Chesapeake Bay retriiver
| Chesapeake Bay retriiver | |
|---|---|
| |
| FCI standard nr 263 | |
| Rühm | 8: retriiverid, linde lendu ajavad koerad ja veekoerad |
| Alarühm | 1: retriiverid |
| Standard nr | 263 05.02.1999 (en et) |
| Päritolumaa |  Ameerika Ühendriigid Chesapeake'i lahe piirkond
|
| Kohalik nimi | Chesapeake Bay Retriever |
| Töökatsed | jah |
| Kasutus | apporteeriv koer, niihästi maastikul kui ka veest |
| Tunnused | |
| Turja kõrgus | 58–66 cm (isased) 53–61 cm (emased)[1][2] |
| Kaal | 29,5–36,5 kg (isased) 25–32 kg (emased)[1][2] |
| Kattekarv | tihe ja lühike, kusagil mitte pikem kui 4 cm, tiheda, peene, villava alusvillaga[1][2] |
| Eluiga | 10–13 aastat |
| Märkused | Marylandi osariigi koer |
 Meediafailid Wikimedia Commonsis
| |
| Koer (Canis lupus familiaris) | |
Chesapeake Bay retriiver on koeratõug.
Tõug tunnustati 1918. aastal. Tõustandard võeti vastu 9. novembril 1993 ja kehtib alates 31. detsembrist 1993. Tõugu eristavad teistest retriiveritest kollakad või merevaigukarva silmad, õlgade kõrgusel või natuke kõrgemal asetsevad puusad. Topeltkarv hoiab lokki ainult õlgadel, kaelal, seljal ja puusadel.
Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]
Chesapeake Bay retriiver on ergas ja rõõmus, intelligentse muljega. Söakas, täis töötahet, vilgas, nuuskiv, intelligentne, armastab ujuda. Ülisuur argus või agressiivsus on taunitav ja sellised koerad ei sobi headeks perekoerteks ega jahikoerteks. Aretusse tuleb koeri valida eelkõige iseloomu järgi. Chesapeake Bay retriiverit hinnatakse tema taiplikuse, elavuse, rõõmsameelsuse, intelligentsuse, rahuliku meele ja kiinduva/kaitsva iseloomu tõttu.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Tõugu iseloomustab võimekus nii maal kui vees. Chesapeake Bay retriiver aretati välja tooma veekogudest jahilinde, tihti tuli seda teha äärmuslikes ilmastikuoludes (tugev vool, külm vesi, jää, pikk vahemaa) ja päev läbi. Tegemist oli ja on jahikoeraga ning suur osa neist võimetest on iseloomulikud CBR-le ka tänapäeval.
Suurus, proportsioonid, keha[muuda | muuda lähteteksti]
Isaslooma õlakõrgus on 58–66 cm, emasloomal 53–60 cm. Rinnakorvi sügavus ulatub vähemalt küünarnukkideni. Õlgade ja küünarnukkide vaheline kaugus on võrdne küünarnukkide ja maa vahelise kaugusega. Isased kaaluvad 29–36 kg, emased 24–31 kg. Keha on tugev, hästi tasakaalustatud, jõulise ehituse, keskmise pikkusega jalgade ja kerega, sügava ja laia rinnakorviga, õlad on vabad ja ilma ühegi märgita nõrkusest.
Kael on tugev ja keskmise pikkusega, püstine ja otsehoiduv. Keha tagaosa on esiosast natuke kõrgemal. Selg on lühike, tugev ja hästi ühendatud. Rinnakorv on lai ja sügav. Ribid asetsevad ümaralt ja moodustavad silinderja kuju. Keha on keskmise pikkusega, mitte tüse ja lühijalgne; natuke nõgusa alaliiniga. Jalad on pikkuselt keskmised ja sirged, näidates võimsust ja tugevat luustikku. Ranne on natuke kaldus ja keskmise pikkusega. Esijalad on sirged, kui vaadata neid tagant või eest. Käpad on varustatud ujulestadega; varbad on ümarad ja lähestikku üksteisega. Saba on keskmise pikkusega ja raskusega. Saba peab olema sirge või natuke kaardus aga mitte kaardus üle selja või suunatud ühele küljele.
Pea[muuda | muuda lähteteksti]
Pea on lai ja ümar, keskmine üleminek otsmikult koonule. Lõuad ja huuled peavad olema piisavalt tugevad aga pehmed, et kanda vigastamata suuri veelinde. Keskmise suurusega silmad, mis on väga selged ja värvuselt kollakad või merevaigukarva; mandlikujulised. Kõrvad on väikesed, kinnitunud kolju tahaossa, kõrge asetusega, ripuvad vabalt ja on keskmise paksusega.
Kolju on lai ja ümar; keskmine üleminek otsmikult koonule. Nina on keskmise pikkusega, pigem lühike. Koon on umbes sama pikkusega, kui on kolju; ninapeegel on kitsenev, natuke teravnev aga mitte terav. Huuled on peenikesed aga mitte rippuvad. Käärhambumus on eelistatud, lubatud on ka tanghambumus.
Karvkate, värvus[muuda | muuda lähteteksti]
Karv on tihe ja lühike, kuni 3,81 cm pikk. Jaguneb kaheks osaks: pealiskarv on lühike, karm ja natuke lainjas, kuni aluskarv on tihe, peenike ja soe. Karv sisaldab ohtralt naturaalseid õlisid, mis muudavad karva vetthülgavaks ja muudavad selle töötamiseks ideaalseks. Karva struktuur on väga oluline, et kaua halbades ilmastikuoludes rasket tööd teha. Vetthülgav ja karm väliskarv ning soe aluskarv on ilmtingimata tähtsad, et hoida ära vee sattumist nahale ja aidata kaasa kiirele kuivamisele. Karv peab hoidma vett eemal samal põhimõttel nagu teeb seda pardil sulestik. Kui CBR veest välja tuleb ja raputab, on karv vaid natuke niiske.
Värvus peab olema maastikuga võimalikult sarnane. Lubatud on värvused alates tumepruunist kuni hallikasbeeži värvuseni; ühtlase värviga koerad on eelistatud. Üks värvus ei ole eelistata teisele. Väike valge laik on lubatud eesrinnal, kõhul, varvastel või pöidadel (suure padjandi kohal), mida väiksem laik seda parem. Kohtunik peab alati andma näituseringis hinnangu koera karva tekstuuri ja värvuse kohta.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Renée Willes, All världens hundraser, Bromma 2003, ISBN 91-89090-79-9
- Desmond Morris, Dogs, North Pomfret, Vermont 2008, ISBN 978-1-57076-410-3