Blanka Teleki

Allikas: Vikipeedia
Blanka Teleki
Sünniaeg 5. juuli 1806
Surmaaeg 23. oktoober 1862 (56-aastaselt)
Matmispaik Montparnasse'i kalmistu
Amet maalikunstnik

Blanka Teleki (3. või 5.) juuli 180623. oktoober 1862 Pariis) oli ungari skulptor, maalikunstnik, lavastaja, pedagoogiline kirjanik ja tütarlaste õppeasutuse asutaja ning üks esimesi naisrevolutsionääre ja aktiivseid naiste õiguste eest võitlejaid Ungaris, Széki krahvinna.

Ta pani aluse naiste ungarikeelsele kooliharidusele[1] ja nõudis naistele meestega võrdseid õigusi, sealhulgas õigust kõrgharidusele.[2]

Elulugu ja võitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Blanka Teleki sündis 3. (ka 5.) juulil 1806 Transilvaania aadliperes Maramureși maakonna Satulungi (Kővárhosszúfalu) asulas, umbes 20 km Baia Mare linnast, tolleaegses Austria keisririigis, praeguses Rumeenias. Tema isa, kõrgelt haritud ja endassesulgunud ungari aadlisuguvõsa järeltulija Imre Teleki de Szék oli abiellunud 1804. aastal Karoline Brunswik von Korompaga, kelle õde Theresia Brunswik von Korompa (Teréz Brunszvik) (1775–1861) oli Ungari esimese lasteaia ja esikooli asutaja.[3] Teadaolevalt sündis peres kolm last: Blankale lisaks noorem õde Emma (1809) ja vend Maximilian (Miksa, 1813).[4] Tädi Teréz võttis õetütre Blanka tihtipeale kaasa välismaareisidele, mis avaldas andekale noorele naisele sügavat mõju.

Mõnevõrra oma tädi eeskujul hakkas Blanka Teleki tegutsema kunstniku ja pedagoogina, mis oli tol ajal väga haruldane. Esmalt õppis ta maalimist Pariisis ja Münchenis, seejärel skulptuuri Budapestis István Ferenczy (1792–1856) õpilasena. Temast tuli kaasaegse kultuuriharidusega naisaristokraat ja tuntud naissoost pedagoog, kes pühendas oma elu aktiivsele võitlusele naisnoorsoo õiguse poolest kõrgharidusele. 1846. aastal ta asutas Budapestis esimese ungarikeelse kutseharidusliku kõrgkooli tütarlastele. Õppejõudude hulgas olid Ungari intellektuaalsesse eliiti kuuluvad poliitik ja filosoof Pál Vasvári (ajalugu), preester ja õpetaja János Hanák (loodusõpetus) ning kirjanik, otseselt õpilastele suunatud haridustöö ja järelevalvega tegelev guvernant Klára Leövey.[5]

Seoses 1848. aasta rahvaste ärkamisega Euroopas ning selle lüüasaamisega kool suleti ja personal oli sunnitud põgenema. Teleki oli peidus perekonnale kuuluvas lapsepõlvelossis Baia Mare lähedal, kuni tema avameelselt isamaaline kirjavahetus Euroopa revolutsiooniliste ringkondadega, sh Klara Teleki ja Klára Leöveyga äratas Viini politseiasutuse tähelepanu.[6]

Mälestustahvel Blanka ja Emma Telekile, 37 rue de Vaugirard, Pariis 6

Esimest korda võeti Blanka Teleki vahi alla 1851. aastal Brno lähedal Olomoucis ja vangistati samal aastal Kufsteinis. Esialgu ta sai surmanuhtluse[2][7], mis hiljem muudeti sõjatribunali viimase otsusega 30. juunil 1953 eluaegseks vanglakaristuseks, millest ta viibis vanglas 10 aastat. Sel perioodil ta lõi mitmeid väiksemaid skulptuure ja autoportreesid, millest üks olevat saadetud Jules Michelet’le Prantsusmaale.[8] Blanka Teleki vabanes Kufsteini vanglast 11. mail 1858 amnestiaga. 51-aastaselt füüsiliselt kurnatuna ta ei võinud koju tagasi pöörduda ning veetis viimased eluaastad noorema õe Emma juures Pariisis, aidates Ungari pagulasi ja edendades ungari rahvuslikku aktivismi. Ta suri Pariisis 23. oktoobril 1862 ja maeti Montparnasse’i kalmistule.[2]

Blanka Teleki mälestuseks on asutatud mitu kooli Ungaris, sh Budapestis 1873. aastal Teleki Blanka Gümnaasium ja 1905. aastal Majanduskeskkool ning 1876. aastal algkool Székesfehérváris. Alates 1952. aastast antakse igal aastal välja temanimelist auhinda õpetajale. Ungari Instituut Pariisis paigaldas 1. oktoobril 2006 mälestustahvli krahvinna Blanka Telekile ja tema õele Emmale Pariisis nende endise elukoha Vaugirardi tänaval paikneva hoone nr 37 fassaadile. Tema eluloost on avaldatud mitu teost.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]