Carl von Ditmar

Allikas: Vikipeedia
Carl von Ditmar

Carl Woldemar Bernhard Ferdinand von Ditmar[1]; 8. september (27. augustil vkj) 1822 Vändra – 25. aprill (13. aprill) 1892 Tartu) oli baltisaksa päritolu Venemaa geoloog, Kamtšatka uurija, Käru mõisnik.

Ditmarite aadlisuguvõsast põlvnenud Carl von Ditmar oli Vana-Vändra mõisniku Woldemar Friedrich Carl von Ditmari (1794–1826) ja Charlotte von Stackelbergi (1804–1880) ainus laps.[2][3]

1832. augustist kuni 1840. aasta juunini õppis Carl von Ditmar Võrus Liivimaa parimaks peetud Heinrich Krümmeri eragümnaasiumis. Hernuutlikus haridusasutuses pöörati suurt rõhku usuõpetusele, millele lisaks õppis Ditmar veel saksa, vene, prantsuse, ladina ja kreeka keelt, geomeetriat, aritmeetikat, ajalugu, geograafiat ja loodusõpetust.[3]

1841. aasta jaanuari algusest kuni 12. detsembrini 1844 ja 4. augustist 1844 kuni 27. augustini 1846 õppis Carl von Ditmar Tartu ülikoolis. 1844. aasta veebruaris heideti ta ülikoolist välja, sest oli kakelnud ühe Tartu linnaelanikuga. Olles algselt õppinud majandusteaduse aluseid (põllumajandust), pühendus ta karistuse kandmise järel õpingute juurde naastes täielikult mineraloogiale. Dissertatsiooni kaitsmise järel sai ta kandidaadikraadi.[3]

Aastatel 1846–1848 sooritas Carl von Ditmar reisi Saksamaale, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Šveitsi, õppis mineraloogiat vabakuulajana Freibergi Mäeakadeemias ning Leipzigi ülikoolis, samuti Berliini ülikoolis geoloogiaprofessor Gustav Rose (1798–1873) juures[4].[3]

Augustis 1848 tuli ta tagasi Liivimaale, kust sõitis Peterburi. Tal oli kaasas Alexander Gustav von Schrenki (1816–1876) soovituskiri Peterburi Teaduste Akadeemia adjunktile Alexander Theodor von Middendorffile, milles iseloomustati Ditmari haritud mineraloogina. Hiljem pidas Middendorf ühendust Ditmariga tema reisil läbi Siberi Kamtšatkale ja aitas koostada jää-alast artiklit Peterburi Teaduste Akadeemia bülletäänis.[3]

1851. aastal komandeeriti Carl von Ditmar Kamtšatka sõjakuberneri Vassili Savoiko (1809–1898) juurde eriametnikuna mäenduse alal. Aastatel 1851–1855 sooritas ta reise Kamtšatkale, uuris poolsaare lääne- ja idarannikut, Kamtšatka jõe orgu ja Taigonossi poolsaart. Aastatel 1855–1856 tegi ta tagasiteel Amuuri-äärse ala geoloogilisi uuringuid.[3]

Et ema oli talle ostnud Käru mõisa Vändra kihelkonnas, siis otsustas Carl von Ditmar pärast ekspeditsiooni Liivimaale tagasi tulla.[3]

Veebruaris 1858 abiellus Carl von Ditmar paruness Minna von Stackelbergiga. Mõisa majandamine ning töö Pärnu sillakohtuniku ja koolirevidendina ei jätnud Ditmarile võimalust reisimärkmeid väljaandmiseks korrastada ega välja anda, välja arvatud mõned reisi ajal ja vahetult selle järel kirjutatud artiklid.[4][3]

1880. aastate alguses tekkis tal südamehaigus ning edaspidi elas ta talviti Tartus. Aastatel 1887–1892 tegeles ta teadusega ja töötas läbi kogutud geograafilist, geoloogilist, bioloogilist ja etnograafilist materjali ning andis välja oma töö Kamtšatka reisi kohta. See oli teine selle piirkonna looduse kompleksne kirjeldus pärast Stepan Krašeninnikovi tööd.[3]

Carl von Ditmar suri 25. aprillil 1892 Tartus.[3]

Carl von Ditmari järgi on nime saanud Ditmari vulkaan Kamtšatka poolsaarel, Bakkeningi vulkaani lõhutud kaldeera, käokeele liik Planthantera ditmariana ja vähiliik Orchestia ditmari, mis on laialt levinud Kamtšatka, Sahhalini lõunaosa, Lõuna-Kuriilide ja Hokkaidō saare mererannikul ja reliktjärvedes.[3]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Carl von Ditmar abiellus 26. veebruaril 1858 Järvamaal Palu mõisas vabapreili Anna Wilhelmine Elisabeth (Minna) von Stackelbergiga (1837–1929), kes oli Palu mõisniku parun Patrik von Stackelbergi ja Wilhelmine von Kurselli tütar. Abielust sündisid:[2]

  • Caroline Wilhelmine Anna (1. detsember 1858 Käru – 3. september 1936), Käru pärijanna, abiellus Constantin von Rentelniga (surnud 1937)
  • Martha Charlotte (sündis 11. augustil 1860 Kärus), abiellus 5. oktoobril 1899 Riias parun Woldemar von Uexkülliga Laitse mõisast
  • Anna Elisabeth Marie (sündis 23. aprillil 1862 Pärnus, suri Baselis)
  • Minna Jeanette (11. juuli 1864 Käru – 13. september 1882 Käru)

Esivanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Carl von Ditmari esivanemad
Carl Woldemar Bernhard Ferdinand von Ditmar
(1822–1892)
Vana-Vändra mõisnik
Woldemar Friedrich Karl von Ditmar
(1794–1826)
Vändra mõisnik
Woldemar Adolph von Ditmar
(1769–1837)
Kuru ja Põriki mõisnik
Friedrich Adolph von Ditmar
(1724–1788)
Otto Wilhelm von Ditmar
(1682–1754)
Ursula von Dücker
(suri 1726)
Anna Margaretha Haffstein
(1748–1802)
Otto Ernst Haffstein
(sündis 1715)
Katharina Luise von Banckau
(sündis 1718)
Karoline von Krüdener
(1768–1852)
Karl Ludwig von Krüdener
(1737–1778)
Johann Friedrich von Krüdener
(1695–1755)
Helene Juliane von Patkul
(1708–1750)
Vändra pärijanna
Johanna Juliane von Meyer
(1750–1774)
Vändra mõisnik
Karl Wilhelm von Meyer
(suri 1767)
Maria Elisabeth Vestring
Charlotte Juliane von Stackelberg
(1804–1880)
Adavere ja Imavere mõisnik
Bernhard Caspar von Stackelberg
(1768–1845)
Mõisamaa ja Kassari mõisnik
Justus Friedrich von Stackelberg
(1737–1800)
Triigi, Vaemla, Kassari ja Aunaku mõisnik
Heinrich Caspar von Stackelberg
(1702–1778)
Friederika Christina Catharina von Radingh
(1708–1789)
Katharina Elisabeth von Mohrenschildt
(1750–1821)
Valingu, Jõgisoo, Kõmmaste ja Risti mõisnik
Berend Otto von Mohrenschildt
(1718–1789)
Marie von Ramm
(1716–1758)
Ottilie Charlotte von Baranoff
(sünd. 1771)
Peter Karl von Baranoff
(1748-1807)
Suure-Lähtru mõisnik
Karl Gustav von Baranoff
(1713–1796)
Margaretha Elisabeth von Derfelden
(1715–1801)
Vabapreili
Johanna Juliana von Hastfer
(1749-1823)
Üksnurme mõisnik
Vabahärra
Otto Jürgen von Hastfer
(suri 1773)
Veronica Charlotte von Wrangell
(1712–1782)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]