Bollandistide Selts

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Acta Sanctorum (IANUARIUS 1643)

Bollandistide Selts (prantsuse keeles Société des Bollandistes) ehk bollandistid on 17. sajandi algul rajatud hagiograafiauuringute selts. Sellesse kuuluvad ajaloolased, filoloogid jt teadlased, kes uurivad pühakute elulugusid ja kultust. Algselt olid kõik seltsi liikmed jesuiidid, kuid tänapäeval on liikmete seas ka mittejesuiite. Seltsi tähtsaim väljaanne on sari "Acta Sanctorum" ("Pühakute elulood", otsetõlkes "Pühakute teod").[1] Selts sai nime Jean Bollandi ehk Bollanduse järgi (1596–1665).

Acta Sanctorum[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Bolland

Sarja Acta Sanctorum mõttele tuli esmalt Hollandi jesuiit Heribert Rosweyde (1569–1629), kes tegutses lektorina jesuiitide kolleegiumis Douais. Vabal ajal kogus Rosweyde teavet pühakute elulugude kohta.[2] Tema põhiteos, 1615. aastal avaldatud "Vitae Patrum", saigi aluseks Acta Sanctorumile. Surija eest hoolitsedes sai Rosweyde nakkuse ning suri ka ise 60-aastaselt 5. oktoobril 1629.[3]

Preester Jean Bolland oli õppeprefekt jesuiitide kolleegiumis Mechelenis. Rosweyde surma järel paluti tal vaadata läbi Rosweydest järelejäänud paberid. Seejärel jätkas Bolland Rosweyde tööd Antwerpenis.[2]

Tema ülesanne oli otsida välja ja korrastada materjalid, et ta saaks anda trükki kõige usaldusväärsemad allikad kirikus austatavate pühakute kohta ning illustreerida keerulisemaid kohti.[4] Ettevõtmise mahukust alahinnates arvas Bolland algselt, et suudab töö üksi lõpule viia, kuid pidi juba mõne aasta pärast tunnistama, et see käib tal üksi üle jõu. Seepeale määrati talle abiliseks Godfrey Henschen ehk Henschenius (1601–1681). Acta esimesed kaks köidet ilmusid Bollandi ja Henscheni toimetatuna Antwerpenis 1643. aastal.[5]

Erinevalt Rosweydest ja Bollandist lubati Henschenil pühendada kogu oma aeg üksnes Acta kirjutamisele. Ta lahendas arvukalt probleeme allikate kronoloogilise, geograafilise ja filoloogilise tõlgendamise asjus. Pühakute elulugusid kuude järjestuses avaldades võtsid veebruar, märts ja aprill igaüks kolm köidet, mai kaheksa ja juuni seitse köidet. Tema surma ajaks oli ilmunud 24 köidet ning ka järgnevate jaoks jäi Henschenist maha ohtralt märkmeid ja kommentaare. Seega võib öelda, et oma lõpliku kuju võlgneb Acta Henschenile.[5]

1659. aastal liitus Bollandi ja Henscheniga Daniel van Papenbroeck ehk Papebrochius (1628–1714), kes pühendas 55 aastat oma elust Actale. 1660. aasta juulist 1662. aasta detsembrini reisisid Henschen ja van Papenbroeck Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal, kogudes hagiograafilisi käsikirju. Samuti tegutses noil aastail bollandistina Jean Gamans.

Kui paavst Clemens XIV jesuiitide ordu laiali saatis, oli bollandistidel 130 aastaga valminud 50 köidet. Nad olid kolinud Antwerpenist Brüsselisse, kus jätkasid tööd Coudenbergi kloostris 1788. aastani, mil Austria valitsus Madalmaades seltsi laiali saatis. Nende raamatukogu omandasid Tongerloo kloostri premonstratensiaanid, kes püüdsid tööd jätkata. 53. köite avaldas Tongerloo abt 1794. aastal. Esimese sarja 53 köidet katsid pühakud 1. jaanuarist kuni 14. oktoobrini.[4] Tööd juhatasid neli endist bollandisti.[6]

Pärast jesuiitide tegevuse taastamist Belgias loodi 19. sajandi teisel veerandil valitsuse egiidi all uuesti ka Bollandistide Selts. Nende uue sarja avaköide jõudis trükki 1845. aastal. 1863-67 avaldasid nad Pariisis 61 köidet. 19. sajandi lõpuks töö restruktureeriti kooskõlas uute filoloogiliste meetoditega. 1882. aastal asutati kvartaliajakiri kriitilise hagiograafia teemal pealkirjaga Analecta Bollandiana, mis ilmub tänini, avaldades täiendusi Actale.[7]

Ilukirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Bollandistide Seltsil on tähtis roll Kanada kirjaniku Robertson Daviese Deptfordi triloogias, millest eesti keelde on tõlgitud avaköide "Viies osaline". Romaani minajutustaja pole küll katoliiklane, kuid huvitub sügavalt pühakulugudest ning bollandistid tervitavad soojalt tema uurimistööd.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]