Caransebeși lahing

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Caransebeși lahing (rumeenia keeles Caransebeș, türgi keeles Şebeş Muharebesi) oli Austria armees 1788. aasta 21.–22. septembri ööl Austria-Türgi sõja raames toimunud tulistamine, kus Osmani impeeriumi vägesid luuravad Austria armee eri osad tulistasid kogemata üksteist ning põhjustasid endale kahju. Osmanid kasutasid olukorda ära ning vallutasid Karánsebese linna (asub tänapäeval Rumeenias ja kannab nime Caransebeș).

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Umbes 100 000-meheline Austria sõjavägi seadis linna ümber püsti laagri. Armee husaaridest koosnev eelvägi ületas Timiși jõe, et uurida, kas läheduses oli türklasi. Osmanite vägedest polnud märkigi, ent husaarid kohtasid mustlasi, kes neile alkoholi müüsid. Husaarid hakkasidki jooma.

Varsti pärast seda ületasid mõned jalaväelased jõe. Husaaride pidu märgates nõudsid nad alkoholi endale. Kui nad nägid pidu käimas, nõudis jalavägi endale alkoholi. Husaarid polnud sellega nõus ning seadsid vaatide ümber üles kaitserajatised. Tekkis tüli ning üks sõdur lasi relvast lasu.

Kohe tekkis husaaride ja jalaväelaste vahel võitlus. Mõned jalaväelased hakkasid karjuma "Turci! Turci!" ("Türklased! Türklased!"). Husaarid arvasid, et kohe oli algamas osmanite rünnak ning põgenesid. Sama tegi ka suur osa jalaväest. Sõjavägi koosnes austerlastest, serblastest, horvaatidest, Lombardia itaallastest ja teistest vähemustest, kellest paljud ei saanud üksteisest aru. Üks neist rühmadest andis võltshoiatuse, ent ei öelnud teistele, et oht polnud tõeline, mistõttu asuti põgenema. Olukord muutus veelgi segasemaks, kui korda luua üritavad ohvitserid hüüdsid "Halt! Halt!", mis saksa keelt oskamatutele kõlas kui "Allah! Allah!".

Läbi laagri jooksvast ratsaväest järeldas üks korpuseülem, et osmani armee ratsavägi oli rünnanud ning andis suurtükiväele tulistamiskäskluse. Terve laager ärkas lahingumüra peale ning selle asemel, et olukorda hinnata, asusid nad põgenema. Sõdurid lasid joostes iga varju pihta, arvates, et igal pool olid osmanid. Tegelikkuses tulistasid nad teiste Austria sõdurite pihta. Lõpuks taganeski kogu sõjavägi kujuteldava vaenlase eest ning Saksa-Rooma keiser Joseph II lükati hobuselt ojja.

Kaks päeva hiljem saabus Osmanite armee. Nad leidsid eest surnud ja haavatud sõdureid ning haarasid kergesti Karánsebesi linna.

Kaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Hukkunute kokkuarvutamisel ei ole juhtumi kirjeldused eristanud omade tulistamisest, türklaste tulest ning austerlaste ja valahhide rüüstamisest tingitud kaotusi. Üks allikas ütleb, et Austria järelvägi kaotas 150 meest.[1] Teise allika kohaselt viidi juhtumile järgnenud päevadel Timișoarast 60 km kaugusel asuvasse Aradi linnusesse 1200 haavatud sõdurit.[2] Kolmanda allika andmeil jäi pärast juhtumit kaduma 538 meest, 24 jäägrit ja üks ohvitser, ent suurem osa neist naasis. Samuti läksid kaduma kolm kahurit ja laegas armee palgaarvestusega.[3]

1968. aastal ilmunud Joseph II biograafia autor Paul Bernard on väitnud, et juhtumi käigus suri 10 000 meest,[4] ent ta ei lisanud sellele väitele viidet.[5] Ei Austria sõjaarhiivide dokumendid ega ajaloouurijad kinnita Bernardi väidet[6] ning tema sõjakäsitlust on nimetatud ebatäpseks.[7][8] Sellegipoolest kordas väidet 10 000 ohvri kohta ka Geoffrey Regan.[9]

1788. aastal suri tõepoolest Austria armees kümneid tuhandeid sõdureid, ent suurem osa neist kaotustest oli põhjustatud haigustest (eriti malaariast ja düsenteeriast).[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (Real Zeitung , 1788), lk. 728.
  2. (Politisches Journal , 1788), lk. 1059.
  3. (Gramm, 2008), lk. 83.
  4. Bernard, Paul, Joseph II (New York, New York: Twayne, 1968), lk. 137.
  5. (Mayer, 1997), lk 61, 65. joonealune märkus.
  6. There's no mention of 10,000 casualties in (Oestreichische militärische Zeitschrift , 1831) (Criste, 1904), (Mayer, 1997) või (Gramm, 2008).
  7. Szabo, Franz A., "Paul Kaunitz and the Hungarian Diet of 1790-91": Kastner, Georg; Mindler-Steiner, Ursala; Wohnout, Helmut, toim., Auf der Suche nach Identität: Festschrift für Dieter Anton Binder (Viin, Austria: Lit Verlag, 2015), lk 284 , 33. märkus: "Paul P. Bernard, "Austria's Last Turkish War", Austrian History Yearbook , 19–20 (1983–1984), lk 15-31, sisaldab suuri vigu ja on ebausaldusväärne."
  8. (Gramm, 2008), lk 83, 309. joonealune märkus.
  9. Regan, Geoffrey, The Brassey's book of Military Blunders (Washington, DC: Brassey's, 2000), lk 48.
  10. Allikas "Geschichte des Feldzugs 1788 der kk Hauptarmee gegen die Türken. Zweiter Abschnitt." Oestreichische militärische Zeitschrift (saksa keeles), 3 : 3–18 (1831) on igakuised aruanded sõjaajal haiguspuhkusel olevate meeste arvu kohta. Mai lõpuks oli malaariasse jäänud 55 ohvitseri ning 5306 allohvitseri ja värvatud meest (vt lk 7), juuni lõpuks oli 12 000 meest haigestunud malaariasse või düsenteeriasse (vt lk 12) ning juuli lõpuks oli düsenteeriasse jäänud 20 000 meest (vt lk 18).