Bentlage klooster

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Bentlage klooster on endine Püha Risti ordule kuulunud kloostrikompleks Saksamaa Liitvabariigis Põhjareini-Vestfaali liidumaal, ajaloolise Münsterlandi piirkonna põhjaosas, Rheine linna keskusest 3 km põhja pool Emsi jõe vasakkaldal.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 890 – Binutloge[1]
  • 11. sajand – Buntlagi, Buntilagi
Püha Risti ordu tähis

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

890. aastal on paika mainitud benediktiinide Reini-äärse Werdeni abtkonna kloostriraamatus, kus loendati üles kloostrile vajaminevaid kaupu. Ilmselt tekkis sinna mingi väike mõisake, mida hiljem hakati kutsuma Niederbentlageks.

989. aastal pani Saksa-Rooma riigi kuningas Otto III oma Borghorsti ja Meteleni stifti foogtiks (kohtunikuks) kõrgaadliku Wichmann III Billungeri Billunger nooremate suguvõsast, kes aga 1016 poliitilise võitluse käigus mõrvati. Mõrvatu lesk Reinmod, Alam-Saksimaalt Hattuariergaust pärit krahv Gottfriedi tütar, oli oma mehe renomee pärast väga mures.[2]

11. sajandil annetatigi Bentlagi valdus ühes teiste maadega saksi aadliperekonna Billungerite kätte, et need saaksid sinna püstitada oma erakiriku. 1022 andis Reinmod raha ja maid 7 erakiriku rajamiseks.[3] Siis rajatigi Püha Gertrudi kabel koos väikese kalmistuga, kuid kihelkonnakiriku staatust see ei saanud, kuna talupoegade andmisest selle kiriku alla keelduti.

1022-1032 oli piiskopiks Siegfried von Münster, kelle valitsusajal algas Bentlages soola töötlemine soolveeallikatest. Sool oli tähtis kaubaartikkel ja seda kutsuti seetõttu Bentlage "valgeks kullaks".

Aastatel 14201520 ehitati kõrvalasuvasse Rheine linna seal praeguseni seisev uus suur Püha Dionysiuse kihelkonnakirik. Konkurentsi tõttu juba varem selle kirikuga ei saanudki Bentlage kirik omale eraldi kogudusekiriku staatust. Usklikud käisid meelsamini uhkemas Dionysiuse kirikus.

1437. aastal läks Bentlage väike kirikumõis üle Münsteri vürstlikule piiskopkonnale. 5. märtsil omandasid selle piiskopilt Kölnist ja Wuppertalist saabunid ristirüütlid, kes said selle ostuga ühtlasi kaasa ka soolaammutamisõiguse lähedalolevatest allikatest ja kalastusõiguse Emsi jõel, mis lõi omakorda aluse kogukonna majanduslikuks toimetulekuks. Sama aasta 24. aprillil kirjutas paavst Eugenius IV Bolognas alla Püha Risti ordu Bentlage kloostri asutamisürikutele. Ordule oli see kolmas klooster Vestfaalis. Ordurüütlid kutsusid endid "ristivendadeks". Münsteri piiskop andis ordule üle Püha Gertrudi kabeli koos maatükiga ja sinna juurde kuuluva rektori (õpetaja) maja[4] ning kalmistu. Lisaks said nad kõrvalasuva Niederbentlage mõisa koos Salthuisi ja Sonderhuisi majakestega.[5] Viimases pandigi käima soola tootmine.

Kloostrikonventi hakkas kuuluma 8 regulaarkanoonikut. Algusaastad olid noorele kloostrile rasked, kuna sissetulekud peaagu puudusid. Vennad olid mitmel korral raskuste tõttu valmis juba ettevõtmisest täiesti loobuma ja Bentlage maha jätma. Ordu sisekord ja range majandusdistsipliin kandsid lõpuks ikkagi vilja ja olukord hakkas paranema. Aja jooksul annetusi ka maavalduste näol siiski kogunes ja saadi hakata mõtlema kloostrikompleksi väljaehitamise peale.

1463. aastal alanud kloostri konvendihoone ehitusperiood 15. sajandi II poolel kujunes ühtlasi kõige õitsvamaks perioodiks kloostri ajaloos.

Umbes 1500. aasta paiku elas Bentlages ligi 50 munka. Veerand sajandit hiljem alanud reformatsioon mõjutas ka kloostrit. Kloostrikogudus pühendus siiski katoliku usule ja hoidis tihedaid sidemeid Münsteri piiskoppidega, kes käisid ka kloostris mõningaid usukohustusi täitmas.[6] Kloostrielanike arv jätkas ikkagi vähenemise tendentsi.

1631. aastast on teada, et kloostris elas vaid 4 preestrit, 1 ilmikvend, prior ja prokuraator.

20. septembril 1647 hõivasid Rootsi väed Rheine linna ja põletasid selle maha. Järgmine päev jõudsid rootslased kloostrisse. Mungad päästsid ennast põgenemisega. Peale köögi ja mõnede kõrvalhoonete sai kloostriklausuur tulekahjus kõvasti kannatada.

1662. aastaks suudeti sõjakahjud parandada. 17. sajandi II poolel toimus kloostrielus majanduslik ja intellektuaalne taastumine. Konventi kuulus jällegi 12–15 orduvenda. Kloostrimüüride vahel toimusid teoloogia- ja filosoofiakursused, noorliikmeid saadeti õppima Düsseldorfi, Kölni ja Marienfelde kloostritesse.[7]

1700. aasta paiku ja 18. sajandi I poolel võimaldas kloostri heaolu alustada kloostrihoonete ulatuslikuma ümberehituse ja renoveerimisega ning kloostri siseruumide ja kiriku kaunistamisega.[8]

1745. aastaks valmisid tänaseni allesolevad puitsõrestikust ja tellistest soolatootmisrajatised.

1760. aastatest algas jällegi stagnatsioon ja kloostrielu lagunemine.

1803. aastal Münsteri vürstlik peapiiskopkond sekulariseeriti ja kasutuseta klooster suleti. Sama aasta 25. veebruaril loodi Rheina-Wolbecki vürstkond, mille omanikuks sai Belgia päritolu Looz-Corswaremi aadliperekond eesotsas hertsog Wilhelm Josephiga, kellele ühtlasi hüvitati selle aktiga Reini jõe vasakkaldal kaotatud vara. Vürstkond ulatus 90 km pikkuse ja 10 - 15 km laiuse ribana Emsi jõe vasakkaldal Nienbergenist lõunas kuni Lingenini põhjas. Hertsog valis pealinnaks Rheine ja oma residentsiks Bentlage tühja kloostri, kuid suri ise 3 kuud hiljem. Tema poeg, hertsog Joseph Arnold hakkas kloostri hoonestikku vääriliseks residentsiks kaasajastama ja ümber ehitama.

Juba 1806. aasta juulis saadeti vürstiriik laiali ja liideti Bergi suurhertsogiriigiga. Klooster ise, ümbritsevad maad ja mitmesugused selle piirkonna kaubad anti hertsogile, kellel lubati ka oma vürstitiitlit edasi kanda.

1828. aastal lõhuti kloostrikirik maha ja selle seinakive kasutati teiste hoonete ümberehitamisel.[9]

1890 avati soolatöötlemisrajatiste juurde ka suplus- ja ravikuurort, kus anti abi naha- ja hingamisteede haiguste vastu.

1978 omandas Rheine linn Looz-Corswaremite perekonnalt endise kloostrikompleksi hooned ja maad. Alustati kompleksi renoveerimise ja restaureerimisega.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kompleks on ehitatud põhiliselt kollastest lubjakiviplokkidest ja tellistest, vanemas müüritises on kasutatud ka väiksemaid põllukive. Viimaseid leidub sealkandis vähe, kuna maastikuliselt on tegemist savipõhjal asuva tüseda mullakihiga tasandikulise põllumajanduspiirkonnaga. Lubjakiviplokid on ilmselt kohale veetud mööda Emsi jõge ida pool asuvatest mägedest ja algselt oli neist ehitatud nähtavasti vaid kirikuhoone. Valminuna on kloostrikompleks kujutanud endast külgedega põhiilmakaarte suunas asetsevat konvendihoone-tüüpi ehitist. Konvendihoone asetuse on osaliselt ära määranud seal juba varem seisnud Püha Gertrudi kabel (kirik), mis jäi hoone lõunatiivaks ja mille idaotsas asunud kooriruumi põhjaseina külge hakati kõigepealt ehitama klausuuri idatiiba, seejärel põhja- ja viimasena tõenäoliselt läänetiiba. Põhjatiiva lõunaküljel olnud ärkli- või danskeri konsoolikivid II korruse kohal on jäänud hiljem läänetiiva sisse. Praegu jäävad nad põhjatiiva ja läänetiiva ristikäiku ühendava avara gootipärase ukseava kohale. Kõigis tiibades on õue ümbritsenud võlvitud ristikäik. Lõhutud võlvi servjoont on näha ühe läänetiiva uksepiida tahutud dolokivil. Võimalik, et materjali kokkuhoiule mõeldes on konvendihoone välisseinad olnud suhteliselt õhukesed – ca 0,8–1 m. Samas on seda korvanud tihedad kontraforsside read, mis on olnud ilmselt vähemalt hoonekompleksi sisehoovi kõigi tiibade ümber. Tänu dolokivi headele töötlemisomadustele on hoonetiibade paljusid aknaid mitmeid kordi ümber ehitatud, samuti on murtud seintesse ja vanadesse aknaavadesse uusi ukseavasid. Põhjatiiva all asetseb ka keldrikorrus. Sisehoovis ja konvendihoone loodenurgast läänes on asunud ka kaevud või allikad. Sisehoovis, põhjatiiva värava või peaportaali vastas on asunud lavatoorium. Põhjatiivas asus ka munkade refektoorium.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Tänaseks on alles ja renoveeritud konvendihoone 3 tiiba; kõige lõunapoolsem tiib, kus asus kirik, on maapinnal vaid kividereana markeeritud. Võimalike kaitseehitiste olemasolu ja asukoha kohta andmeid pole. Idaküljelt varjas kompleksi Emsi jõe järsk kallas ja piki lõunakülge on märgata maapinnalohku võimaliku vallikraavi asukohana, kuid need ei anna selgust kloostri kaitstuse taseme kohta. Hoonel on ehituselemente mitmest eri ajastust ja stiilist, ning raske on sageli otsustada, mis ajajärku või ümberehitusse miski kuulub. Algupärasemalt on ilmselt säilinud kloostri sisehoovi seinad ja aknad ning põhjatiiva siseõueküljel olev gootipärane väravaava. Õuepoolsetel seintel on säilinud osa kontraforsse. Idatiiva õuepoolne sein on peale kontraforsside kunagist eemaldamist sealt hakanud välja vajuma ja on nüüd betoontugedega kindlustatud. Hoonekompleksil on talalaed. Tänapäeval toimuvad kloostrikompleksis üritused ja näitused, ka asub seal piirkonna ja kloostri ajaloo muuseum. Bentlage on Vestfaalis populaarne väljasõidukoht.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]