Białyničy

Białyničy
valgevene	Бялынічы * / Białyničy *transkriptsioon: Bjalõnitšõ
vene	Белыничи (Belõnitši)
	Białyničy lipp Białyničy vapp
Elanikke	9670 (1.01.2024)
Koordinaadid	54° 0′ N, 29° 43′ E

Białyničy (poola keeles Białynicze, valgevene-eesti transkriptsioonis Bjalõnitšõ) on linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Białyničy rajooni halduskeskus. Asub Drući jõe kaldal Mahiloŭ linnast 36 kilomeetri kaugusel.

Haridust annavad kaks keskkooli, kunstikool ja internaatkool. Linnas on kultuurimaja ja kaks raamatukogu. Antakse välja rajoonilehte Зара над Друцьцю, Białyničys on ka toiduainetetööstus. Vaatamisväärsusteks on endise mõisa park ja kunstimuuseum.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene asustus tekkis linna aladele mesoliitikumis. Kümnendaks sajandiks olid selle aladele elama asunud dregoovitšid.

Legendi kohaselt asutasid asula Ukrainast Kiievist tulnud mungad pärast seda, kui Batu-khaan nende kodulinna laastas. Põhja poole rännanud munki pannud imestama valged suveööd, sellest olevat asula ka nime saanud (algselt Белыночы). Aastal 1900 ilmus aga uurimus, kus näidati, et nende maade esimene omanik oli Białyna-nimeline talunik, kelle järglastele see ala kuuluma hakkas.^[2]

Białyničyt on esimest korda mainitud XVI sajandil. Aastal 1577 kuulus küla Ciacieryni mõisale, mille omanikeks olid Zbaraskid. Administratiivselt kuulus see Viciebski vojevoodkonda ja Orša maakonda. Stefan Zbaraski rajas sinna kindluse ja andis külale alevi staatuse. Pärast tema surma läks alev Sapiehade valdusse. Aastal 1620 oli seal 331 tavalist väljakut ja 16 turuplatsi.^[3]

Aastal 1624 asutas Lew Sapieha alevisse karmeliitide kloostri, kuhu toodi Kiievist imettegev Jumalaema kujutisega ikoon. Ta asutas alevisse ka trükikoja. Aastal 1627 rajati Białyničy mõis.

Uputuse ajal toimus alevi lähistel lahing, mille võitsid Vene väed. Sõja ajal kaotas alev 2/3 oma elanikkonnast. Aastal 1685 läks alev Radziwillide valdusse. Aastal 1733 said Białyničy omanikeks Ogińskid. XVIII sajandi keskel rajasid nad alevisse uhke pargiga mõisakompleksi. Aastal 1744 hävisid suures tulekahjus alevi puidust hooned; maha põles ka kloostrikompleks. Seejärel rajati uus kivist katoliku kirik, mis valmis aastaks 1762. Lisaks karmeliitidele rajasid toona alevisse oma kloostri ka mariaviidid. Alevit läbis suur kaubatee; seal asus ka tollipunkt.

Poola jagamisel läks Białyničy aastal 1772 Venemaa koosseisu. Seal kuulus alev algselt Valgevene ja hiljem Mogiljovi kubermangu. Toona oli seal veski, alevis peeti neli korda aastas laata. Aastail 1803–1832 käisid sealsed elanikud võimudega oma varasemate privileegide säilitamiseks kohut. Lõpuks tunnistasid Vene võimud alevi privileegid võltsituteks, aga kaks aktiivsemat kohtuskäijat piitsutati läbi ning saadeti Siberisse sunnitööle.

1812. aasta sõjas vabastasid alevi Deniss Davõdovi juhitud väed. Aastal 1859 põles alev taas maha. Aastal 1876 suleti katoliku kirik ja anti see koos ikooniga Moskva patriarhaadi alluvusse. Mõningatel andmetel valmistati selle ootuses ikoonist koopia ja viidi originaal Poolasse, jäädes hoiule Wola Gutowskasse, üldiselt peetakse aga nii sealset kui Varssavis asuvat versiooni koopiateks.

Aastaks 1880 oli alevisse jäänud kolm õigeusu kirikut. Białyničys asusid haigla ja apteek. Tööstusettevõtetest asusid seal telliselööv, veski ja viinavabrik (aastast 1895 töötas seal aurumasin). Kohalikud elanikud kasvatasid lina ja kanepit, valmistasid tikandeid. Osa elanikest olid sepad ja sadulsepad.

Aastal 1924 hakkas Białyničy kuuluma Valgevene NSV koosseisu. kus sellest sai rajoonikeskus. Teise maailmasõja ajal viidi sealne ikoon Mahiloŭ linna ajaloomuuseumi. XX sajandi teisel poolel hävitasid nõukogude võimud vana kivist kirikuhoone, kus ikoon oli olnud hoiul. 23. detsembril 2009 liideti aleviga kõrval asunud Michajłoŭ küla.^[4]. 26. veebruaril 2016 sai Białyničyst linn.^[5]

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Postkontor
Kunstimuuseum
Õlletehas
Vana pangahoone
Lenini tänav
Õigeusu kirik

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Natałla Batrakova – Valgevene kirjanik
Mikola Maljušitski – Ukraina agrokeemik
Uładzimir Svidzinski – Nõukogude sõjaväelane
Iosif Svidzinski – Nõukogude sõjaväelane
Nikolai Kitajev – Vene lendur, sõjaväelane
Mihhail Juškevitš – Vene sõjaväelane
Valerian Snõtko – Vene geograaf
Uładzimir Biełachvostaŭ – Valgevene poliitik
Janka Šarachoŭski – Valgevene kirjanik
Michaił Juškievič – Nõukogude sõjaväelane

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. november 2015. Vaadatud 24. novembril 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Насевіч В. Бялынічы // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Т. 1: Абаленскі — Кадэнцыя. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. Lk. 363.
↑ http://www.pravo.by/pdf/2010-39/2010-39%28003-014%29.pdf
↑ Городские поселки Белыничи и Круглое приобрели статус города | MogilevNews.by | Новости Могилева и Могилевской области

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements

[2] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. november 2015. Vaadatud 24. novembril 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[3] Насевіч В. Бялынічы // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Т. 1: Абаленскі — Кадэнцыя. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. Lk. 363.

[4] ttp://www.pravo.by/pdf/2010-39/2010-39%28003-014%29.pdf

[5] Городские поселки Белыничи и Круглое приобрели статус города | MogilevNews.by | Новости Могилева и Могилевской области

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]