Siberi metskits
| Siberi metskits | |
|---|---|
 Siberi metskits Daursky looduskaitsealal Siberis | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Hirvlased Cervidae |
| Perekond |
Metskits Capreolus |
| Liik |
Siberi metskits |
 Euroopa ja Siberi metskitse levila Euroopas ja Aasias | |
Siberi metskits, ka ida-metskits ja Aasia metskits (ladina keeles Capreolus pygargus) on hirvlaste sugukonda metskitse perekonda kuuluv sõraline [1]. Kaua aega peeti Siberi metskitse Euroopa metskitsega samaks liigiks. Alates 1990. aastast on Euroopa metskits ja Siberi metskits arvatud eraldi liikideks. Ehkki oma eluviisilt ja välimuselt on Euroopa ja Siberi metskits sarnased, on nad siiski eristatavad suuruse ning geneetika poolest. Euroopa metskitse keharakkudes on 70 kromosoomi, Siberi metskitsel on 1–14 lisakromosoomi, nn B-kromosoomi [2].
Leviala[muuda | muuda lähteteksti]
Siberi metskits elab peamiselt Kesk- ja Ida-Aasias, levides Ida-Tiibetis, Kasahstanis, Korea poolsaarel, Mongoolias, Siberis, Kõrgõzstanis ja Kirde-Hiinas [3]. Euroopasse on Siberi metskits sisse toodud eelkõige uhkete sarvede pärast. Eestile lähimad Siberi metskitse levialad asuvad Leedus ja Poolas [2]. Elupaigana eelistavad nad metsi, steppe, kõrge rohuga niite ja lammialasid [3].
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Siberi metskits on keskmise suurusega loom, kes on hästi kohanenud raskete tingimustega Aasia kesk- ja idaosas [3]. Siberi metskitsel on pikk kael, suured kõrvad ja suured sarved. Talvel on põhja pool elavad metskitsed helehallid, lõuna pool elavad aga hallikaspruunid või kollakad. Kõht on kreemikas ja sabaalune valge. Suvel on Siberi metskitsed punakaspruunid. Noortel metskitsedel on laiguline karvkate. Isasloomad on suuremad kui emasloomad. Isasloomadel on ka laiad ülespoole kaardu kolmeharulised sarved, mis kukuvad ära sügisel või talve alguses ning hakkavad varsti pärast seda uuesti kasvama. Siberi metskitse kere pikkus on vahemikus 127–144 cm, turjakõrgus kuni 146 cm, õlakõrgus 82–91 cm ja kehakaal 32–47 kg [2][3].
Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Oma loomult on Siberi metskitsed pigem arglikud, eelistades liikuda ja tegutseda öisel ajal. Suvel on nad üksikud ning talvel moodustavad 20–30 isendist koosnevaid segakarju. On karju, mis rännates võivad saavutada kuni 500-isendilise suuruse. Paaritushooaja lähenedes muutuvad isased loomad aktiivsemaks ning märgistavad oma territooriumi lõhnadega. Spetsiifiline lõhn eritub peanahal asuvatest sekretsiooninäärmetest, kui loomad päid vastu puid, põõsaid ja kõrgeid kõrrelisi hõõruvad. Märgistamiseks kasutavad isased loomad ka visuaalseid märke, näiteks narmastavad sarvedega puutüvesid [3]. Metskitsed suhtlevad omavahel häälsignaali abil, mida on kokku kuus tüüpi: piiksumine, röökimine, haukumine, vingumine, karjumine ja mittevokaalne heli [1].
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Siberi metskitsede paaritusperiood algab suve lõpus ehk augustis ja kestab sügise alguseni ehk septembri lõpuni. Tiinus kestab 280–300 päeva. Tavaliselt sünnib korraga kaks poega, kes esialgu jäävad röövloomade eest pika rohu sisse peitu. Ema imetab poegi mitu korda päevas 4–5 kuud. Suguküpseks saavad noored emasloomad üheaastaselt, aga esimese pesakonna saavad tavaliselt alles kaheaastaselt. Isasloomad paarituvad reeglina kolmandal eluaastal [3].
Euroopa ja Siberi metskitsed saavad ka omavahel paarituda ja anda järglasi ehk hübriide. Kuna Euroopa metskits on Siberi metskitsest väiksem, siis Euroopa metskitse emasloomal esineb tavaliselt nurisünnitus või hukkub ta sünnitusel ise, kuna Siberi metskitse loode on Euroopa metskitse emaslooma jaoks liiga suur. Samas Siberi metskitse emasloom sünnitab edukalt ka siis, kui tema viljastajaks on olnud Euroopa metskitse isasloom. Esimese põlvkonna isased hübriidid on viljatud, emasloomad mitte [2].
Siberi metskitsed elavad 8–18-aastaseks [1].
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Siberi metskitsed on taimtoidulised loomad. Arvestades leviala, koosneb nende toidulaud üle 600 taimeliigist, peamiselt ühe- ja kaheidulistest taimedest ning puitunud taimedest. Talvel on Siberi metskitse ainevahetus aeglasem [1]. Mineraalaineid saadakse suvel soolaga kaetud maapinda lakkudes, vett aga niiskusrikkast toidust [3].
Ohud[muuda | muuda lähteteksti]
Siberi metskitse ohustavad ebaseaduslik jaht liha ja sarvede saamiseks ning elupaikade (eelkõige metsade) hävimine [3]. Mõnes piirkonnas mõjutavad Siberi metskitse arvukust ka karmid ilmastikutingimused (mandriline Kesk-Aasia kliima) ja looduslikud röövloomad, nagu Amuuri leopard, Siberi ilves, lumeleopard, Himaalaja hunt ja Siberi tiiger [1]. 2011. aastal hinnati Siberi metskitse arvukuseks ainuüksi Siberis ligi 327 000 isendit. Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu (International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources) ohustatud liikide nimekirjas on Siberi metskitse staatuseks määratud väheohustatud (LC). Siberi metskitse arvukus on siiski vähenemas [3].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eastern Roe Deer. Inaturalist. https://www.inaturalist.org/taxa/42183-Capreolus-pygargus
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Männil, P., & Jõgisalu, I. (2017). Aasta loom metskits oma levila põhjaosas. Eesti Loodus. 2, 12–19. http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus02_2017.pdf
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Siberian Roe Deer. Animalia. https://animalia.bio/siberian-roe-deer