Mine sisu juurde

Childerich I

Allikas: Vikipeedia
Koopia kadumaläinud pitsersõrmusest Childerichi portreega ja pealdisega "CHILDIRICI REGIS" ' rex Childerichi'. Prantsusmaa rahvusraamatukogu[1]

Childerich I ehk Childerich Tournaist (umbes 436 – 481 või 482)[2][3] oli esimene ajalooliselt tõendatav Merovingide soost frankide (ühe saali frankide rühma) kuningas või sõjakuningas või väikekuningas (rex) alates arvatavasti 457. või 458. aastast. Tema residents oli Tournai lähedal. Ta oli Chlodovech I isa.

Childerich I oli esimene Merovingide dünastia kuningas, kelle põlvnemine on selgelt tõendatud.[4] Kirjalikud allikad ja arheoloogilised tõendid määratlevad ta ühtaegu nii frankide kuningana kui ka Rooma provintsi Belgica secunda asevalitsejana. Ta on tüüpiline näide frangi eliidist, mis ühendas germaani-rooma ja Doonau-äärsete hõimude paganliku kultuuri. Pagan Childerichil oli aga see eelis, et ta oli ainus barbarist kuningas, kes ei olnud arjaan, mis tõi talle kohalike eliitide ja piiskoppide poolehoiu.

Ta rajas 460ndatel ja 470ndatel oma võimupiirkonna Gallia kirdeosas, sellal kui Lääne-Rooma riigi halduskord oli seal lagunemas. Ta pani nurgakivi hilisema Frangi riigi tekkele oma poja ja järglase Chlodovech I ajal.

Childerich maeti Tournaisse rikkalike panustega hauda, mis avastati 1653. aastal. Seal oli relvi, nagu spatha, francisca ja võitlusnuga; samuti leiti sealt arvukalt kullast ehteid ning Rooma väeülemate mantel paludamentum.

Saali frankide ligikaudne asuala Belgica secundas Childerichi ajal (kollane); ripuaari frangid oranžiga, alemannid lillaga

Gallia poliitiline olukord oli 460ndatel segane: Lääne‑Rooma riigi keskvalitsus oli viimastel aastatel kaotanud kontrolli suure osa üle riigist ja suutis mingil määral mõju avaldada veel ainult Gallia lõunaosas. Võimuvaakumi täitsid föderaatide juhid. Gallia edelaosas asusid läänegoodid, kaguosas burgundid. Gallia põhjaosas, mis Lääne‑Rooma riigi kontrolli alt üha enam ära libises, oli Rooma magister militum Aegidius, kes oli läinud tülli Ricimeri juhitud Lääne‑Rooma riigi valitsusega Ravennas, 462/463. aastal loonud oma võimuala Soissonsi ümbruses (nn Soissonsi kuningriik).[5] Aegidius tegutses nüüd sisuliselt hilis-Rooma sõjapealikuna, kes kasutas tollaseid olusid ära ja nõudles nüüd osa lagunenud Lääne-Rooma riigist.[6] Gallia kirdeosas ja Reini ääres laiendasid oma võimu frangid. Childerich juhtis sel ajal ilmselt osa saali frankidest, frankide hõimuliidust, mis asus Reinist läänes ja teenis hilisantiikaja Rooma föderaatidena Gallias.[7] Saali frangid kasutasid ära Rooma võimu kokkuvarisemist Gallias ja laiendasid oma ala. Mitu Rooma civitas '​t hõivati ja neist said frankide võimukeskused.

Childerichi elu ja valitsemist on allikapildi problemaatilisuse tõttu võimalik rekonstrueerida üksnes põhijoontes. Mitu punkti on ebaselged või vaieldavad, sealhulgas tema väidetav pagendus, tema võimu õiguslik raamistik (kas ta oli juba päris kuningas või sõjapealik) ja tema suhe viimaste Lääne-Rooma võimukandjatega Gallias.

Childerich on saali frankide valitsejana esimest korda kindlalt dokumenteeritud aastal 463. Alles 727. aasta paiku koostatud kroonika "Liber historiae Francorum"[8] andmetel olevat ta valitsenud 24 aastat ja seega juhtinud oma liitu alates aastast 457 või 458. See teade ei ole siiski eriti usaldusväärne.[9] Ta olevat olnud Merovechi poeg ja järglane. Merovech oli frankide juht Tournai linna ümbruses, mis paistab olevat varakult frankide võimu alla langenud.[10] Childerichi abikaasa Tüüringi Basena (Basina) oli tüüringi päritolu; lugu nende abiellumise kohta on siiski legendilaadne.[11] Basena sünnitas Childerichile igal juhul vähemalt ühe poja Chlodovechi (suri 511) ja kolm tütart – Audofleda (suri pärast 526. aastat), Albofleda ja Lantechilde.

Childerichi elust enne aastat 463 ei ole midagi kindlalt teada. Fredegari kroonikas (7. sajand) leidub lühike jutustus, mille järgi hunnid röövisid ta koos emaga ja hiljem nad vabastati, kuid selle teate usaldusväärsus on vaieldav.[12]

Tagandamine ja pagendus

[muuda | muuda lähteteksti]

Toursi Gregorius kirjutab, et föderaatidest frangid tagandasid Childerichi, hiljem aga kutsusid ta tagasi. Gregoriuse andmetel toimus see nii, et Childerich kuritarvitas frankide tütreid ja seepeale kõrvaldasid frangid ta võimult. Kui ta sai teada, et frangid kavatsevad teda isegi tappa, põgenes ta Tüüringisse. Frangid tõstsid seejärel oma rex '​iks Rooma väepealiku magister militum Aegidiuse, kes juhtis neid kaheksa aastat. Siis kutsusid nad Childerich pagendusest tagasi ja tõstsid ta uuesti kuningaks. Hiljem tuli tema juurde Tüüringi kuninga abikaasa Basena, kellega Childerich oli seal tuttavaks saanud. Basena jättis oma abikaasa maha, et siduda end Childerichiga.[13] Gregoriuse andmetel põhjendas Basena oma otsust Childerichi väidetavate eriliste võimetega: "Ma tean su tublidust ja tean, et sa oled väga vapper, sellepärast olen ma tulnud, et sinu juures elada. Sest tea, kui ma oleksin mere taga tundnud meest, kes oleks sinust tublim, siis oleksin kindlasti püüdnud temaga koos elada."[14]

Gregoriuse jutustus Childerichi pagendusest on ilmselgelt legendilaadne, kuid paljud uurijad eeldavad, et selles on tõetera, mis Gregoriuse versioonis on moonutatud. See, milles see seisneb, on vaieldav. On tõenäoline, et Basena pärines tõepoolest Türingist ja võib-olla isegi kuninglikust soost. Siiski oli ta enne ühendust Childerichiga vaevalt olnud tüüringite kuninga Bisinuse abikaasa.[15] Bisinus valitses 500. aasta paiku ja oli abielus langobarditar Meniaga. Tõenäoliselt ajas Gregorius lihtsalt midagi segi. Childerichi ajutine viibimine tüüringite õukonnas Reini paremal kaldal ja seega suhteliselt lähedane side on võimalik ka ilma pagenduseta.[16] Uurijad vaidlustavad Gregoriuse teadet tüüringite paiknemise kohta Childerichi ajal ja seda, et tema poeg ja järglane Chlodovech I olevat (umbes 492) sõjaga alistanud ja allutanud tooringid (Thoringi), kelle võimalik riik Reinist läänes olevat seni olnud suuresti autonoomne, ning seda ei tohtivat segi ajada tüüringite riigiga Kesk-Saksamaal.[17]

Problemaatiline tundub ka roomlase Aegidiuse roll frankide rex '​ina. See sündmus on konstitutsiooniajaloo seisukohast oluline. Tekib küsimus, kas 5. sajandil oli võimalik, et frangid tagandasid vastupanuõigust kasutades oma juhi või kuninga, hüljates ka dünastia ja allutades end võõramaalasele. Vastus sõltub otseselt sellest, kuidas mõistetakse Childerichi positsiooni: kas ta oli juba nagu hilisemad Merovingid päris kuningas, keda legitimeeris dünastia (nagu arvati eelkõige vanemas historiograatias), või ta oli kõigest sõjameeste ühenduse valitud juht? On pakutud järgmisi tõlgendusi.

Eduard Hubrich ja Reinhard Schneider arvasid, et Childerichi tagandamine näitab, et vabade frankide valimisõigust peeti tol ajal olulisemaks kui Merovingide kuningasoo võimunõudlust. Roomlase valimine kuningaks oli nende arvates võimalik, sest ka idagoodid olid nende arvates veel 540. aastal kavatsenud tõsta oma valitsejaks roomlase, Ida-Rooma magister militum '​i Belisariuse (milles teised uurijad siiski kahtlevad). Nad jõudsid järeldusele, et Aegidius oligi frankide kuningas.[18]

Heike Grahn-Hoek arvas, et frangid küll tagandasid Childerichi, kuid ei hüljanud dünastiat, vaid allutasid end ainult sõjaliselt roomlasele Aegidiusele ja jäid kuni Childerichi tagasitulekuni kuningata. Sellegipoolest said nad (rahvas, mitte aadel) oma tahtmist mööda kuningat tagandada ja uuesti ametisse seada, kusjuures ainus kriteerium oli tema kõlblikkus või kõlbmatus.[19]

Eugen Ewig pidas Childerichi pagendamist mitteajalooliseks; tema arvates toetub legend ainult sellele, et saali frangid olid föderaatidena ajutiselt Aegidiuse ülemjuhatuse all.[20] Ewig lükkas ka tagasi ühe Childerichi põgenemise dateeringu põhjendusega, et "mitte Childerichi pagendus, vaid Aegidiuse ametiaeg kestis kaheksa aastat".[21]

Konrad Bund pidas kuningas Childerichi tagandamist ja tema pagendamist ajalooliseks, arvates siiski, et osutatud motiiv (kõlvatus) oli legendaarne kaunistus ning tegelik taust oli poliitiline.[22]

David Frye lähtus Herwig Wolframile viidates sellest, et Childerichi frangid olid sotsiaalselt mobiilne sõjaline rahvas, kelle jaoks juhi valikul ei olevat sama etniline kuuluvus olnud määrav. Aegidiuse kuningaks tõstmine põhines Frye arvates selle sõjapealiku valitsejapotentsiaalil.[23]

Guy Halsall arvas, et seda teadet tuleb mõista nii, et magister militum Aegidius tõrjus suures osas frankidest koosnevate Lääne-Roooma vägede ülemana Põhja-Gallias ajutiselt kõrvale oma rivaali, Merovingide soost Childerichi. Sõna rex ei olevat suure rahvaste rändamise ajal tähendanud mitte ainult päris kuningat, vaid ka sõjalist juhti, kelle tema väed olid ise valinud. Seega ei olnud Halsalli arvates üldse jutt sellest, kes on frankide kuningas (frangid ei olnud sel ajal veel ainsa monarhi alla ühendatud), vaid hoopis sellest, kelle allub alles jäänud keisririigi vägi Soissonsi piirkonnas. Gregorius Toursist, kes oli juba harjunud frankide monarhiaga, ei olevat sellest hiljem enam aru saanud ja ta olevat oma allikate teated anakronistlikult ümber kujundanud.[24]

Matthias Becher viitas Childerichi ja Aegidiuse vahelisele liidule; see või endiste Aegidiuse vägede osalus Childerichi väes võis olla selle loo tõetera. Samuti võis Aegidius mõnda aega avaldada frankidest föderaatidele ebatavaliselt tugevat mõju.[25]

Sebastian Scholz ühines Alexander Demandti seisukohaga, et "kui germaanlaste kuningad võisid saada Rooma magister militum '​deks, siis tuleks ka arvestada võimalusega, et Rooma magister militum sai frankide juures kuningaks".[26]

Sarnaselt Demandti ja Scholziga väitis Mischa Meier oma põhjalikus käsitluses suure rahvasterändamise ajastust: ei saa välistada, et Aegidius, kes võis juhatada vähemalt frankide kontingente, ei saanud oma autoriteeti mitte ainult oma Rooma ametitiitlist, vaid laskis end tituleerida ka rex '​iks. Sellises mõttes võis barbarist väeülem tõusta Rooma ametiisikuks (näiteks magister militum '​i ametisse), aga samuti roomlasest sõjapealik valdavalt mitteroomlastest koosneva sõjameeste ühenduse juhiks.[27]

Vahekord galloroomlastega

[muuda | muuda lähteteksti]

Childerich oli Rooma Gallia lõppfaasis nähtavasti Belgica secunda provintsi haldur (administrator) ning oli seal ka sõjaline ülem (dux Belgicae secundae). Ühes hilisemas kirjas pöördus gallorooma piiskop Remigius Reimsist Childerichi poja ja järglase Chlodovechi poole nii:[28] "Meieni on jõudnud suur kuulujutt, et Sina oled üle võtnud Belgica secunda haldamise. Ei ole üllatav, et Sa hakkad olema nii, nagu Sinu esiisad ikka on olnud."

Konkreetsetel juhtudel ei ole alati selge, kas Childerich tegutses Rooma väejuhina või frankide juhi või kuningana; on üsna tõenäoline, et need rollid sulasid üha enam kokku, seda enam, et selline topeltroll ei olnud tolle aja föderaatide juhtide puhul ebatavaline (vrd Gundioch). Lõppkokkuvõttes ei olnud määravad siiski mitte formaalsed volitused, vaid reaalsed võimusuhted ja seega Childerichi sõjalised ressursid. Kuigi Childerich ei olnud kristlane, viitab Remigiuse kiri headele kontaktidele gallorooma valitseva kihi ja piirkonna vaimulikega.[29]

Enamikus tänapäevastes käsitlustes rõhutatakse Childerichi tihedat koostööd viimaste Rooma või gallorooma väeülematega Põhja-Gallias,[30] ent see oletus põhineb suhteliselt väheste allikate vaieldaval tõlgendusel.[31] Aastal 463 võitles Childerich Orléansi all edukalt läänegootide vastu. Võib-olla toimus see Aegidiuse juhatuse1, aga on võimalik, et Aegidius ja Childerich olid siis vastased, mitte lähedased liitlased, nagu enamast oletatakse.[32] Ja kui nad olid vastased või vähemalt rivaalid, siis ei ole selge, kas Childerich võitles Aegidiuse vastu omaenda huvides või Lääne-Rooma riigi nimel. Aegidius suri juba 464 või 465 ning pärast seda oli Childerichil tõenäoliselt rohkem tegutsemisvabadust.

Tõenäoliselt aastal 469 suutsid Rooma väed ja frangid mujalt mitte teada oleva comes Pauluse juhtimisel peatada läänegootide teine pealetung. Paulus langes Angers' linna vabastamisel Adovacriuse juhitud saksidest rüüstajate käest. Järgnevalt suutis Childerich linna hõivata: "Seejärel ründas Paulus, Rooma väeülem roomlaste ja frankidega goote ning sai rikkalikult sõjasaaki. Kui aga Adovacrius jõudis Angers'sse, ilmus järgmisel päeval ka kuningas Childerich ja vallutas linna, kui Paulus oli tapetud. Sel päeval läks ka kirik põlema."[33]

Jääb jälle lahtiseks, kas Childerich oli Pauluse alluvuses või tema liitlane, nagu sageli oletatakse (Paulus võis olla Aegidiuse järglane, aga seda ei saa tõestada) või ta tegutses omal algatusel.[34] Käibiv ettekujutus, et Childerich oli galloroomlaste lähedane liitlane, põhineb peamiselt tõlgendusel, et ta võitles Orléansi lahingus 463 koos Aegidiusega, mis aga allikate väidete erinevuse tõttu ei ole üheselt kindlaks tehtav.[35] Ükski allikas ei kinnita otseselt koostööd Aegidiuse ja Childerichi vahel.[36] Samuti on vahekord Aegidiuse poja Syagriusega allikate nappuse tõttu ebaselge. Võimalik, et Childerich toetas teda, aga võib-olla olid juba saali frankide ja galloroomlaste eraldi riigi (mille Aegidius oli Soissonsi piirkonnas loonud ja mis jäi Syagriuse juhtimisel püsima aastani 486 või 487) vahel pinged.[37]

Kohe pärast Angers' lahingut (469 või 470) õnnestus galloroomlaste vägedel – tõenäoliselt koostöös Childerichiga või vähemalt frankide vägede abiga – välja tõrjuda saksid, kes olid end sisse seadnud Loire'i jõe suudmealal. Mõlemad Gregoriuse kirjakohad (Historiae 2, 18–20.) põhinevad tõenäoliselt samal tänapäevaks kaduma läinud allikal, nn Angers' annaalidel. Uuriad on mõnikord püüdnud samastada sakside juhti Adovacriust Gregoriuse loos hiljem mainitud Odovacriusega, kuid see on vaieldav. Odovacriust samastatakse tavaliselt Odoakeriga, kes kukutas 476. aastal viimase Lääne-Rooma keisri Itaalias ja valitses seal kuni 493. aastani. On siiski ebatõenäoline, et Odoaker oli saksi rüüstajate juht.[38]

Childerich sõlmis igatahes Odovacriusega liidu Galliasse tunginud alemannide (võib-olla ka on mõeldud alaane)[39], kuid üksikasju selle kohta ei ole teada.[40]

Viimased aastad

[muuda | muuda lähteteksti]
Gallia Childerich I surma ajal aastal 481. Syagriuse riigi ja frankide territooriumi täpne ulatus ei ole siiski selge

Childerichi mõjupiirkond ei olnud kuigi suur, see piirdus suuresti Põhja-Gallia aladega kuni Loire'i jõeni. Paistab, et vähemalt kuni 470. aastani tegutses Childerich peamiselt Loire'i ümbruses. Peamine põhjus oli tõenäoliselt see, et seal jätkus endiselt ressursse – seal oli ka Aegidiuse ja hiljem Syagriuse peamine mõjupiirkond ja seal oli korduvalt sõjalisi kokkupõrked, näiteks saksidest rüüstajatega Adovacriuse juhtimisel.

Childerich püüdis tõenäoliselt laiendada oma mõju Pariisi piirkonda, aga püsivat edu ta seal lõpuks ei saavutanud. Sellel põhinevad oletatavasti Genovefa pühakueluloo (umbes 520) lood, milles on palju legendi elemente.[41] Selle teksti järgi olevat Childerich kümme aastat Pariisi piiranud, mis on tõenäoliselt vihje legendaarsele Trooja piiramisele. On võimalik, et Childerich linna blokeeris. Paistab, et Genovefa võttis Childerichiga ühendust. Ta võis olla edukas vahendaja, kuid üksikasju ei ole säilinud.

Muus seoses allikad Childerichi pärast aastat 469 või 470 enam ei maini. Võib oletada, et 470ndatel pidi ta võitlema läänegootide tugevnenud ja eduka ekspansiooniga kuningas Eurichi juhtimisel. Sellega seoses on võimalik, et Childerich piiras oma võimuala Tournai piirkonnaga ja taganes pärast lõuna pool tegutsemist sinna.[42] Paistab, et Childerich pärast 470. aastat Loire'i piirkonnas enam aktiivne ei olnud — vähemalt allikates ei ole selle kohta midagi öeldud. Mõned uurijad peavad teda siiski surmani kõige tähtsamaks võimuteguriks Loire'ist põhjas.[43]

Childerich suri 481 või 482.[44] Tema poeg Chlodovech järgnes talle nii sõjakuningana (rex) oma vägedes (mis enam ei kuulunud Rooma vägede hulka) kui ka Belgica secunda provintsi administrator '​ina (siin veel Rooma riigikorra eeskujul). Tournais maeti Childerich Rooma ohvitseri insiigniatega, ta oli rüütatud kõrgemate Rooma ohvitseride pidulikku mantlisse paludamentum '​isse ja varustatud rikkalike hauapanustega. Sellisel pidulikul matusel oli ka sümboolne tähendus: see viitas nii surnu prestiižile kui ka järeltulija austusele. Chlodovech võis sellega sümboolselt rõhutada, et Merovingid soovisid jätkuvalt säilitada olulise poliitilist rolli Gallias ning jääda seotuks ka Rooma riigiga. Chlodovechi hilisemad teod annavad tunnistust tema suurtest ambitsioonidest.

Childerichi positsioon ja tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Childerich oli oma kaksikrollis frankide vürsti ja Rooma väeülemana veel täiesti Gallia hilis-Rooma sõjalise aristokraatia traditsioonis ning rajas oma võimu oma residentsis Tournais tööd jätkavatele endiste Rooma relvatehaste (fabricae) tööle, mis andis talle märkimisväärse eelise.[45] Seal asus ka tema sõjalise ja tsiviilse asehaldurkonna keskus, millele viitab piiskop Remigiuse kasutatud mõiste administratio. Niisugune poliitiliste ja sõjaliste volituste ühitumine oli föderaatide väeülema puhul ebatavaline ja osutab Childerichi üsna tähtsale positsioonile. See seisund võis olla ka mõne Rooma ametikandja poolt formaalselt kinnitatud. Sageli oletatakse, et tal oli Rooma piirkondliku väeülemana kõrgem autoriteet kui teistel föderaatide juhtidel.[46] Childerichi tõusis võimule siis, kui Rooma riigi võim Gallias lagunes, kuid mitte otseses vastasseisus Rooma riigiga. Seetõttu tulevatki "teda liigitada Rooma teenistuses olevaks hilis-Rooma väe juhiks, kes tõusis Belgica secunda provintsi sõjaliseks ja tsiviilhalduriks".[47]

Mõnikord on ka oletatud, et Childerich allutas juba varakult end formaalselt Ida-Rooma keisrile Konstantinoopolis ning sai temalt rahalist toetust.[48] Ian N. Woodi järgi viitab Childerichi hauast leitud silmatorkavalt suur hulk Ida-Rooma münte sellele, et ta sai tõepoolest toetust Ida-Rooma keisrilt.[49] Seda seisukohta jagab ka Heike Grahn-Hoek, kelle arvates võis "pagendatud Childerichist täiesti uskuda algatust, mille eesmärk oli Ida-Rooma keisri toetusel uuesti oma võimule pääseda.[50]

Eugen Ewig pidas samuti tõenäoliseks, et Ida-Rooma abirahad jõudsid Lääne-Rooma kanalite kaudu Childerichini; otseseid kontakte Konstantinoopoliga enne aastat 476 pidas ta aga ebatõenäoliseks.[51] Childerichi hauast leitud mündid osutavad vähemalt mingisugustele kontaktidele (Ida-)Rooma keisrikojaga, ehkki raha jõudis temani võib-olla kaudselt – eriti kui võtta arvesse, et Konstantinoopol maksis 5. sajandil korduvalt Lääne-Roomale abirahasid, et tagada selle valitsuse stabiilsus.[52] Ka Martina Hartmann tõlgendab hauast leitud münte Ida-Rooma subsiidiumidena, mille Childerich sai teenete eest Gallias Rooma riigivaenlaste vastu võideldes; sellega sobivat hästi tema kaksikroll frankide hõimupealikuna ja Rooma föderaatide väejuhina.[53]

Kuigi Childerichi ja Chlodovehi vahekord Aegidiuse ja Syagriusega jääb täpselt teadmata, võib oletada vähemalt ajutist konkurentsi frankide ja galloroomlaste vahel lagunevas Lääne-Rooma Gallias.[54] Uuemas kirjanduses on usutavalt oletatud, et Aegidius ja Childerich rivaalitsesid aastaid kontrolli pärast Lääne-Rooma vägede jäänuki üle Gallias (exercitus Gallicanus). Et selles konfliktis jäid lõpuks peale Childerich ja Chlodovech, olevat nad sellega Merovingide edule otsustavalt aluse pannud.[55] Merovingid lõikasid suurt kasu Lääne-Rooma riigi erosioonist, mille käigus selle valitsusel kontroll provintside üle väljaspool Itaaliat üha enam käest libises.

Childerich oli küllaltki oluline frankide sõjakuningas (või uuemate tõlgenduste järgi sõjapealik), kes ilmselt oli heades suhetes galloroomlaste eliidiga ja kasutas rahutut olukorda Gallias enda kasuks ära.[56] Tal õnnestus oma võimupositsiooni Gallias üldiselt kindlustada, eriti pärast Aegidiuse surma. Sellele alusele suutis tema poeg Chlodovech toetuda ning luua tähtsaima romaani-germaani järglasriigi läänes.

Mitmes 5. sajandi lõpu ja 6. sajandi alguse ajalooteoses küll räägitakse Gallia sündmustest 460ndatel ja 470ndatel – näiteks Aquae Flaviae Hydatiuse kroonikas, Gallia kroonikas aastast 511 ja Avenchesi Mariuse ajalooraamatus –, ent väga napilt. Mõnikord seal Childerichi nimepidi ei mainitagi, nii tema seos nende sündmustega on vaid oletatav.[57] Olulised on ka Sidonius Apollinarise kirjad ja luuletused ning Reimsi piiskopi Remigiuse kiri Childerichi pojale ja järglasele Chlodovechile seoses tema valitsemise algusega. Peamine allikas on aga Toursi Gregoriuse jutustus tema teose "Historiae" teises raamatus. See osa (neli esimest raamatut) kirjutati umbes aastal 575, osalt vanemate eeskujude, nagu nn Angers' annaalide põhjal.

Hilisemad varakeskaegsed allikad sõltuvad sageli Gregoriusest. Mõned täiendavad teated – näiteks kroonikas "Liber historiae Francorum" 8. sajandi algusest ja Merovingide-aegsetes pühakuelulugudes – on aga problemaatilise usaldusväärsusega.

Peamine mittekirjalik allikas on leiud Childerichi hauast, kuigi nendest on järel vaid riismed.

Childerichi haud

[muuda | muuda lähteteksti]
Säilinud Childerichi hauapanused (kuldmesilased)
Granaatidega dekoorielemendid võitlusnoa tupel ja käepidemel

Childerichi haua avastas üks töömees 27. mail 1653 kaevetööde käigus hospiitsi ehitusel Tournais (Hispaania Madalmaad, Hainaut' krahvkond, tänapäeval Belgia Hainaut' provints) Tournai Saint-Brice'i kiriku lähedalt.[58] Hauapanused olid luksuslikud relvad, nagu spatha, võitlusnuga, piik, francisca ja kilbikupal, samuti väärtuslikud ehted, nagu kullast sibulnuppsõlg ja kullast käevõru, ning hulk kuld- ja hõbemünte. Kõige hilisemad kuldmündid pärinevad Ida-Rooma keisri Zeno ajast (474–491).[59] Spatha käepide, osa võitlusnoa vutlarist ning arvukad pandlad ja aplikatsioonid olid valmistatud kullast ja kaunistatud suurte kärgsulatis- ja almandiindekooriga. Brokaatmantli ääris koosnes väidetavalt umbes 300 kullast mesiasekujulisest ripatsist. Pitsatsõrmus, millel oli stiliseeritud portree ja ümberringi kiri "CHILDIRICI REGIS", võimaldas haua kindlalt identifitseerida. Nii on Childerich esimene ajalooliselt absoluutselt kindlaks tehtud Meroving, sest tema eelkäijad on tõendatud vaid väheste jutustavate allikatega.

Jean-Jacques Chifflet uuris ja kirjeldas hauapanuseid erakordse hoolikusega, laskis neist valmistada vasegravüüre ja avaldas need aastal 1655 ladinakeelses teoses "Anastasis Childerici I. Francorum regis". Chifflet pooldas Prantsusmaa ja Habsburgide vahelises vaidluses Habsburge ega tunnustanud Prantsusmaa kuningate pretensiooni, et nad on Merovingide järglased. Tollane Hispaania Madalmaade asevalitseja ertshertsog Leopold Wilhelm viis aarde pärast ametist lahkumist Viini kaasa. Aastal 1665 kinkis ta selle Prantsusmaa kuningale Louis XIV-le tänutäheks Prantsusmaa toetuse eest türklaste vastu. Pariisis hoiti aaret kuninglikus raamatukogus (nüüdse nimega Prantsusmaa rahvusraamatukogu). Pärast Prantsuse revolutsiooni avaldas aare Napoleon Bonaparte'ile nii suurt muljet, et ta võttis Bourbonide liilia asemel vapisümboliks Childerichi mesilased. Ööl vastu 6. novembril 1831 varastati rahvusraamatukogust aare ja mõned muud väärtuslikud esemed. Vargad sulatasid osa saagist ümber. Üles leiti ainult murdosa Childerichi aardest, sealhulgas kaks mesilast. Hauapanustest on originaalis säilinud mõned üksikud esemed. Kuid Chifflet' üksikasjalikud illustratsioonid ja põhjalikud kirjeldused ning mõned Viinist tehtud reproduktsioonid võimaldavad hauapanuste välimust ja ulatust rekonstrueerida.

Uutel väljakaevamistel 1980ndatel avastati veel haudu ühelt frankide hauaväljalt. Samuti leiti 15–20 m kauguselt Childerichi haua oletatavast asukohast 21 ilma rakmeteta ohverdatud hobuse jäänused.[60] Need dateeritakse 5. sajandi lõppu ja omistatakse Childerichile. Seda peetakse tõendiks selle kohta, et Childerich ei olnud kristianiseeritud, millele viitavad ka teised hauapanused.[61] Tema paganausu kohta saab vaevalt midagi täpsemalt öelda. Hobusehauad võivad viidata tüüringite riigi mõjutustele;[62] frankide seas need muidu ebatavalised.[63] Mõned teised uurijad seostavad seda kääbast tol ajal hunnidel levinud haudadega.[64]

Childerichi haud on üks vähestest suure rahvasterändamise aegsetest rikkalikest valitsejahaudadest. See on ainus tolleaegne rikkalik haualeid, mis on täpselt dateeritav ja seostatav mõne ajaloolise isikuga. Pitsatsõrmus ja Rooma ametiriietus viitavad sellele, et Childerich soovis hoolimata "barbaritele" omasest matusevormist anda hauale roomaliku iseloomu.[65] Nii et hauapanused kinnitavad tema topeltrolli frankide sõjakuningana ja hilise Rooma väejuhina. Need pidid andma tunnistust surnu võimust ja prestiižist, nii et neil oli sümboolne tähendus, mida ei tohi alahinnata. Ent uuemas kirjanduses vaieldakse selle üle, kas kõik leiud tuleb omistada Childerichile või kas oli veel hauarühmi. Samuti vaieldakse haualeidude ajaloolise kuuluvuse üle: kui seostada leide ainult Childerichi residentsi Tournaiga, siis ta paistab pigem piiratult tegutseva "civitas '​e kuningana"; teiselt poolt saab neid paigutada suuremates raamides opereeriva Rooma väeülema ajaloolisse tervikkonteksti.[66]

  • Wilhelm Junghans. Die Geschichte der fränkischen Könige Childerich und Chlodovech, Göttingen 1857.
  • Erich Zöllner. Geschichte der Franken bis zur Mitte des sechsten Jahrhunderts, C. H. Beck, München 1970, ISBN 3-406-02211-1, eriti lk 39–43.
  • [Reinhard Wenskus]], Kurt Böhner. Childerich von Tournai. – Reallexikon der Germanischen Altertumskunde (RGA), 2. trükk, kd 4, Walter de Gruyter, Berlin/New York 1981, ISBN 3-11-006513-4, lk 440–460.
  • Karl Ferdinand Werner. Die Ursprünge Frankreichs bis zum Jahr 1000, Deutsche Verlags-Anstalt: Stuttgart 1989, ISBN 3-421-06451-2, eriti lk 301–303.
  • David Frye. Aegidius, Childeric, Odovacer and Paul. – Nottingham Medieval Studies, 1992, 36.
  • Joachim Werner. Childerichs Pferde. – Heinrich Beck, Detlev Ellmers, Kurt Schier (toim). Germanische Religionsgeschichte, Berlin/New York 1992, lk 145–147.*Patrick Périn, Michel Kazanski. Das Grab Childerichs I. – Reiss-Museum Mannheim (toim). Die Franken. Wegbereiter Europas, Mainz 1996, lk 173–182.
  • Raymond Brulet. La tombe de Childéric et la topographie funéraire de Tournai à la fin du Ve siècle. – M. Rouche (toim). Clovis: Histoire et Mémoire, kd 1. Paris 1997, lk 59–61.
  • Michael Müller-Wille. Zwei religiöse Welten. Bestattungen der fränkischen Könige Childerich und Chlodwig Stuttgart 1998.
  • Guy Halsall. Childeric's grave, Clovis' succession, and the origins of the Merovingian kingdom. – Ralph W. Mathisen, Danuta Shanzer (toim). Society and culture in late antique Gaul. Revisiting the sources, Ashgate Books, Aldershot 2001, ISBN 0-7546-0624-4, lk 116–133.
  • Stéphane Lebecq. The two faces of King Childeric: History, archaeology, historiography. – Walter Pohl, Maximilian Diesenberger (toim). Integration und Herrschaft. Ethnische Identitäten und soziale Organisation im Frühmittelalter, Verlag der Österreichischen Akademie der Wissenschaften, Wien 2002, ISBN 3-7001-3040-6, lk 119–132.
  • Michael Richter. Wozu hatte Childerich einen Siegelring? – Dieter Hägermann, Wolfgang Haubrichs, Jörg Jarnut (toim). Akkulturation. Probleme einer germanisch-römischen Kultursynthese in Spätantike und frühem Mittelalter, Berlin/New York 2004, lk 359–366.
  • Ulrich Nonn. Die Franken, Kohlhammer: Stuttgart 2010, ISBN 978-3-17-017814-4, eriti lk 97–99.
  • Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, C. H. Beck, München 2011, ISBN 978-3-406-61370-8, lk 123–138.
  • Guido M. Berndt. Der rex Francorum Childerich, die Umstrukturierung der Macht in Gallien und ein Grab in Tournai. Indizien für einen Wechsel der Religion. – N. Krohn, S. Ristow (toim). Wechsel der Religionen – Religion des Wechsels. Tagungsbeiträge der Arbeitsgemeinschaft Spätantike und Frühmittelalter 5. Religion im archäologischen Befund, Hamburg 2012, lk 167–192,
  • Sebastian Scholz. Die Merowinger, Kohlhammer: Stuttgart 2015, ISBN 978-3-17-022507-7, lk 30–34.
  • Dieter Quast (toim). Das Grab des fränkischen Königs Childerich in Tournai und die Anastasis Childerici von Jean-Jaques Chifflet aus dem Jahre 1655, Mainz 2015.
    • Matthias Hardt: Childerich I. in den historischen Quellen, lk 217–224.
  • Svante Fischer, Lennart Lind. The Coins in the Grave of King Childeric. – Journal of Archaeology and Ancient History, 2015, 14, l 3–36.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Algne sõrmus läks kaduma 1831. aasta varguse käigus. Pitsati kirjeldus: kuninga büst otsevaates, pikad õlgadeni juuksed, mille keskel on juukselahk. Tal on soomustatud rind, vasakul õlal paludamentum ja paremas käes oda. Pealdis: "Childerici regis".
  2. ↑ Ladina keeles Childericus või Childiricus, vanafrangi keeles *Hildrīk. hild- tähendab võitlus ja -rīk 'vägev'. Hilisemate nimekujude seas on Heldricus, Hilderichus, Hildericus, Hildrich, Hildricus, Hiltirich ja Hiltrih.
  3. ↑ Marie-Thérèse Morlet. Les noms de personnes sur le territoire de l’ancienne Gaule du VIe au XIIe siècle, Paris: CNRS, kd I, 1968, lk 131a.
  4. ↑ B. Dumézil. Le bon temps des Rois mérovingiens. – L'Histoire, 2010, nr 358, lk 44}.
  5. ↑ Üksikasju vt: Penny MacGeorge. Late Roman Warlords. Oxford 2002, lk 71–73. Üldiselt vt ka: Henning Börm. Westrom. Von Honorius bis Justinian, 2. trükk, Stuttgart 2018, lk 105–107; Guy Halsall. Barbarian Migrations and the Roman West, Cambridge 2007, lk 266–268; Karl Ferdinand Werner. Die Ursprünge Frankreichs bis zum Jahr 1000, Stuttgart 1989, lk 296–298.
  6. ↑ Vt ka: Jeroen W. P. Wijnendaele. Generalissimos and Warlords in the Late Roman West. – Nãco del Hoyo, López Sánchez (toim). War, Warlords and Interstate Relations in the Ancient Mediterranean, Leiden 2018, lk 429–451.
  7. ↑ Ülevaade: Eugen Ewig. Die Franken und Rom (3.–5. Jahrhundert). Versuch einer Übersicht. – Rheinische Vierteljahrsblätter, 2007, 71, lk 1–42, siin lk 33–35. Veebis.
  8. ↑ Liber historiae Francorum, ptk 9.
  9. ↑ Skeptilised on teiste seas Erich Zöllner. Geschichte der Franken bis zur Mitte des sechsten Jahrhunderts, München 1970, lk 39; Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, München 2011, lk 123–124 seevastu aktsepteerib seda.
  10. ↑ Erich Zöllner. Geschichte der Franken bis zur Mitte des sechsten Jahrhunderts, München 1970, lk 42.
  11. ↑ Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, München 2011, lk 124–126.
  12. ↑ Fredegar 3,11. Et see jutustus on romaanilaadne, on ajaloolased seda enamasti ignoreerinud. Vt siiski: Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, München 2011, lk 120–121. Hunnide mõju kasuks võiks rääkida Childerichi haud, millel on paralleele stepirahvaste matusekommetega, aga kõne alla tulevad ka tüüringite riigi mõjud.
  13. ↑ Toursi Gregorius, Historiae 2,12. Selles, et Basena oli tüüringite kuninganna, uurijad siiski kahtlevad. Vt: Stéphane Lebecq. The two faces of King Childeric: History, archaeology, historiography. – Walter Pohl, Maximilian Diesenberger (toim). Integrat:ion und Herrschaft, Wien 2002, lk 119–132, siin lk: 120.
  14. ↑ Gregor von Tours, Historiae 2, 12.
  15. ↑ Vt Eugen Ewig. Die Namengebung bei den ältesten Frankenkönigen und im merowingischen Königshaus. – Francia, 1991, 18/1, lk 21–, siin lk 49.
  16. ↑ Eugen Ewig. Die Franken und Rom (3.–5. Jahrhundert). Versuch einer Übersicht. – Rheinische Vierteljahrsblätter, 2007, 71, lk 1–42, siin lk 34.
  17. ↑ Gregorius, Historiae 2, 27: Nam decimo regni sui anno Thoringis bellum intulit eosdemque suis diccionibus subiugavit. Vt näiteks: Heike Grahn-Hoek. Gab es vor 531 ein linksrheinisches Thüringerreich? – Zeitschrift des Vereins für Thüringische Geschichte, 2001, 55, lk 15–55, siin lk 26–28.
  18. ↑ Eduard Hubrich. Fränkisches Wahl- und Erbkönigtum zur Merowingerzeit, Königsberg 1889, lk 8; Reinhard Schneider. Königswahl und Königserhebung im Frühmittelalter, Stuttgart 1972, lk 67–69. Ainuke allikas 540. aasta sündmuste kohta on Prokopios Kaisareast (Sõdade ajalugu 6, 29–30.). Hilisemad uurijad leiavad siiski, et Belisariust ei olnud 540. aastal kavas tõsta mitte gootide kuningaks, vaid uueks Lääne-Rooma keisriks; vt näiteks: Henning Börm. Das weströmische Kaisertum nach 476. – Josef Wiesehöfer jt (toim). Monumentum et instrumentum inscriptum, Stuttgart 2008, siin lk 56–59.
  19. ↑ Heike Grahn-Hoek. Die fränkische Oberschicht im 6. Jahrhundert, Sigmaringen 1976, lk 134–137.
  20. ↑ Eugen Ewig. Die Namengebung bei den ältesten Frankenkönigen und im merowingischen Königshaus. – Francia, 1991, 18/1, siin lk 49; vt ka: Eugen Ewig. Die Franken und Rom (3.–5. Jahrhundert). Versuch einer Übersicht. – Rheinische Vierteljahrsblätter, 2007, 71, lk 1–42, siin lk 34.
  21. ↑ Eugen Ewig. Die Franken und Rom (3.–5. Jahrhundert). Versuch einer Übersicht. – Spätantikes und fränkisches Gallien III, Ostfildern 2009, lk 154.
  22. ↑ Konrad Bund. Thronsturz und Herrscherabsetzung im Frühmittelalter, Bonn 1979, lk 236–239.
  23. ↑ David Frye. Aegidius, Childeric, Odovacer and Paul. – Nottingham Medieval Studies, 1992, 36, siin lk 5–6. Vrd: Herwig Wolfram. The Shaping of the Early Medieval Kingdom. – Viator, 1971, 1, kd 2, lk 11–20 (veebis) ja Herwig Wolfram. Die Goten. Von den Anfängen bis zur Mitte des sechsten Jahrhunderts. Entwurf einer historischen Ethnographie, 5. trükk, München 2009. Frye tsiteerib Wolframi gootide ajaloo ingliskeelset tõlget (History of the Goths, Berkeley 1990, siin lk 300–302).
  24. ↑ Guy Halsall. Childeric’s grave, Clovis’ succession, and the origins of the Merovingian kingdom. – Ralph W. Mathisen, Danuta Shanzer (toim): Society and culture in late antique Gaul. Revisiting the sources, Aldershot 2001, lk 116–133, siin lk 123–125.
  25. ↑ Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, München 2011, 1k 124–127.
  26. ↑ Sebastian Scholz. Die Merowinger, Stuttgart 2015, lk 37–38; Alexander Demandt. Antike Staatsformen, Berlin 1995, lk 607.
  27. ↑ Mischa Meier. Geschichte der Völkerwanderung. Europa, Asien und Afrika vom 3. bis zum 8. Jahrhundert, München 2019, lk 577.
  28. ↑ Epistolae Austrasicae. Monumenta Germaniae Historica', Epistolae III, Berlin 1892, nr 2, lk 113.
  29. ↑ Erich Zöllner. Geschichte der Franken bis zur Mitte des sechsten Jahrhunderts, München 1970, lk 43.
  30. ↑ Alates Wilhelm Junghansi teosest "Die Geschichte der fränkischen Könige Childerich und Chlodovech" (Göttingen 1857), on see saanud laialdaselt tunnustatud vaateks. Vt näiteks kas või: Eugen Ewig. Die Merowinger und das Frankenreich, 5., ajakohastatud trükk, Stuttgart 2006, lk 16–17; Friedrich Prinz. Europäische Grundlagen 4.–8. Jahrhundert. – Gebhardt. Handbuch der deutschen Geschichte, kd 1, 10. trükk, Stuttgart 2004, lk1 291.
  31. ↑ Vt: David Frye. Aegidius, Childeric, Odovacer and Paul. – Nottingham Medieval Studies, 1992, 36, lk 1–14. Vt ka: Guy Halsall. Childeric’s grave, Clovis’ succession, and the origins of the Merovingian kingdom. – Ralph W. Mathisen, Danuta Shanzer (toim). Society and culture in late antique Gaul. Revisiting the sources, Aldershot 2001, lk 116–133.
  32. ↑ Vt: David Frye. Aegidius, Childeric, Odovacer and Paul. – Nottingham Medieval Studies, 1992, 36, lk 1–14, siin lk 13–14.
  33. ↑ Gregorius Toursist, Historiae 2,18
  34. ↑ Üksikasjalikumat argumentatsiooni vt: David Frye. Aegidius, Childeric, Odovacer and Paul. – Nottingham Medieval Studies, 1992, 36, lk 1–14, siin lk 11–13.
  35. ↑ David Frye. Aegidius, Childeric, Odovacer and Paul. – Nottingham Medieval Studies, 1992, 36, 1k 1–14, siin lk 6–8 ja lk 13.
  36. ↑ David Jäger. Plündern in Gallien 451–592. Eine Studie zu der Relevanz einer Praktik für das Organisieren von Folgeleistungen, Berlin/Boston 2017, lk 176.
  37. ↑ Vt üldiselt: Edward James. The Franks, Oxford 1988, lk 64–66.
  38. ↑ Adovacriuse samastamist Odovacriuse ehk Odoakeriga pooldab Alexander Demandt. Die Spätantike, 2. trükk, München 2007, lk 212 ja märkus 70; selle vastu on teiste seas Guy Halsall. Barbarian Migrations and the Roman West, Cambridge 2007, lk 270–271; Penny MacGeorge. Late Roman Warlords, Oxford 2002, lk 102–104; Stéphane Lebecq. The two faces of King Childeric: History, archaeology, historiography. –Walter Pohl, Maximilian Diesenberger (toim). Integration und Herrschaft, Wien 2002, lk 119–132, siin lk 121. Tuginedes tekstikriitilisele analüüsile Fredegari kroonika kohta, kus nii Ida-Rooma skiirii kui ka Angers's figureeriva sakside juhi nimi kirjutatakse alati ühtemoodi, nii et need on selgelt eristatud, ei näe Ulrich Nonn tõendeid nende samastamiseks (Ulrich Nonn. Die Franken, Stuttgart 2010, lk 103), mida Herwig Wolfram peab prosopograafiliseks paranoiaks (Reallexikon der Germanischen Altertumskunde, kdd 21, sub Odowakar, lk 574).
  39. ↑ Erich Zöllner. Geschichte der Franken bis zur Mitte des sechsten Jahrhunderts, München 1970, lk 39–40, märkus 10.
  40. ↑ Gregorius Toursist, Historiae 2, 19.
  41. ↑ Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, München 2011, lk 129–130.
  42. ↑ Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, München 2011, lk 131–132.
  43. ↑ Guy Halsall. Barbarian Migrations and the Roman West, 376-568, Cambridge 2007, lk 270; vt ka: Edward James. The Franks, Oxford 1988, lk 75.
  44. ↑ Dateeringu kohta vaata: Bruno Krusch. Computationes et adnotationes, – Monumenta Germaniae Historica, Scriptores rerum Merovingicarum, kd 7, Hannover 1920, lk 486.
  45. ↑ Mischa Meier. Geschichte der Völkerwanderung. Europa, Asien und Afrika vom 3. bis zum 8. Jahrhundert, München 2019, lk 600.
  46. ↑ Eugen Ewig. Die Merowinger und das Frankenreich, 5., ajakohastatud trükk, Stuttgart 2006, lk 17.
  47. ↑ Guido M. Berndt. Der rex Francorum Childerich, die Umstrukturierung der Macht in Gallien und ein Grab in Tournai. Indizien für einen Wechsel der Religion, – N. Krohn, S. Ristow (toim). Wechsel der Religionen – Religion des Wechsels. Tagungsbeiträge der Arbeitsgemeinschaft Spätantike und Frühmittelalter 5. Religion im archäologischen Befund (Studien zu Spätantike und Frühmittelalter 4), Hamburg 2012, 1k 167–192, siin 1k 176.
  48. ↑ Patrick J. Geary. Die Merowinger, München 2004, lk 87.
  49. ↑ Ian N. Wood. The Merovingian Kingdoms 450–751, Harlow 1994, lk 40: "Aga tohutu hulga Bütsantsi müntide leidumine Childerichi hauas toetab mingil määral mõtet, et ta tõepoolest sai toetust idakeisririigilt."
  50. ↑ Heike Grahn-Hoek. Gab es vor 531 ein linksniederrheinisches Thüringerreich? – Zeitschrift des Vereins für Thüringische Geschichte,2001, 55, lk 15–55, siin lk 44. Vt ka Fredegar 3, 11, kus räägitakse Childerichi edukast liidutaotusest Ida-Rooma keisri "Mauriciusega". Seda teadet peetakse siiski valdavalt ebausaldusväärseks, eriti kuna Maurikios – keda Fredegar võis segi ajada kuni 457. aastani valitsenud Markianusega – valitses alles 6. sajandi lõpul.
  51. ↑ Eugen Ewig. Die Franken und Rom (3.–5. Jahrhundert). Versuch einer Übersicht. – Rheinische Vierteljahrsblätter, 2007, 71, lk 1–42, siin lk 36.
  52. ↑ Vt: Svante Fischer, Fernando López Sánchez. Subsidies for the Roman West? The Flow of Constantinopolitan solidi to the Western Empire and Barbaricum. – Opuscula, 2016, 9, lk 249–269.
  53. ↑ Martina Hartmann: Die Merowinger, München 2012, lk 15.
  54. ↑ Argumentide kaalumist vt:. David Jäger. Plündern in Gallien 451–592. Eine Studie zu der Relevanz einer Praktik für das Organisieren von Folgeleistungen, Berlin/Boston 2017, lk 175/177.
  55. ↑ Guy Halsall. Barbarian Migrations and the Roman West, 376-568, Cambridge 2007, lk 303–305.
  56. ↑ Vt ka: Reinhold Kaiser. Das römische Erbe und das Merowingerreich, 3. ümbertöötatud ja täiendatud trükk, München 2004, lk 84–85.
  57. ↑ Matthias Hardt. Childerich I. in den historischen Quellen. – Dieter Quast (toim). Das Grab des fränkischen Königs Childerich in Tournai und die Anastasis Childerici von Jean-Jacques Chifflet aus dem Jahre 1655, Mainz 2015, lk 217–224.
  58. ↑ Põhjalikult vt: Dieter Quast (toim). Das Grab des fränkischen Königs Childerich in Tournai und die Anastasis Childerici von Jean-Jacques Chifflet aus dem Jahre 1655, Regensburg 2015. Vt ka: Matthias Becher. Chlodwig I. Der Aufstieg der Merowinger und das Ende der antiken Welt, München 2011, lk 132–134; Raymond Brulet. La tombe de Childéric et la topographie funéraire de Tournai à la fin du Ve siècle. – M. Rouche (Hrsg.): Clovis: Histoire et Mémoire, kd 1. Paris 1997, lk 59–61; Kurt Böhner. Childerich von Tournai III. (Archäologisches). – Reallexikon der Germanischen Altertumskunde (RGA), 2. trükk, kd 4, Walter de Gruyter: Berlin/New York 1981, ISBN 3-11-006513-4, lk 441–460.
  59. ↑ Svante Fischer, Lennart Lind. The Coins in the Grave of King Childeric. – Journal of Archaeology and Ancient History, 2015, 14, lk 3–36.
  60. ↑ Joachim Werner. Childerichs Pferde. – Heinrich Beck, Detlev Ellmers, Kurt Schier (toim).Germanische Religionsgeschichte, Berlin/New York 1992, lk 145–147, siin lk 154.
  61. ↑ Werner 1992: 154–156.
  62. ↑ Heike Grahn-Hoek. Gab es vor 531 ein linksrheinisches Thüringerreich?. – Zeitschrift des Vereins für Thüringische Geschichte, 2001, 55, lk 15–55, siin lk 42–44.
  63. ↑ Michael Müller-Wille. Zwei religiöse Welten. Bestattungen der fränkischen Könige Childerich und Chlodwig, Stuttgart 1998.
  64. ↑ Patrick Périn, Michel Kazanski. Das Grab Childerichs I. – Reiss-Museum Mannheim (toim). Die Franken. Wegbereiter Europas, Mainz 1996, lk 173–182.
  65. ↑ Vt ka: Michael Richter. Wozu hatte Childerich einen Siegelring? – Dieter Hägermann, Wolfgang Haubrichs, Jörg Jarnut (toim). Akkulturation. Probleme einer germanisch-römischen Kultursynthese in Spätantike und frühem Mittelalter, Berlin/New York 2004, lk 359–366.
  66. ↑ Ülevaadet vt: Reinhold Kaiser. Das römische Erbe und das Merowingerreich, 3., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, München 2004, lk 85–86.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Childerich_I&oldid=6994435"