Boeing E-3 Sentry

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
E-3 Sentry
E-3 Sentry exercise Green Flag 2012 (Cropped).jpg
Ameerika Ühendriikide õhuväe E-3 Sentry
Tüüp lennupõhine eelhoiatus ja õhuruumi juhtimine (AEW&C)
Tootja Boeing Defense
Riik Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid
Esmalend EC-137D: 9. veebruar 1972
E-3: 25. mai 1976
Võeti kasutusele märts 1977
Hetkeseis Kasutusel
Põhikasutaja
Tootmisaastad 1977–1992
Toodanguarv 68
Ühe maksumus 270 miljonit USA dollarit[1]
Eelkäija Boeing 707

Boeing E-3 Sentry, üldtuntud kui AWACS (Airborne Warning and Control System), on Ameerika Ühendriikide päritolu lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise (AEW&C) jaoks mõeldud sõjaväelennuk, mille töötas välja Boeing reaktiivreisilennuki Boeing 707 baasil.

Õhuseire ülesannete täitmiseks on lennuki pardale paigaldatud seiretehnika, mis tagab strateegilise eelise luurevõimekuses vastasüksuse ees ning eelhoiatuse liitlasvägedele.[2] Lennuk võeti kasutusele 1977. aasta märtsis. E-3 Sentryt kasutavad Ameerika Ühendriikide õhuvägi, NATO, Suurbritannia kuninglik õhuvägi, Prantsusmaa õhuvägi ning Saudi Araabia kuninglik õhuvägi.[3]

E-3 Sentry suudab liikuvuse tõttu pakkuda suurema ulatusega radarikatet kui statsionaarse radarijaam. Lennukile on lisatud võimekus kogutud seireandmete analüüsiks, täiendavad süsteemid hukukindluse tagamiseks ja elektrooniliste segamisrünnakute vastu mõeldud vastumeetmed.[1]

Õhusõiduki ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Algsete TF-33-PW-100 A mootoritega lennuk on võimeline lendama ühe paagi kütusega kuni 7400 km või 8 tundi.[1] Uuemad E-3 lennukid CFM56-2 mootoritega suudavad püsida õhus kauem, lausa 11 tundi või läbida pikema vahemaa, 9250 km ühe paagi kütusega. Samuti on lennukit võimalik tankida õhus, tagades katkematu seireandmete edastuse.[3]

E-3 kasutab seireks pöörlevat radarit, mille läbimõõt on 9,1 m, paksus 1,8 m. See asetseb õhusõiduki taga ja on kerest 3,33 m kõrgusel. Primaarradar on võimeline vaatlema kaugusulatusega 375,5 km alates maa- ja merepinnalt stratosfäärini. Õhusõidukil on ka IFF (ingl identification friend or foe) võimekus, millega on võimalik eristada sõbralikku õhusõidukit vaenlase omast. Primaarradar koos sekundaarradari (SSR) ja elektrooniliste toetusmeetmetega (ESM) võimaldavad õhusõidukil vaadata maapinna suunas. Seadmed on võimelised tuvastama, identifitseerima ja jälgida madalal lendavaid õhusõidukeid, filtreerides välja maapinnalt tagasipeegelduva müra.[4]

Radar System Improvement Program[muuda | muuda lähteteksti]

AWACS radar on Ameerika Ühendriikide ja NATO ühisprogrammi RSIP (Radar System Improvement Program) raames saanud mitu uuendust, et olla sammu võrra ees uuemate tehnoloogiate võimekusest.[1] RSIP uuendused võimaldavad impulssnihetel põhineval radaril (ingl pulse doppler) kahekordistada kaugust võrreldes algelise süsteemiga. Uuendused parandavad kaugus- ja nurkresolutsiooni ning on efektiivsemad tõrjumaks vastase elektroonilise sõjapidamise vahendite häirimiskatseid. Samuti on uuendatud süsteem võimeline töötama rohkematel operatsioonirežiimidel võrreldes eelkäijaga, mis tagab parema töökindluse.[5]

Kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide õhuväe teabe järgi:[1]

  • Lennumeeskond: 4 (komandör, piloot, navigaator, lennuinsener)
    • Ülesandepõhine meeskond: 13–19
  • Pikkus: 46,6 m
  • Kõrgus: 13 m
  • Tiivaulatus: 44,4 m
  • Lennukiirus: 579,3 km/h (Mach 0,48)
  • Lennuulatus: 9250 km
  • Lennulagi: 8788 m
  • Mootorid: 4x Pratt and Whitney TF33-PW-100A

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "E-3 Sentry (AWACS)". 22. september 2015. Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Vaadatud 11. aprill 2018. Inglise keeles.
  2. (Hamzei, 2012)
  3. 3,0 3,1 ("E-3AWACS overview", 2005)[1]
  4. (Nag et al., 2015, "Airborne radars and airbone early warning")[2]
  5. (Grumman, 2015) [3]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]