Bergamasque'i süit
"Bergamasque'i süit" (ka "Bergamo süit"; originaalpealkiri "Suite bergamasque") on prantsuse helilooja Claude Debussy (1862–1918) klaveriteos, mis avaldati 1905. aastal. Seda peetakse helilooja üheks kuulsamaks ja huvitavamaks teoseks.[1]
Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]
"Bergamasque'i süit" koosneb neljast osast:
Prelüüd on kontrastne, eriti efektse alguse ja lõpuga. Teine osa, "Menuett", tekitab analoogia barokksüidiga, kuid on sarnaselt "Prelüüdiga" värsketes harmooniavärvides ja leidlike meloodiatega. "Menuett" on humoorikas, kuid stiili poolest üsna keerukas. Kolmas osa on kuulus "Kuuvalgus", õrnuse ja leebuse meistriteos, mida mängitakse põhiliselt pianissimo's. Viimane osa on keskaegne prantsuse tants passepied – "Passepied", mis on jälle lõbusas meeleolus, kuid lõpeb väga rahulikult.[2]
"Bergamasque'i süidist" on tehtud mitu orkestriseadet André Caplet', Leopold Stokowski ja Lucien Cailliet' poolt. Peter Lynch on selle seadnud flöödile ja klaverile.[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Debussy komponeeris "Bergamasque'i süidi" 1890. aasta paiku, olles umbes 28-aastane, kuid muutis seda oluliselt vahetult enne avaldamist 1905. aastal. Näib, et selleks ajaks, kui kirjastajal tekkis mõte nende palade avaldamisega Debussy kuulsuse pealt kasu lõigata, oli Debussy hakanud põlgama varasemat stiili, milles ta need palad oli kirjutanud.[4]
Ei ole teada, milline osa süidist on kirjutatud 1890. ja milline 1905. aastal, aga teada on, et Debussy muutis ära vähemalt kahe osa pealkirja. Viimase osa pealkiri oli algselt "Pavaan" ja kolmas osa kandis pealkirja "Sentimentaalne jalutuskäik", mis on sarnaselt "Kuulvalgusega" pärit Paul Verlaine'i poeemist.[5]
"Kuuvalgus"[muuda | muuda lähteteksti]
"Kuuvalgus" on tõenäoliselt "Bergamasque'i süidi" kõige tuntum osa, eelkõige just klaveripalana. Võib arvata, et pealkirjaks sai helilooja inspiratsiooni Paul Verlaine'i poeemist "Kuulvalgus". Põhiliselt pianissimo's mängitava pala tõusud ja langused koos tugevate emotsioonide ja teatud reserveeritusega moodustavad impressionistliku meistriteose.[6]
"Kuuvalgust" on kasutatud korduvalt filmimuusikas, näiteks:
- Jean-Jaques Annaud' filmis "Seitse aastat Tiibetis" (1997), Brad Pittiga peaosas[7];
- orkestriseades Steven Soderberghi filmis "Oceani üksteist" (2001)[8];
- Joe Righti filmis "Lepitus" (2007), peaosades Keira Knightley ja James McAvoy, mis võitis 2008. aastal parima filmimuusika Oscari[9]
- Kiyoshi Kurosawa filmi "Tokyo sonaat" (2009) lõpustseenis mängib üks laps klaveril "Kuulvalguse" täies ulatuses.[10]
- Catherine Hardwicke'i filmi "Videviku saaga" esimeses (2008)[11] ja kolmandas (2010)[12] osas, kus peaosades on Kristen Stewart ja Robert Pattinson.