Charles Südi

Charles Südi (hollandi keeles Karel de Stoute, prantsuse keeles Charles le Téméraire, ristinimega Charles Martin; 10. november 1433 Dijon – 5. jaanuar 1477) oli Burgundia hertsog aastatel 1467–1477, Valois-Burgundia dünastiast.

Charles Südi oli eelmise Burgundia hertsogi (1419–1467) Valois' dünastia Valois-Burgundia kõrvalliini esindaja Philippe Hea ja Avisi dünastiast Portugali Isabeli poeg. 1440. aastal laulatati seitsmeaastane Charles endast viis aastat vanema Catherine'iga, kes oli Prantsuse kuninga (1429–1461) Charles VII tütar. Neil ei sündinud lapsi, Catherine suri 1446. aastal 18-aastaselt.

1454. aastal abiellus Charles teist korda. Vastavalt 1435. aastal Arras's sõlmitud lepingule pidi ta abielluma Prantsuse printsessiga. Philippe Hea valis talle välja Bourboni hertsogi Charles I ja oma õe Agnese tütre Isabella, kes oli ka Prantsuse kuninga (1429–1461) Charles VII kauge sugulane. Isabella ja Charlesi tütar Marie jäigi Charlesi ainsaks lapseks ja pärijaks. Isabella suri 1465. aastal. Samal aastal andis Philippe Hea nõrgeneva tervise tõttu valitsusohjad oma pojale üle.

Kuna Charlesil oli ainult tütar, pidi ta uuesti abielluma, et sünniks poeg (pärija). Talle pakuti naiseks Prantsusmaa kuninga (1461–1483) Louis XI tütar Anne (1461−1522), kuid Charlesi ei sidunud enam Arras's sõlmitud leping ning ta valis naiseks oma sugulase, Yorki hertsogi Richardi tütre Margareti (kelle vennad olid tulevased Inglismaa kuningad Edward IV ja Richard III). Abielu sõlmiti 1468. aastal, kuid see jäi lastetuks. Margaret hoolitses kasutütar Marie ning pärast Marie surma ka tolle kahe väikese lapse eest.

Gelderni hertsogkonna valitsejate vahelise võimuvõitluse ajal püüdis Charles aastal 1471 hertsog Adolfi kinni ja vangistas ta ning pani Arnoldi Gelderni hertsogkonna troonile. Charles ostis tagasipöördumise (s.o pärimisõiguse troonile) hertsog Arnoldilt, kes linnade soovi ja maa seaduste vastaselt lubas oma hertsogkonna Charlesile 300 000 Reini floriini eest. Tehing sõlmiti aastatel 1472–1473 ja pärast Arnoldi surma aastal 1473 lisas hertsog Charles Gelderni oma Valois "Madalmaade" osale.

Pikemalt artiklis Burgundia Madalmaad

Burgundia sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Burgundia sõjad', Vana Šveitsi Konföderatsioon

Burgundia hertsogitel oli õnnestunud umbes 100 aasta jooksul luua oma võim, kui tugev jõud Saksa-Rooma riigi ja Prantsusmaa kuningriigi vahel. Nende valduste hulka kuulusid algsete territooriumide Franche-Comté ja Burgundia hertsogkonna kõrval ka majanduslikult tugevad piirkonnad Flandria ja Brabant, samuti Luksemburg.

Burgundia hertsogid ajasid üldiselt agressiivset vallutuspoliitikat, eriti Elsassis ja Lotringis, taotledes põhja- ja lõunapoolsete valduste geograafilist ühendamist. Olles juba konfliktis Prantsuse kuningaga (Burgundia oli inglaste poolel Saja-aastases sõjas), viis Charlesi edenemine piki Reini jõge ta konflikti Habsburgidega ja eriti Saksa-Rooma keiser (1440–1493) Friedrich III-ga.

Burgundia sõjad puhkesid aastal 1474 ning järgnevatel aastatel võideti Burgundia hertsogit Charles Südit kolm korda lahinguväljal ja tapeti Nancy lahingus aastal 1477.

Valduste jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Charles Südi sai 1477. aastal Nancy lahingus surma ja poegi tal polnud, kuulutas Prantsusmaa Louis XI hertsogkonna lõppenuks ja neelas territooriumi Prantsuse krooni alla. Charles Südi tütar Marie kasutas tiitlit Burgundia hertsoginna ja tema pärijad kutsusid end Burgundia hertsogiteks, keeldudes nõustumast hertsogkonna kaotusega.

Saksa-Rooma riigi territooriumil asunud Madalmaad ja Franche-Comte'i vabakrahvkond jäid aga Mariele, kes isa surma ajal oli 19-aastane ja vallaline. Habsburgide keiser Friedrich III kindlustas Marie võõrasema Margareti abiga abielu oma pojale, tulevasele keisrile Maximilian I-le. 16. augustil 1477 nad abiellusidki ning Habsburgid said kontrolli Burgundia pärandi jäänuste üle (Burgundia Madalmaad).

Pikemalt artiklis Habsburgide Madalmaad (1482–1581)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev Philippe Hea	Burgundia hertsog 1467–1477	Järgnev '