), Koperis Jugoslaavias (1959–1985), Buenos Aireses Argentinas (1959–1979).
1989. aastal hakkasid mõned Euroopa riigid vabatahtlikult rakendama esimesi Euro 1 heitgaasinorme, mis juulist 1992 oleksid olnud kohustuslikud. Seetõttu lõpetati 2CV müük Austrias, Hispaanias, Hollandis, Itaalias, Rootsis, Šveitsis ja Taanis. Holland oli üks 2CV viimaseid turge. Sellel aastal müüdi 2CVsid kõige rohkem Lääne-Saksamaal (7866), Prantsusmaal (5231) ja Inglismaal (3200).
Viimane Citroën 2CV toodeti 27. juulil 1990. Viimase kahe aasta jooksul toodeti Portugalis kokku vaid 42 365 autot. Inglismaal on aga Portugalis toodetud autode reputatsiooniks halvem ehituskvaliteet ja suurem oht roostetada kui Prantsusmaa omadel. Kokku toodeti rohkem kui 40 aastaga 3 867 932 2CV-d, tehes sellest maailma esimese esiveolise auto, mida müüdi rohkem kui miljon eksemplari. Koos derivaatidega (Ami, Dyane, Acadiane, Mehari) oli toodanguarvuks ligi 9 miljonit.