Bestla

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib skandinaavia mütoloogia tegelasest; Saturni kaaslase kohta vaata artiklit Bestla (kuu)

Bestla (vanapõhja keeles Bestla) on skandinaavia mütoloogias naishiid (jöötun), keda nii Eddades[1][2] kui ka skaldide loomingus[3] mainitakse Odini emana.

Tal on Börriga peale Odini ka pojad Vili ja .[2]

Bestla on hiid Bölþorni tütar[1][2] ja tal on teadmata nimega vend, kellelt Odin õppis oma loitsud.[1] Võib-olla on see hiid Mimir, kellel on Odiniga tihedad sidemed, mis on vastavad sellisele sugulusele.[4]

Bestla nimi ei ole enam, täpselt tõlgitav.[5] Rudolf Simeki arvates annab see tunnistust nime iidsusest.[6] Tähenduseks arvatakse kas 'armastatu' või 'niin' või 'puukoor'.[7]

Franz Rolf Schröder jõudis järeldusele, et Bestla on jugapuujumalanna.[8] Tema arvates austati germaani puudekultuses algselt ktoonilisi jumalusi, kes olid tihedas seoses viljakuskultusega.[9] Ka esimesed inimesed Ask ja Embla olevat pärinenud puudest. Waltraud Hunke peab mõtet, et Henkla oli puu, kes sünnitas Odini, siiski liiga kaugele minevaks.[10]

Bestla järgi on nime saanud Saturni kaaslane Bestla.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Vanem Edda, Hávamál, värss 140.
  2. 2,0 2,1 2,2 Snorri Sturluson. Noorem Edda, Gylfaginning, ptk 5.
  3. Einarr skálaglamm. Vellekla, värss 4 (10. sajand)
  4. VtWolfgang Golther. Handbuch der germanischen Mythologie. Taastrükk Hirzeli väljaandest (Leipzig 1895), Marix Verlag: Wiesbaden 2004, ISBN 978-3-937715-38-4, lk 216.
  5. Jan de Vries. Altnordisches etymologisches Wörterbuch, kd 1, 1957, lk 34; Rudolf Simek. Lexikon der germanischen Mythologie, 3. trükk, 2006, lk 50.
  6. Rudolf Simek. Lexikon der germanischen Mythologie, 3. trükk, 2006, lk 50.
  7. Jan de Vries. Altnordisches etymologisches Wörterbuch, kd 1, 1957, lk 34-
  8. Franz Rolf Schröder. Ingunar-Freyr, Verlag Mohr: Tübingen 1941, lk. 69
  9. Schröder, lk 17.
  10. Jan de Vries. Altgermanische Religionsgeschichte, 2 köidet, 2., ümbertöötatud trükk, . Verlag Walter de Gruyter: Berlin 1956–57, § 174 ja Simek, lk 50.