Christo ja Jeanne Claude

Christo Javacheff ja Jeanne-Claude Denat de Guillebon
	Jeanne-Claude Denat de Guillebon ja Christo Javacheff New Yorgis, 2009
Sündinud	Javacheff 13. juuni 1935, Denat de Guillebon 13. juuni 1935; Javacheff Gabrovo, Bulgaaria, Denat de Guillebon Casablanca, Maroko
Surnud	Javacheff 31. mai 2020, Denat de Guillebon 18. november 2009; New York, Ameerika Ühendriigid
Tegevusala	maakunst, installatsioon
Tuntud teoseid	"Väravad", "Pakitud Reichstag", "Vihmavarjud: ühisprojekt Jaapanis ja USA-s"

Christo Javacheff (13. juuni 1935 Gabrovo, Bulgaaria – 31. mai 2020) ja Jeanne-Claude Denat de Guillebon (13. juuni 1935 Casablanca, Maroko – 18. november 2009 New York, Ameerika Ühendriigid) on kunstnikepaar, kes on tuntud oma suuremõõtmeliste vabaõhuinstallatsioonide poolest.^[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Christo Javacheff õppis Sofia Kaunite Kunstide Akadeemias ning töötas kuni Ungari revolutsioonini 1956. aastal Buriani teatris Prahas. Pärast revolutsiooni puhkemist põgenes ta Viini, kus õppis ühe semestri. Pärast lühikest peatust Šveitsis suundud ta Pariisi, kus alustas ka oma teoste eksponeerimist nouveaux réalistes rühmituse ridades.^[1] Äraelamiseks töötas Javacheff auto- ja nõudepesijana. Tollal signeeris ta oma maale Javacheffi nimega – see eristab siiani teoseid, mida ta tegi raha eest ja mida tasuta.^[2]

Jeanne-Claude Denat de Guillebon sündis Marokos, kus tema isa oli Prantsuse armee kindral. 1952. aastal lõpetas ta Tuneesia Ülikooli bakalaureusekraadiga Ladina ja filosoofia õpingutes. Denat de Guilleboni on originaalselt iseloomustatud kui tema kunstnikust abikaasa publitsisti ja äripartnerit.^[3]

Christo Javacheff ja Jeanne-Claude Denat de Guillebon tutvusid 1958. aastal, kui Christo sai tellimuse maalida Jeanne-Claude'i ema portree^[4], mis paikneb San Diego kaasaegse kunsti muuseumis^[2]. Paar abiellus 1959. aastal^[1] ning nende ühendust võib pidada suhteliselt ebatavaliseks, kuna Denat de Guillebon pärines auväärsest perekonnast ning oli nende kohtumise ajal juba kihlatud^[5]. Christo oli aga kodakondsuseta kunstikoolist väljalangenu, kes oli oma kodumaalt nõukogude repressioonide eest põgenenud. Nende kohtumisele järgnenud aastal ootas paar juba oma esimest last.^[5]

1964. aastal kolis paar New Yorki. Pärast läände põgenemist pole Christo kodumaale naasnud: "Ma pole sellest ajast peale tagasi läinud. Mul pole mingisugust soovi. Alates 1973. aastast olen ma olnud Ameerika kodanik. See on mu kodu." "Siiski mitte päris Ameerika kodanik. Jeanne-Claude ütles ikka, et oleme Manhattani kodanikud."^[2] Jeanne-Claude Denat de Guillebon on öelnud, et hakkas artistiks armastusest Christo vastu. Oleks ta olnud hambaarst, oleks ka Jean-Claude'ist hambaarst saanud. Christo nõustub selle mõttega: "Ta värvis oma juuksed punaseks, kuna mina seda soovitasin.". Kuna paar töötas nii lähedaselt, siis reisisid nad alati eraldi lendudel, et juhul kui üks lennuõnnetuses surma peaks saama, oleks neil võimalik oma tööd siiski jätkata.^[2]

Denat de Guillebon suri 2009. aastal, misjärel on Christo jätkanud paari ühiste ideede elluviimist^[1]. Pärast Jeanne-Claude Denat de Guilleboni surma on Christo öelnud: "Jeanne-Claude ja mina sündisime samal aastal, samal päeval, samal momendil, 13. juunil 1935. Me kohtusime 1958. aastal, kui me mõlemad olime 23-aastased. Ta oli ekstreemselt argumenteeriv, väga kriitiline ja ma igatsen seda nii väga. Ta esitas alati küsimusi ja ma igatsen teda lakkamatult. Alati, kui asjad muutuvad keeruliseks, mõtlen ma, mida Jeanne-Claude praegu mõtleks."^[4]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 1994. aastani esitas paar oma teoseid vaid Christo nimel, ent juba "Oru kardina" projekti ajal tunnistas Christo vabalt, et nii projekti kontseptsiooni kui teostuse taga on tõukavaks jõuks Jeanne-Claude. Kuigi tänapäeval mõjub teoste selline esitlemise viis kummaliselt, siis toona uskus paar, et ühtse jõuna koos töötavad kunstnikud tekitaksid inimestes segadust ning, et meeskunstnike domineeritud turul on just nii kergem oma loomingut esitleda.^[5]

Paar on peamiselt tuntud oma suuremõõtmeliste teoste poolest, mille hulka kuuluvad hoonete ja maastikke kangasse mähkimine ning ajutiste struktuuride moodustamine värvilistest õlitünnidest. Kuigi mitmed kriitikud on järjekindlalt üritanud nende tööle sügavamat, spetsiifilist tähendust omistada, siis peavad kunstnikud ise oma töö mõtteks kunstiteose kogemist käesolevas hetkes ja ümbritseva keskkonna kontekstis.^[6] Nende teosed on kategooriaülesed ega tunne võimatuse ja võimalikkuse piire. Kasutades tavalisi ja odavaid materjale, nagu kangas, teip ja plast, lõi paar ulmelisi kavandeid, mis tunduvad võimatud kuni nende valmimiseni. Kuigi Christo ja Jeanne-Claude ei selgita oma teoste mõtet ega anna neile tähendusi, mõjuvad nende suuremad teosed katsena muuta inimeste suhtumist maastikusse.^[5]

Christo on kirjeldanud oma tööprotsessi järgmiselt: "Me mõtleme väga vähe ruumile, mis on antud kujutavale kunstile. Hetkest, mil väljume kodust ja jalutame mööda kõnniteed, on kõik meid ümbritsev kellegi kujundatud. Põhimõtteliselt veedame 24 tundi päevas kõrgelt kontrollitud ruumis. Me ei mõtle sellest kunagi, kuna see on ebamugav, ent siiski on see meie elamise viis. [...] meie ülesanne on seda ruumi laenata ja luua sinna paariks päevaks väikene segadus. Me pärime kõik, mis sellele ruumile kaasasündinud on, nii, et sellest saab lahutamatu osa meie tööst. Me ei leiuta ise midagi."^[7]

Paari teoste lühiajalisust põhjendas Denat de Guillebon esteetilise otsusena – kestvuse piiramine võimaldab teose täita armastuse ja õrnuse tundega, mida tuntakse lõppevate asjade vastu, nagu lapsepõlv või inimese elu. Kunstiteose ajaline piiritletus pakub inimestele võimalust kogeda midagi irratsionaalset. See on midagi unikaalset, millele ei saa müüa pileteid või mille üle ei saa õigusi nõuda.^[8]

Paari töös on üheks olulisimaks elemendiks loominguvabadus ning seetõttu rahastavad nad oma projekte, müües Christo koostatud ettevalmistavaid jooniseid, kollaaže ja varasemaid teoseid. Denat de Guillebon on öelnud, et ainuke viis vabalt töötada on selle eest ise maksta, sest kui võtta vastu väljastpoolt pakutavat raha, tahab keegi alati öelda, kuidas midagi tuleks teha. Rahaasjade korraldamiseks rajas paar 1969. aastal Christo Vladimirov Javacheffi ettevõtte, mille president ja laekur oli Denat de Guillebon ja abisekretär Javacheff.^[8]

Tähtsamad teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Õlitünnidest sein – "Raudne eesriie"[muuda | muuda lähteteksti]

Rue Visconti, Pariis, Prantsusmaa, 1962.

"Raudne eesriie" oli Christo ja Jeanne-Claude'i esimene koos loodud ja suuremõõtmeline väliteos, mille kokkupanek algas 1962. aasta 27. juuni öösel.^[5]^[6] Teos kujutab 89 õlitünnist koosnevat seina, mis oli paigutatud ühele kitsaimale Pariisi tänavale. Teose eesmärk oli protestida vastrajatud Berliini müüri vastu. Tegemist oli illegaalse kunstiteosega, mille ehitamiseks puudus luba. Barrikaad püsis tänaval 8 tundi, mil takistas nii autode kui jalakäijate liiklust. Kaheksa tunni möödumisel nõudis politsei installatsiooni eemaldamist.^[6] Samuti ennustas tugevalt poliitiline teos kuus aastat hiljem toimuvat tudengite mässu^[5]. Raudse eesriide fooniks oli ka Alžeeria sõja protest. Christo peab teost üheks enda olulisemaks varajaseks teoseks: "Tulles poliitilise pagulasena kommunistlikust riigist, olin ma väga innukas tegema oma isiklikku raudset eesriiet, mis blokiks terve tänava."^[4]

"Pakitud rannik, miljon ruutmeetrit"[muuda | muuda lähteteksti]

Little bay laht, Sydney, Austraalia, 1969.

1969. aasta oktoobris püstitati kümneks nädalaks 1,5 miili pikkusele alale Austraalia rannikul installatsioon, mis kujutas endast kangasse mässitud rannikujoont. Installatsiooni loomiseks kasutati 92 900 ruutmeetrit erosiooni kontrollivat kangast ning 35 miili polüpropeenist köit ning installatsiooni püstitamiseks kasutati 15 kutselise mägironija ja 110 töötaja abi. Teose püstitamiseks kulus 4 nädalat.^[6]

"Oru kardin"[muuda | muuda lähteteksti]

Rifle, Colorado, Ameerika Ühendriigid, 1972.

Teose loomiseks kulus 28 kuud, mil kunstnikepaar töötas disainerite, ehitajate ja õpilastega, et rajada oranžist kangast vahesein, mis rippus kahe mäetipu vahel Colorados. Vahesein oli 381 meetrit pikk ja rippus 111 meetri kõrgusel. Kanga paigaldamiseks kulus 417 meetrit kaablit, mis kaalus 61 tonni ja oli kinnitatud 864 tonni kaaluvale betoonist alusele. Viimane installatsiooni paigal hoidev köis paigaldati 10. augustil kell 11 hommikul. Teos püsis üleval 28 tundi, misjärel tuli see tugeva tuule tõttu eemaldada.^[6]

"Pont Neufi sild"[muuda | muuda lähteteksti]

Pont Neuf, Pariis, Prantsusmaa, 1985.

Pont Neufi sild on üks vanimaid Pariisis asuvaid sildasid ning seega ka ajalooliselt olulise tähtsusega monument. Projekti läbiviimiseks alustati raha kogumisega juba 1975. aastal, millel järgnes rida lubade taotlemisi. Installatsioon valmis 1985. aasta septembris ning kujutas plastkangasse mässitud silda. 1985. aastal, intervjuus ajakirjale Le Figaro, sõnas Christo, et soovib arhitektuurilise objekti muuta kunsti objektiks.^[5]

"Ümbritsetud saared"[muuda | muuda lähteteksti]

Biscayne'i laht, Miami, Florida, Ameerika Ühendriigid, 1983.

1980. aastal käis paar välja idee ümbritseda 11 asustamata saart Biscayne'i lahes roosade plastist "seelikutega", mis ühilduksid saarte kontuuridega^[5]. Ümbritsetud saarte loomiseks kulus 603 870 ruutmeetrit helendavat roosat kangast, mis oli valitud täiendama madalat vett ja Miami taevast. Roosast kangast ujuvad parved olid kinnitatud kaheksanurksetele ankurdatud poomidele. Kahel nädalal, mil installatsioon oli paigaldatud, külastas seda kummipaatidega 120 inimest. Koos installatsiooni eemaldamisega kõrvaldati keskkonnast ka 40 tonni jagu prügi, mis oli saartele uhutud või ulpis selle ümber.^[6]

"Vihmavarjud" – ühisprojekt Jaapanis ja USA-s[muuda | muuda lähteteksti]

Ibaraki prefektuur, Jaapan; California, Ameerika Ühendriigid, 1984–1991.

Vihmavarjude installatsioon kandis endas killukest absurdihuumorit ja sisaldas suurimat logistilist väljakutset, mida nad senini olid kohanud. Nende plaaniks oli luua kaks samaaegset maastikku sekkumist geograafiliselt sarnastes orgudes, üks Lõuna-Californias ja teine Jaapanis Ibaraki prefektuuris. Installatsioon koosnes tuhandetest hiiglaslikest vihmavarjudest, mis olid ühtlaste vahedega paigutatud üle 10 miili pikkusele alale. Jaapanis paiknevad vihmavarjud olid helesinised ning USA-s paiknevad kummiparte meenutavalt kollased. Kuigi praegusel ajal peetakse vihmavarjude projekti üheks ajastu suurimaks maastikukunsti projektiks, siis omal ajal saatis projekti tragöödia. Vahetult enne rahvusvahelise näituse sulgemist 1991. aasta oktoobris räsis Californiat tugev tuul, mis puhus ühe vihmavarju ümber. Õnnetuse tagajärjel hukkus üks külastaja ning mitu sai vigastada. Pärast intsidenti nõudis Christo nii USA kui ka Jaapani installatsiooni eemaldamist.^[5]

"Pakitud Reichstag"[muuda | muuda lähteteksti]

Berliin, Saksamaa, 1995.

1976. aastal reisi Christo esimest korda Berliini, kus tundis tugevat tõmmet Ida- ja Lääne-Berliini vahel paikneva maatähise Reichstagi suunas. Vana parlamendihoone oli seisnud kasutuseta alates 1933. aastal toimunud tulekahjust. Järgmised 20 aastat veetsid Christo ja Jeanne-Claude taotledes lubasid platsil oma projekti teostamiseks. Sarnaselt Pariisis asuva Pont Neufi sillaga oli nende soov mässida ajalooliselt tuntud hoone kangasse ning seeläbi märgiliselt katta hoone ajalugu. See pidi andma Saksamaale puhta lehe, alustamaks oma modernse identiteedi loomist. Projekt säilitas oma vastuolulisuse ka pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal. 1994. aastal sai paar installatsiooni loomiseks loa ning teos lõpetati 1995. aastal, mil see pälvis suurt üldsuse tähelepanu. Pakitud Reichstagi hoonest sai ühendatud Saksamaa sümbol.^[5]

"Väravad"[muuda | muuda lähteteksti]

Central Park, New York, Ameerika Ühendriigid, 2005.

Installatsioon koosnes 7503 oranžist kangast paneelist, mis rippusid safrani värvi terasest väravatel, mis olid paigutatud 23 miili pikkusele rajale läbi Central Parki. Installatsiooni paigaldamiseks palgati 600 töölist, kellele lisaks 300 ülesandeks oli teose jälgimine ning hilisem eemaldamine. Ristkülikukujulised väravad olid disainitud peegeldama linnavõrgustiku mustrit, millel rippuvad kangad liikusid tuulega ning peegeldasid lehetute puude liikumist, heites kuldseid varje neid külastanud vaatajatele.^[6]

"Ujuvad kaid"[muuda | muuda lähteteksti]

Iseo järv, Lombardia, Itaalia, 2016.

Paar kujundas installatsiooni kavandi juba 1970. aastal, ent selle teostuseni jõudis Christo alles 2016. aastal. Installatsioon oli Christo esimene töö pärast "Väravate" loomist ja pärast Jeanne-Claude'i surma. Installatsioon paigutati 2016. aasta suvel 16 päevaks ning koosnes sillerdavast kollasest kangast, mis oli paigutatud üle kolme kilomeetri laiuvatele ujuvsildadele. Installatsioon oli huvilistele avatud ning mööda ujuvaid teid sai kõndida rannikult mitmele saarele, kust üles ronides oli võimalik vaadelda veepinnale laotatud teeradu.^[6]

"Üle jõe"[muuda | muuda lähteteksti]

Arkansase jõgi, Colorado, Ameerika Ühendriigid, 1992–2017.

Teostamata jäänud projekt nägi ette katta Arkansase jõgi 6 miili ulatuses peegeldava kangaga nii, et voolava jõe ning kangast katuse vahele tekiks psühhedeelne tunnel, mis läbib Colorado orgu. Kuigi kohalikud looduskaitse spetsialistid oli töö korduvalt tagasi lükanud, näis, et installatsiooni püstitamine võib siiski õnnestuda. Ent 2017. aasta jaanuaris teatas Christo, et eemaldub projektist. Põhjenduseks tõi ta probleemid maa haldaja, USA valitsusega, kellele ta ei soovinud oma isikliku rahastusega tuge pakkuda.^[5]

"Londoni mastaba"[muuda | muuda lähteteksti]

Serpentine'i järv, London, Suurbritannia, 2018.

Christo ja Jeanne-Claude'i esimene mastaba kavand valmis juba 1967. aastal, mil see taheti paigaldada Michigani järvele. Paarile pakkus erilist huvi iidsete mastabade trapetsikujulisus.^[6] Christo sõnul on mastaba iidne vorm, mis pärineb Mesopotaamiast. Mastabadele omane kuju sai alguse pinkidest, mis seisid linnastunud Mesopotaamias majade ees. Hiljem seostus see kuju vaaraode haudadega. Mastaba on trapetsikujuline prisma, mille seinad on alati horisontaalis 60 kraadi.^[2] "Londoni mastaba" on Christo esimene suurem teos Suurbritannias.^[6] See on 20 meetrit kõrge, 30 meetrit lai ja 40 meetrit pikk^[2]. "Londoni mastaba" koosneb 7506 spetsiaalselt valmistatud tünnist, mis on kinnitatud järve põhja ankurdatud tellingule. Tünnid on värvitud punastes, sinistes ja lillakates toonides.^[6] "Londoni mastaba" on kooskõlastatud nii riikliku kui kohaliku keskkonnapoliitikaga, et see ei avaldaks negatiivset ökoloogilist mõju järvele, pargile või sealsetele loomadele. Lisaks sellele on projekt inspireerinud uusi ökoloogilisi projekte toetamaks lindude, nahkhiirte ja vetikate asulaid.^[7] "Londoni mastabat" võiks pidada allegooriaks lääne sõltuvusele õlist ja/või süüdistuseks inimkonna saastavale mõjule. Christo sõnul pole tal aga ühtegi põhjust oma teost kunstnikuna õigustada. "Ma teen asju, millel pole funktsioone – kui siis luua mõnu.".^[2]

"L'Arc de Triomphe, Wrapped"[muuda | muuda lähteteksti]

Arc de Triomphe, Pariis, Prantsusmaa, 2021.

"Abu Dhabi mastaba" mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Abu Dhabi, Araabia Ühendemiraadid.

"Abu Dhabi mastaba" on kunstnikepaari kõige ambitsioonikam installatsioon, kõrgudes 150 meetri kõrgusele Abu Dhabi kõrbes. Paar hakkas sobivaid kohti otsima juba 1977. aastal. Installatsiooni rajamisel saab sellest maailma kõige suurem skulptuur, mille ehitamiseks läheb vaja 410 000 tünni, mis värvitakse kaheksas eri värvis, et moodusta helkiv mosaiik. Abu Dhabi installatsioonist saaks ka paari ainuke püsiv kunstiteos.^[6]