Bianca ja Gernando (Bellini)

"Bianca ja Gernando" / "Bianca ja Fernando" (originaalis Bianca e Gernando / Bianca e Fernando) on Vincenzo Bellini ooper (melodramma) kahes vaatuses Domenico Gilardoni libreto Carlo Roti näidendi "Bianca e Fernando alla tomba di Carlo IV duca di Agrigento" (1820) järgi. Esmaettekanne toimus 30. mail 1826 Napoli Teatro San Carlos. Bellini teine ooper (vabastamisooper), mis on komponeeritud Rossini stiilis.

Originaali muutmine

Teos oli 24-aastase Bellini teine ooper. Algselt kandis teos pealkirja "Carlo d'Agrigento", mis Bellinile ei meeldinud ning sai seetõttu pealkirja "Bianca e Fernando". Kuid siis sekkusid tsensorid. Neile ei meeldinud nimi „Fernando", kuna see oli sarnane Borònide kuninga Ferdinand VII nimega. Tsensorid kartsid, et kuninglikku perekonda laimatakse. Bellinil ei jäänud muud üle kui soostuda pealkirja muutmisega "Bianca e Gernandoks". Muudeti ka libretot. Gernando nime järgi toimus esimene etendus. Kuningas aga suri peagi. Bellini soovis taastada algvariandi. Felice Romani muutis libreto algseks ning taastas ka Fernando nime. Bellini lisas avamängu. Originaalvariant "Bianca e Fernando" tuli ettekandmisele 7. aprillil 1828 Genova Teatro Carlo Felices.

Ajalugu

Publik võttis teose väga hästi vastu. Asjatundjad, sealhulgas ka esiettekandel viibinud tulevane Bellini konkurent Donizetti, oli teose suhtes väga positiivne, hinnates ooperi muusikalist ülesehitust ja kiites noore helilooja annet. Sellele vaatamata ei kuulu see ooper helilooja õnnestunumate ooperite hulka, kuid käivitas tema muljetavaldava bel canto komponisti karjääri. Fernando varianti esitati uuesti 1829. aasta sügishooajal La Scalas ja kaks aastat pärast Bellini surma 31. juulil 1837 Rooma Teatro Valles. Fernando versiooni lavastati ka Barcelonas ja Madridis.

Bellini kasutas oma hilisemates ooperites Norma ja I Capuleti e i Montecchi arvukalt Bianca e Fernando muusikat. Ka nüüdisajal on ooper olnud harva teatrite repertuaaris, kuid Bianca romanss „Sorgi, o padre” on populaarne kontsertnumber. Pärast poolteist sajandit unustuses olemist ilmus teos 1978. aastal Genova teatri repertuaari. 1981. aastal toimus kontsertetendus Londonis. Bianca e Gernando esitati kontsertvormis Rossini festivalil Wildbadis 2016. aasta suvel. Mõlemast variandist on tehtud 1976., 1991., 2017. ja 2021. aastal avaliku etenduse helisalvestus.

Rollid

Roll	Hääl	Rollide esmaesitajad Napolis Bianca e Gernando, 30. mai 1826	Rollide esmaesitajad Genovas Bianca e Fernando, 7. aprill 1828
Bianca, Carlo tütar, Messina hertsogi lesk	sopran	Henriette Méric-Lalande	Adelaide Tosi
Gernando / Fernando, Carlo poeg	tenor	Giovanni Battista Rubini	Giovanni David
Carlo, hertsog, Agrigento troonipärija	bass (tänapäeva mõistes bariton)	Arcangelo Berrettoni	Giuseppe Rossi
Filippo, Bianca kihlatu	bass (tänapäeva mõistes bariton)	Luigi Lablache	Antonio Tamburini
Clemente, Fernando nõunik, erak	bass	Michele Benedetti	Agostino Rovere
Viscardo, Filippo teenistuses	metsosopran	Almerinda Manzocchi	Elisabetta Coda
Uggero, Fernando usaldusisik	tenor	Gaetano Chizzola	Antonio Crippa
Eloisa, Bianca kaaslane	metsosopran	Elisa Manzocchi	Marietta Riva

Süžee

Tegevus toimub 14. sajandi lõpul Sitsiilia Agrigento hertsogiriigis. Filippo on usurpeerinud võimu, vangistanud troonipärija Carlo ja kuulutanud ta surnuks. Ta saadab pagendusse ka Carlo noorukist poja Gernando / Fernando ning kavatseb abielluda tema õe Biancaga, kes on Messina hertsogi lesk. Bianca ei teadnud midagi Filippo tegudest ja on nõus tema naiseks saama.

Edasi algvariandi järgi. Täiskasvanud Fernando naaseb koju Adolfo nime all ja ütleb, et on ohvitseriks. Fernando soovib isa eest kätte maksta, keda arvab surnud olevat. Ta saabub Agrigento paleesse ja pakub oma teenuseid uuele hertsogile. Fernando veenab Filippo usaldusisikut Viscardot, et nägi Fernandot suremas. Filippo rõõmustab ja võtab Fernando kõhklemata oma teenistusse. Bianca saabub paleesse, et kohtuda oma peigmehega. Filippo tutvustab Biancale vale-Adolfot. Ta kohtub Fernandoga, kuid ei tunne venda ära. Filippo käsib Fernandol tappa Carlo ning teatab, et kavatseb Biancaga abielluda. Fernando vana kaaslane Clemente räägib Biancale, et Fernando on tema vend. Vend ja õde kohtuvad. Fernando räägib Biancale Filippo plaanist isa tappa. Koos suunduvad nad vanglasse Carlot vabastama. Filippo ähvardab Bianca poja tappa, kui Fernando alla ei anna. Kuid ustav Clemente võtab Filippolt relvad ning türann kaotab. Carlo saab trooni tagasi.

Muusikalood

Muusikalood Bianca e Fernando järgi:

• Fernando kavatiin kooriga „Questo è mia Reggia”
• Filippo kavatiin „Ah no, sì lieta sorte”
• Filippo, Fernando ja Viscardo tertsett „Son cifre di Fernando”
• Koor „ Viva Bianca!”
• Fernando aaria „A tanto duol”
• Bianca aaria „Deh non ferir, deh! sentimi”
• Ansambel kooriga „Rode, e lacera il mio petto”
• Filippo aaria kooriga „Allor che notte avana”
• Bianca romanss „Sorgi, o padre”
• Fernando ja Bianca duett „No!... mia suora più non sei...”
• Koor „Tutti siam?”
• Fernando aaria „All'udir del padre afflitto”
• Carlo romanss „Da gelido sudore”
• Bianca, Fernando ja Carlo tertsett „Al pianto mio deh! Cedi”
• Finaali ansambel kooriga „Crudele, ai tuoi piedi”

Allikad

• John Rosselli. The Life of Bellini, New York, 1996
• Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol. One, London, 1998
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• NAXOS Records. Vincenzo Bellini Bianco e Fernando CD, London, 2017