Bioregionalism

Bioregionalism (inglise bioregionalism) on multidistsiplinaarne jätkusuutlikule arengule sihitud lähenemisviis, mille eesmärgiks on sidusa kohaliku või piirkondliku (piiritletud bioregiooni ehk ökoregiooni) keskkonnapoliitika väljatöötamine ja rakendamine^[1]. Bioregioon ei ole määratletud jäiga haldusliku piiriga (näiteks riigipiiriga), vaid pigem selgelt eristuva bioregiooni eluavalduste ja topograafiga^[2]. Bioregiooni määramisel on arvestatud pinnavorme, jõgede ja järvede valgalasid, kliimat, taimede ja loomade levikut ning kohalike elanike kogukondlikku ja kultuurilist tausta^[1].

Bioregionalismi arenemine ja mõningane rakendamine algas 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses.^[1]

Bioregionalistliku lähenemise põhiteesid on järgmised:

poliitilised piirid langeksid võimalikult kokku ökoloogiliste (bioregiooni) piiridega;
toob esile bioregiooni (ainu)omase ökoloogia;
julgustab bioregioonis oleva toidu kasutamisest (näiteks kohalikud teraviljad, loomad jne);
julgustab kohalike loodusressursside kasutamist;
soodustab vastavale alale omaste taimede viljelemist.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 21.10.2012)
↑ Kiili, J. (2000). Sissejuhatus keskkonnapoliitikasse. Tallinn, TTÜ Kirjastus. Lk 69–73

[SEI-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 21.10.2012)

[bioregionalism-2] Kiili, J. (2000). Sissejuhatus keskkonnapoliitikasse. Tallinn, TTÜ Kirjastus. Lk 69–73

[1]

[2]