Bill Evans

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bill Evans
Bill Evans (1964)
Bill Evans (1964)
Sünninimi William John Evans
Sündinud 16. august 1929
Plainfield, New Jersey, Ameerika Ühendriigid
Surnud 15. september 1980 (51-aastaselt)
Stiilid džäss, modaalne džäss, cool jazz, post-bop
Elukutse muusik, helilooja, arranžeerija
Pill klaver
Tegev 1950–1980
Plaadifirma Riverside / Verve / Fantasy
Seotud esitajad George Russell, Miles Davis, Cannonball Adderley, Philly Joe Jones, Scott LaFaro, Paul Motian, Eddie Gómez, Marty Morell, Tony Bennett, Jim Hall, Monica Zetterlund, Chet Baker

William John Evans (16. august 1929 Plainfield, New Jersey – 15. september 1980 New York) oli Ameerika Ühendriikide džässpianist ja helilooja. Teda peetakse üheks kõige mõjukamaks post-bop'i pianistiks ning tema harmooniavalikud, helikeel ja mängulaad on olnud eeskujuks tuhandetele pianistidele. Evansi otsene mõju noorematele muusikutele nagu Herbie Hancock, Keith Jarrett ja Chick Corea on omakorda kandnud Evansi mõjutused edasi kaasaegse džässmuusika igasse aspekti. [1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Evans aastal 1936

Bill Evans sündis New Jersey osariigis Plainfieldi linnas ning õppis lapsepõlves klaverit, viiulit ja flööti. Ta tundis suurt huvi nii klassikalise kui ka džässmuusika vastu. Tema ema oli vene päritolu ning alkoholiprobleemidega isa pärines Walesist. Evansi vanemate abielu oli isa alkoholi- ja hasartmängusõltuvuse tõttu tormiline, kuid vennaga oli Evansil väga lähedane suhe. [1]

Esimesed muusikalised teadmised sai Evans ema kiriku kaudu ning on teada, et tema mõlemad vanemad olid musikaalselt võimekad.

Klaverimängu hakkas ta õpiima kuueaastaselt. Kuna tema vanemad soovisid, et Evans oskaks mängida rohkem kui ühte pilli, siis lisandus 7-aastaselt juurde ka viiul ja 13-aastaselt flööt.

Evansi kaks aastat vanem vend Harry oli talle suureks eeskujuks. Harry oli perekonnas esimene, kes klaveritunde võtma hakkas ning Bill Evans hakkas teda esialgu klaveril imiteerima. Klaveriõpetaja hindaski Evansi venna klaverimänguoskust kõrgemalt, kuid Evans omandas seejuures väga kiiresti noodist lugemise oskuse. Evansi ema oskas ka klaverit mängida ning tal oli kodus rohkesti vanu noote, mida noor Bill läbi töötas. Ta mängis meelsasti 20. sajandi heliloojate Debussy, Stravinski ja teiste teoseid ning Evans pidas seda palju huvitavamaks kui lihtsalt heliredelite ja tehniliste harjutuste mängimist. [2]

Lees (1988) kirjutab:[2]

Evans on öelnud: "Ma olen lihtsalt nii palju klaverit mänginud. Kolm tundi päevas lapsepõlves, kuus tundi päevas ülikoolis ning vähemalt kuus tundi päevas nüüd. Seega sain ma rahulikult areneda."

Ta on ka öelnud, et Bachi mängimine on aidanud tal tooni kontrollida ning aidanud klaveriga füüsilist kontakti parendada.[2]

Muusikaõpingud[muuda | muuda lähteteksti]

1946. aastal astus ta flöödi stipendiumiga Southeastern Louisiana Universitysse ning sai sealt ka laialdasi teadmisi klassikalise klaveri interpretatsiooni kohta. Tema õpetajad on öelnud, et heliredeleid ning tehnilisi harjutusi ta korrektselt ei mänginud, kuid klassikalise muusika teoseid esitas veatult. Ülikoolis olles avastas ta Horace Silveri, Bud Powelli, Nat King Cole’i ja Lennie Tristano teosed ning need artistid on Evansit tublisti mõjutanud.

1950. aastal lõpetas ta ülikooli kiitusega klaveri erialal ja sai bakalaureusekraadi. Samal aastal läks Evans ansambliga Herbie Fields ringreisile, kuid pidi selle peagi katkestama, kuna sai sõjaväekutse. Järgmised kolm aastat (1950–1953) mängis ta sõjaväeansamblis ning sel perioodil komponeeris ta ka oma tuntuima pala "Waltz For Debby".

1954. aastal naasis Bill Evans New Yorki ning alustas Mannes College of Musicus kompositsiooni erialal magistriõpinguid. Koolis sai ta tuttavaks helilooja George Russelliga ning tema modaaldžässi teooriatega. 1956. aastal valmis tema esimene album "New Jazz Conceptions", mida esimesel aastal müüdi vaid 800 eksemplari, kuid album ise sai muusikakriitikute tunnustuse osaliseks. [3]

Koostöö Miles Davisega[muuda | muuda lähteteksti]

1958. aasta kevadel sai Evans kutse ühineda Miles Davise sekstetiga ning ta avaldas Davisele oma klaverimänguga suurt mõju. Sama aasta kevadel otsustas ta pingelise õhustiku tõttu Davise sekstetist lahkuda ja plaanis luua uue ansambli. Sellele vaatamata oli ta järgmisel aastal Miles Davise albumi "Kind Of Blue" (1959) planeerimise ja teostusega väga sügavalt seotud, panustades ideid albumi tujusse, ülesehitusse ja modaalsesse improvisatsiooni. Lisaks tegi ta ka koostööd mitme loo komponeerimisel.

On teada, et Miles Davis andis Evansile paberilehe, millele oli kirjutatud kaks akordi (G minoorne ja suurendatud A mažoorne) ning trompetist küsis Evansilt, mida tema nende akordidega teeks. Evans veetis järgmise öö kirjutades ja kahest akordist sündis lugu "Blue In Green". Ilmunud albumil oli aga pala autoriks märgitud Miles Davis ning kui Evans Daviselt küsis, kas ka tema võiks osa tuludest endale saada, andis Miles Davis talle tšeki 25 dollarile. [4]

Isiklik areng[muuda | muuda lähteteksti]

Evans oli oma muusikast ja muusikalisest arengust väga teadlik ning teda võib pidada üheks kõige silmapaistvamaks džässmuusikuks. Oma karjääri jooksul andis ta arvukalt intervjuusid, mis annavad tema mõttekäikudest aimu.

Ta on öelnud, et talle meeldivad muusikud, kes on arenenud kaua ja jõudsalt, eriti läbi pühendumise. Kui talent lõpuks sellisel juhul valla pääseb on see tavaliselt sügavam ja ilusam kui nendel muusikutel, kellel on see võimekus kohe algul olemas olnud. Ta ütlebki seda seetõttu, et temal endal ei olnud kõike kohe algul olemas ning ta arenes aastatega. [5]

Evansi akordide seisud (voicing’ud)[muuda | muuda lähteteksti]

Evans oli peamine muusik, kes reformis džässklaveril akordide seisu (voicing'uid). Tema ajani kasutati klaveril akordi mängimisel priimi, tertsi, kvinti, septimit, nooni jne. Evans kaotas priimi mängimise peaaegu täielikult ära, et arendada süsteemi, kus akord on justkui värviks ja priimi mängib näiteks bass või vasak käsi mõnel teisel löögil. [6]

Bill Evansi Trio kontseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Bill Evansi karjääri iseloomustavad kõige paremini tema trio salvestised. Tema trio kontseptsioon oli võrreldes eelkäijatega palju egalitaarsem. Evans andis bassistile ja trummarile tavapärasest aktiivsemad rollid ning see suurendas muusikalist vastasmõju ja kokkumängu.

Ta tegi oma trioga mitu kontsertsalvestust ning neid võib pidada tema parimateks salvestisteks.

Peale Evansi kuulusid ansamblisse bassist Scott LaFaro ja löökpillimängija Paul Motian. Evans, kes tavaliselt suhtus enda mängu väga kriitiliselt, oli nende salvestistega väga rahul. Kui bassist Scott LaFaro 23-aastaselt autoõnnetuses surma sai, said need albumid veel suurema tähenduse. Evans ei salvestanud pärast LaFaro surma peaaegu aasta aega. Hilisema karjääri jooksul otsis Evans LaFarole võrdset bassimeest, kelle ta hiljem leidis Eddie Gomeze ja Marc Johnsoni näol. [7]

Bill Evansi "küps" stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Bill Evansi küps stiil on olnud viimasel kolmekümnel aastal džässklaveri väga suureks mõjutajaks. Võib rääkida tema nüansirohkest puudutusest, meloodilistest kujundustest, akordide voicing’utest ning olla ikka veel tema unikaalsest helikeelest väga kaugel. Üldises plaanis on tänased pianistid pigem rohkem Evansi kui tema enda mõjutajate (Bod Powelli ja Lennie Tristano) moodi. Kaasaegne stiil kasutab suuremas mahus kujundatud fraase kui pikki liine, rohkem kromatismi ja Evansi akordide voicing’uid. [8]

Narkootikumisõltuvus ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Evans hakkas heroiini tarvitama 1950. aastate lõpus. Ta abiellus ning ka tema abikaasa oli sõltlane. Evansil tekkis seetõttu harjumus sõpradelt raha laenata ning samal ajal tekkisid ka suured raskused oma igapäevaste arvete tasumisega. Sõbrad ei julgenud talle raha mitte laenata, kuna sel juhul oleks Evans mõne "hai" käest raha küsinud, kes oleks tal näiteks käed ära murdnud, kui ta laenu tagasi maksta ei suutnud.

Ühel hetkel otsustasid ta sõbrad, et nad Evansile enam sularaha ei anna ning tasuvad tema arved otse tema eest ära. Hiljem, kui Evans narkootikumidest puhtaks sai, ütles ta, et õppis sõltuvusest midagi väga hinnalist – tolereerima ja mõistma oma isa alkoholismi.

Kui Evans sai ühe suure plaadilepingu, maksis ta saadud avansist kõikidele sõpradele oma võlad ära.

Kuid 1970ndate lõpus tekkis Bill Evansil kokaiinisõltuvus. Ta alustas ühest grammist nädalavahetustel, kuid hiljem hakkas mitu grammi igapäevaselt tarvitama. Tema sõbrad kartsid Evansi tervise pärast ning proovisid teda korduvalt veenda narkootikumidest loobuma. Tema venna enesetapp võis olla üheks ajendiks ennasthävitavateks tegevusteks. On dokumenteeritud, et ta loobus vabatahtlikult ka oma kroonilise hepatiidi ravist.

Pärast päevi kestnud kõhuvalu läks Evans 15. septembril 1980 New Yorgi Mount Sinai haiglasse, kus ta samal pärastlõunal suri. Surma põhjuseks oli maohaavandite, kopsupõletiku ja ravimata hepatiidi kombinatsioon. Ta maeti Baton Rouge’i surnuaeda vend Harry kõrvale. [9]

Pärand ja mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Bill Evans on suuresti mõjutanud selliseid muusikuid nagu Chick Corea, Ralph Towner, Herbie Hancock, John McLaughlin, John Taylor, Steve Kuhn, Vince Guaraldi, Don Friedman, Marian McPartland, Denny Zeitlin, Paul Bley, Bobo Stenson, Warren Bernhardt, Michel Petrucciani, Lenny Breau ja Keith Jarrett.

Paljud tema loodud palad (näiteks "Waltz for Debby", "Turn Out the Stars", "Very Early", ja "Funkallero") on saanud sageli esitatavateks ja salvestatavateks džässistandarditeks.

Elu jooksul austati Evansit 31 Grammy nominatsiooniga ja 7 auhinnaga. 1994. aastal austati teda postuumselt Grammy elutööauhinnaga (Grammy Lifetime Achievement Award).

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmumise aasta Album Plaadifirma
1956 New Jazz Conceptions Riverside
1956-57 Tenderly: An Informal Session Milestone
1958 Everybody Digs Bill Evans Riverside
1959 On Green Dolphin Street Milestone
1959 The Ivory Hunters United Artists
1959 Portrait in Jazz Riverside
1961 Explorations Riverside
1961 Sunday at the Village Vanguard Riverside
1961 Waltz for Debby Riverside
1961-62 Nirvana Atlantic
1962 Undercurrent United Artists
1962 Moon Beams Riverside
1962 How My Heart Sings! Riverside
1962 Interplay Riverside
1962 Empathy Verve
1962 Loose Blues Milestone
1963 The Solo Sessions, Vol. 1 Milestone
1963 The Solo Sessions, Vol. 2 Milestone
1963 The Gary McFarland Orchestra Verve
1963 Conversations with Myself Verve
1963 Plays the Theme from The V.I.P.s and Other Great Songs MGM
1963 Time Remembered Milestone
1963 At Shelly's Manne-Hole Riverside
1964 Trio '64 Verve
1964 Stan Getz & Bill Evans Verve
1964 The Bill Evans Trio "Live" Verve
1964 Waltz for Debby Philips
1965 Trio '65 Verve
1965 Bill Evans Trio with Symphony Orchestra Verve
1966 Bill Evans at Town Hall Verve
1966 Intermodulation Verve
1966 A Simple Matter of Conviction Verve
1967 Further Conversations with Myself Verve
1967 California Here I Come Verve
1968 Bill Evans at the Montreux Jazz Festival Verve
1968 Alone Verve
1968 Live at Art D'Lugoff's Top of the Gate Resonance
1969 What's New Verve
1969 Autumn Leaves Lotus
1969 Jazzhouse Milestone
1969 You're Gonna Hear From Me Milestone
1970 From Left to Right MGM
1969 Quiet Now Charly
1970 Montreux II CTI
1971 The Bill Evans Album Columbia
1972 Living Time Columbia
1972 Momentum Limetree
1973 The Tokyo Concert Fantasy
1973-75 Eloquence Fantasy
1973 Half Moon Bay Milestone
1974 Since We Met Fantasy
1974 Re: Person I Knew Fantasy
1974 Symbiosis MPS
1974 But Beautiful Milestone
1974 Blue in Green: The Concert in Canada Milestone
1974 Intuition Fantasy
1975 The Tony Bennett/Bill Evans Fantasy
1975 Montreux III Fantasy
1975 Alone Again Fantasy
1976 Quintessence Fantasy
1976 Together Again Improv
1977 Crosscurrents Fantasy
1977 I Will Say Goodbye Fantasy
1977 You Must Believe in Spring Warner Bros.
1978 Getting Sentimental Milestone
1978 New Conversations Warner Bros.
1979 Affinity Warner Bros.
1979 Marian McPartland's Piano Jazz Fantasy
1979 We Will Meet Again Warner Bros.
1979 Homecoming Milestone
1979 The Paris Concert: Edition One Elektra Musician
1979 The Paris Concert: Edition Two Elektra Musician
1980 Turn Out the Stars: The Final Village Vanguard Recordings Nonesuch
1980 Letter to Evan Dreyfus
1980 Turn Out the Stars Dreyfus
1980 The Last Waltz: The Final Recordings Milestone
1980 Consecration: The Final Recordings Part 2 Milestone
2016 Some Other Time: The Lost Session from The Black Forest (20 June 1968) Resonance
2017 Another Time: The Hilversum Concert (22 June 1968) Resonance
2017 On A Monday Evening Fantasy

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Shadwick, K. 1998. Jazz: legends of style. New Jersey: Chartwell Books.
  2. 2,0 2,1 Lees, G. 1988. Meet Me at Jim & Andy's: Jazz Musicians and Their World. New York: Oxford University Press

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]