Mine sisu juurde

Bernardo Strozzi

Allikas: Vikipeedia
Bernardo Strozzi marmorkuju

Bernardo Strozzi (u 1581/82 – 1644) oli Itaalia barokkajastu maalikunstnik. Ta tööd sisaldasid karavadžistlikku manerismi, kus valitsesid puhtad värvitoonid ning julged pintslitõmbed. Ta oli tunnustatud fresko- ja altarimaalide kunstnik ning portreitist. Töötades nii Genovas kui ka Veneetsias, sai temast sealsetes kunstiskeenedel tooni andev meister. [1]

Bernardo Strozzi sündis 1581/82. aastal Campo Ligures, misjärel perekond kolis Genovasse. Seal ta kasvas üles renessansiajastu rikkaima aristokraatia linnaosa Strada Nuova lähedal. Umbes 1595. aastal alustas Strozzi kunstiõpinguid Cesare Corte juures, kes oli tuntud Caravaggio teoste kopist, samuti aitas õpetaja noore kunstniku kontaktvõrgustiku tugevdamisel. 1596.–1598. aastatel õppis ta kuulsa Toscana meistri Pietro Sorri käe all, kelle looming oli kohaliku aristokraatia seas kõrgelt hinnatud. 1599. aastal astus Strozzi kaputsiinide ordusse, mis oli arvatavasti tingitud perekonna majanduslikust, mitte religioossest seisundist. Kloostris maalis ta ordule harduspilte, kujutades kõige rohkem Püha Franciscust. 1608. aastal oli Strozzi ema soovinud luba poja lahkumiseks ordust. Ilmalikku ellu tagasi naastes, hakkas kunstnik oma ema ja õde toetama enda loominguga. Esimene dokumenteeritud altarimaal valmis 1611.–1612. aastatel püha Lucia kiriku kabelile, kus kujutatakse püha Lucia martüüriumit.[1] 1616. aastaks oli Bernardo Strozzi tuntud meister Genovas, töötades rikkate kaupmeeste ja pankurite heaks. Peatselt sai temast väljapaistvaim altari- ja harduspiltide, freskode ja portreede maalija.[2]

1625. aasta kevadest kuni 1626. aasta suveni oli Strozzi kirikuvõimu poolt süüdistatuna kohtu all.[1] Kunstnik jäi silma preestri jaoks ebasobiliku käitumise tõttu. Peapiiskopi kohtu süüdistas teda profaanse kunsti loomises, väljaspool kodu töötamises ja kunsti müümisest vabal kunstiturul. Kloostrist lahkumise põhjuseks peeti ,,pere eest hoolitsemist’’, kuid tulu, mis kunstnik väljaspool kodu maalimist sai, oli sellest kordades kõrgem.[3]

1629. Aastal suri kunstniku ema, misjärel palusid kaputsiinid tal kloostrisse naasta, kuid Strozzi vältis seda. Tagakiusamise tagajärjel, põgenes Bernardo Strozzi 1633. aastal Veneetsiasse. Sisseelamine ei olnud keerukas, kuna Strozzi jäi silma nii rikkatele patroonidele kui ka kaupmeestele. [2] Veneetsias oli ta juhtivaks rolliks kunsti moderniseerimises, olles väga hinnatud portretist.[4] Tema repertuaar oli Genovas arenenud suursuguseks ning tema uuenduslik laad sobis suurepäraselt seiskunud Veneetsia portreekunstile. [2] Bernardo Strozzi suri Veneetsias 62-aastaselt, 1664.[1]

Genova periood

[muuda | muuda lähteteksti]

Bernardo Strozzi Genova perioodi töödel on sageli näha hilismanneristlikke mõjusid. Seda perioodi iseloomustab paks ja kirgas värvikasutus kuid piiratud värvitoonide valik. Siin peetakse tema kunstile enim mõjukateks isikuteks Caravaggiot[5] ning Jan Roosi.[1]

"Tobias ravib oma pimedat isa", Clevalandi kunstimuuseum

Oma kunstikarjääri Genovas alustas Strozzi pärast kloostrist lahkumist. Tema peamisteks klientideks olid rikkad kaupmehed ning pärast oma töökoja rajamist hakkas ta suurel hulgal tootma altarimaale ning täitma palju uskliku sisuga eritellimusi. On öeldud, et Strozzi valis oma tööde teemad selle järgi, mis parasjagu kõige rohkem raha sisse tõi. Mitmed allikad väidavad ka, et tema peamine motivatsioon kunsti loomisel oli teenida võimalikult palju majanduslikku kasumit. Selle nimel muutis ta oma stiili sageli ning ammutas ka ideid oma konkurentidelt Genoa kunstiturul.[2] On ka teada, et ta tootis koopiad oma töödest, eesmärgiga neid müüa rahvusvahelisel kunstiturul.[6] Näiteks leidub tema teose “Tobias ravib oma pimedat isa” koopiad mitmes kohas Ameerika Ühendriikides, Lõuna-Euroopas ja ka Peterburis.[5]

Veneetsia periood

[muuda | muuda lähteteksti]
Barbara Strozzi portree, Dresdeni Riiklik Kunstikogu

Bernardo Strozzi Veneetsia perioodil on tüüpilisem laiem valik värvitoone ning lõdvem pintslitöö.[5] Samuti on need võrdluses varasemate teostega rikkalikumad. See tulenes tõenäoliselt uuest kunstilisest miljööst, mida Veneetsia Strozzile pakkus.[7] Veneetsias avanes tal ka võimalus tegeleda uute teemadega, mida Genovas peeti skandaalseks, näiteks muusik Barbara Strozzi portree.[1]

Strozzi kunstikarjäär Veneetsias algas kõigi allikate kohaselt väga sujuvalt ning tal ei olnud suuri raskusi töö leidmisega. Osad ajaloolased pakuvad selle põhjuseks välja, et tal olid Veneetsias tuttavad, kes teda toetasid. Teised põhjendavad seda aga läbi tema juba tuntud kunstilise paindlikkuse ning valmiduse oma töid kohandama kohaliku kunstituru tavade järgi.[2]

Esimene tema teostest, mida dateeritakse kui Veneetsia perioodi kuuluvat on Doge Francesco Erizzo Portree, mis on arvatavasti loodud 1631. aasta kandis, pärast seda kui Erizzo poliitilist edu saavutas. Teine varajane teos on Biblioteca Marciana laemaali osa. Üheks tema peamiseks kliendiks peale eratellimuste oli kirik, kes tellis nii altarimaale kui ka muid dekoratiivseid kunstiteoseid. Lisaks kiriku tellimustele, hakkas ta ka kuulsust koguma portretistina. Veneetsia portreemaal oli alates 16. sajandist püsinud stabiilsena ja rahva arvamusel oli see aegunud. Lisaks jättis Domenico Tintoretto surm maha olulise lünga Veneetsia portreekunstis. Strozzi tõi endaga kaasa uuendusliku portreemaali, milles on tunda Anthonis Van Dyke’i mõju ning Strozzi enda tähelepanelikku ja mängulist värvikasutust. Vaid paari aastaga alates Veneetsiasse saabumisest kinnitas Bernardo Strozzi oma rolli linna juhtiva portretistina.[2]

Seos Eestiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuulub üks Bernardo Strozzi töö ("Kontsert").[8]

Tallinnas Kadrioru kunstimuuseumis toimus 2025. aastal tema tööde näitus.[8]

  1. 1 2 3 4 5 6 Lamp, Johanna; Murre, Aleksandra (2025). Strozzi, Bernardo; Koppel, Greta; Orlando, Anna (toim-d). Bernardo Strozzi - meister Caravaggio varjus. Kadrioru Kunstimuuseum. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kadriorg. Lk 22–51. ISBN 978-9949-687-63-3.
  2. 1 2 3 4 5 6 Banta, Andaleeb, toim (2016). The enduring legacy of Venetian Renaissance art. Visual culture in early modernity. London ; New York: Routledge, Taylor & Francis Group. Lk 26–37. ISBN 978-1-4724-7277-9.
  3. ↑ Boccardo, Piero; Boggero, Franco; Lukehart, Peter M.; Zanini, Andrea; Bober, Jonathan; National Gallery of Art (U.S.); Scuderie Papali al Quirinale, toim-d (2020). A superb Baroque: art in Genoa, 1600-1750. Washington : Princeton: National Gallery of Art ; in association with Princeton University Press. Lk 55. ISBN 978-0-691-20651-6.
  4. ↑ Favilla, Massimo; Rugolo, Ruggero; Sassi, Luca (2009). Baroque Venice: splendour and illusion in a "decadent" world. Schio: Sassi. Lk 142. ISBN 978-88-96045-06-0.
  5. 1 2 3 Chong, Alan (1993). "Bernardo Strozzi: "The Healing of Tobit"". The Bulletin of the Cleveland Museum of Art. 80 (4): 154–157. ISSN 0009-8841.
  6. ↑ Banta, Andaleeb Badiee (2009). "Trials and Tribulations: New Documentary Evidence for Bernardo Strozzi in Genoa". The Burlington Magazine. 151 (1270): 14–18. ISSN 0007-6287.
  7. ↑ Hannegan, Barry (1973). "Strozzi's Saint Sebastian". Boston Museum Bulletin. 71 (364): 60–74. ISSN 0006-7997.
  8. 1 2 "Galerii: Kadriorus avati varabaroki meistri Bernardo Strozzi suurnäitus" ERR kultuur, 29. märts 2025
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bernardo_Strozzi&oldid=7012289"