Bengtskäri tuletorn
Bengtskäri tuletorn (soome keeles Bengtskärin majakka, rootsi keeles Bengtskärs fyr) on tuletorn Soomes Hanko poolsaare lähedal Bengtskäri laiul.
52 meetri kõrgune Bengtskäri majakas on Põhjamaade kõrgeim tuletorn.
Majakas ehitati Bengtskäri laiule, mille ümbruses oli palju laevu karile sõitnud. Ehitusmaterjalina kasutati graniiti ja telliseid. Arhitekt oli Florentin Granholm. Majakas hakkas tööle 1906. aasta detsembris.
Jätkusõja ajal aset leidnud Bengtskäri lahingus püüdsid Nõukogude väed lasta majakat õhku, kuid lahing lõppes soomlaste võiduga.
Pärast seda, kui majakas 1968. aastal automaatsüsteemi sai, jäi see tühjaks ja hakkas lagunema. 1990. aastate alguses võttis Turu Ülikool majaka rendile ja tegi korda. See avati muuseumina turistidele 1995. aastal. Aastal 2000 ostis majaka Turu Ülikooli Sihtasutus.
Soome Muuseumiamet arvas Bengtskäri majaka 2009. aastal Soome riiklikult oluliste kultuurimälestiste hulka.
Asukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Bengtskäri majakas asub Saaristomerel Turu saarestikus umbes 25 kilomeetri kaugusel Hankost edelas. Tuletorn asub Kemiönsaari vallas madalal kaljusel Bengtskäri laiul. Bengtskär on Saaristomere kõige ulgumerepoolsem laid ja Soome lõunapoolseim asustatud paik. Lähim küla saarestikus on Rosala, mis asub umbes 18 km põhja pool. Lühim ja turvalisim marsruut mandrilt laiule läheb Hiittineni saarestiku kaudu.[1][2]
Tuletorni geograafilised koordinaadid on 59° 43′ 24″ N, 22° 30′ 6″ E.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ehituslugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vajadus majaka järele
[muuda | muuda lähteteksti]Bengtskäri ümbruses sõitsid laevad tihti karile. Eriti ohtlik oli see piirkond halva nähtavuse korral ja talvel. Seetõttu sõidetigi purjelaevade ajastul merd ainult valgel ajal. 19. sajandil mereliiklus kasvas ja vajadus tulemärkide järele muutus üha suuremaks. Kui 1870. aastatel alustati talvist laevaliiklust Hanko ja Stockholmi vahel, viis laevatee Bengtskäri karidele ohtlikult lähedale. Senat moodustas 1880. aastal töörühma, mis pidi uurima meresõidu turvalisust. Töörühma ettepanek oli paigutada esialgu Hanko ja Utö vahele tulelaev. Kuigi sellel ideel oli palju toetajaid, jäi see teostamata.[3]
Tuletorni planeerimine
[muuda | muuda lähteteksti]19. sajandi lõpus muutus liiklus merel üha tihedamaks ja tulemärkidest tunti järjest suuremat puudust. Lootsiamet tegi ettepaneku ehitada tulejaam Vänö Kalkskäri, kuid ka see plaan ei teostunud. Aastal 1895 moodustas Senat talvise meresõidu turvalisuse uurimiseks uue komisjoni. Komisjon pidas parimaks variandiks tulejaama ehitamist nii Kalkskäri kui ka Bengtskäri. Kui aga mõlemat võimalikuks ei peetud, soovitati eelistada Bengtskäri. Lootsiamet tellis komisjoni soovitustest lähtudes projekti ja eelarve. Projekti autor oli arhitekt Florentin Granholm. Kava anti kaubandus- ja tööstuskomisjonile üle 1897. aastal.[3]
Turu meremeeste ametiühing ei olnud aga Bengtskäri eelistamisega nõus ja esitas senatile palve ehitada tulejaam kõigepealt Kalkskäri. Senat küsis lootsiameti arvamust, see aga oli selgesõnaliselt Bengtskäri poolt. Sellegipoolest paluti lootsiametil koostada projekt ja eelarve mõlema variandi jaoks. Aastal 1899 andis lootsiamet senatile üle kaks varianti – ühel juhul oli jaama torn kivist ja teisel juhul metallist. Ametit juhtinud kindralmajor Nikolai Sjöman avaldas arvamust, et torn tuleks ehitada kivist ja et asukohana tuleks eelistada Bengtskäri.[3]
Otsuse tegemine
[muuda | muuda lähteteksti]Lootsiamet tegi detsembris 1903 meresõidu turvalisuse parandamiseks ettepaneku varustada Utö tuletorn võimsama valgusallikaga ning ehitada Vänöle väiksem tuletorn, mille võiks rajada umbes 27 km kaugusel Utöst kagus paiknevale Grimsörarna saartele.[3]
Senati komisjoni hinnangul vajasid Turu ametiühingu soovitud majakaga seotud asjaolud veel selgitamist, kuid Bengtskäri majaka ehitamist tuli alustada kohe. Komisjon tegi ettepaneku eraldada ehituseks 380 000 marka. Eelarve järgi pidi hoone ehitamine maksma 259 539 marka ja 50 penni, majaka valgusti hinnaks kalkuleeriti 84 225 marka ja udusireeni hinnaks 34 850 marka, ehk kokku 378 614 marka ja 50 penni. Ülalpidamiskulude ja majakavahtide palkadena arvestati 11 320 marka aastas.[3]
Viimase tõuke sai majakaehitus 1905. aastal pärast aurik "Helsingforsi" karilesõitmist. Selle peale eraldas senat raha ehituse alustamiseks.[3]
Ehitamine
[muuda | muuda lähteteksti]15. detsembril 1905 andis senat lootsiametile korralduse asuda viivitamatult majakat rajama. 2. jaanuaril 1906 nimetati insener Ernst Andersin ehitustööde juhatajaks, tema asetäitjaks sai K. O. Johansson.[5]
Andresin asus kohe tööle ja suundus laiule ehitusmatejalide kättesaadavust uurima. Selgus, et kohalik graniit kõlbas ehitamiseks suurepäraselt. Ehituse alustamisega tekkis viivitus seoses jaanuari ja veebruari halva ilmaga. Esimene barakk sai elamiskõlblikuks 20. veebruaril ning töödejuhataja Johansson kolis koos 32 puusepa ja kiviraiujaga laiule elama. 11. märtsil lisandus veel 20 kiviraidurit. Hoonealuse pinna lõhkamist alustati 26. märtsil ja paar nädalat hiljem hakati vundamenti paigaldama.[5]
Kuni 23. aprillini kasutati kaubaveoks jäälõhkujat Murtaja, seejärel lootsiameti aurikut Mareografia. Suurema osa vedudest tegi aga spetsiaalselt ostetud aurik Bengtskär. Hanko Östergårdi tellisetehasest toodi mais ja juunis kokku umbes 44 000 tellist. Juunis lõpus töötas ehitusel 120 inimest. Suurem osa töölistest palgati naabersaartelt. Tööjõuvajadus hakkas juba juulis järk-järgult vähenema, sedamööda, kuidas ehitise eri etapid valmisid.[5]
11. augustiks 1906 olid maja seinad püsti ja sarikad üleval. Seina sisse müüriti majaka projekt, asutamisdokumendid ja mõned mündid. Seejärel alustati torni ehitamist.[7] Müüritöödega jõuti lõpule augusti lõpus ning seejärel hakati paigaldama Pariisis valmistatud valgustusseadmeid.[5]
Tuli süüdati tornis esimest korda ametlikult 19. detsembril 1906.[5] Udusireeni tarne viibis tehases aset leidnud streigi tõttu ja selle paigaldus jäi uude aastasse. Ülejäänud tööd saadi valmis 1907. aasta jooksul. Kogu ehitus oli kestnud veidi alla kahe aasta, majaka enda ehituseks oli kulunud aga ainult üheksa kuud. Ehituse kogumaksumus oli 408 000 marka, seega lisandus esialgsele eelarvele töö käigus 28 000 marka.[5]
Majakasse palgati viis töötajat – juhataja, kolm majakavahti ja udusireeni vaht. Esimene juhataja oli Ahvenamaalt pärit Karl Alfred Karlsson. Majakavahid olid Karl Fredrik Laine, Karl Johannes Eriksson ja Erik Anton Sjölund. Esimene udusireeni vaht oli Otto Wilhelm Lindebrand. Töötajatega koos elasid majakas ka nende perekonnad. Algul elas majakas viisteist inimest, aastal 1910 aga juba 22 inimest.[8]
Maailmasõjad
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene maailmasõda
[muuda | muuda lähteteksti]1. augustil 1914 saabus laiule ootamatult lootsiameti aurik Ahkera. Laev tõi teate Esimese maailmasõja puhkemisest. Hakati valmistuma evakueerumiseks. Laeva meeskonnal oli kaasas hulganisti kaste ja siidipaberit purunevate klaasdetailide pakkimiseks. Kõik vähegi väärtuslikud asjad, mida oli võimalik lahti võtta, pakiti sisse. Majaka umbes 7500-liitrine kütusevaru lasti voolikuga merre. Järgmisel hommikul tulid Rosalast kalapaadid, mis viisid mandrile inimesed ja nende isiklikud asjad.[8]
Mõni päev pärast laiuelanike evakueerumist tulistasid Saksamaa ristlejad Augsburg ja Magdeburg tuletorni suunas umbes 200 lasku.[8] Neist umbes 30 tabas majakat, kuid suuri purustusi ei põhjustanud.[7] Sakslaste motiivi kohta puuduvad kindlad andmed, kuid arvatakse, et majaka purustamisega püüti Venemaa laevastikku avamerelahingusse meelitada. Svante Dahlström oletas lehes Åbo Underrättelser 1923. aastal ilmunud artiklis, et tulistati lihtsalt hasardist.[8]
Osa töötajatest pöördus laiule tagasi 1915. aasta suvel. Tuli süüdati tornis uuesti alles pärast sõja lõppu, 1919. aastal. Kõigepealt puhastati meri miinidest ja seejärel asuti taastama majakat.[7]
Sõdadevaheline aeg
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1919–1932 kehtinud keeluseaduse ajal käis vilgas salaviinavedu ja salakaubalaevad möödusid tihti ka Bengtskäri lähedalt. Tolliametnikud püüdsid tuletorni töötajaid veenda salakaubavedajaid üles andma ning tõid neile selleks tarbeks raadiotelefonid ja lubasid isegi konfiskeeritud kaubalt saadud tulusid jagada. Majakarahvas aga ei olnud pealekaebamisest huvitatud, sest neil oli salakaubavedajate seas sõpru ja sugulasi. Väidetavalt nad tihti hoopis abistasid salakaubavedajaid.[10]
Laiul elas 1930. aastatel maksimaalselt 31 inimest, kellest 21 olid lapsed. Peeti koduloomi, sealhulgas sigu, kanu ja lambaid. Et rohumaad oli laiul vähe, viidi lambad suvel naabersaartele rohtu sööma. Talvel toideti neid heinte ja valmissöödaga. Lehmi ei peetud, seetõttu käidi Rosalas piima ostmas või kasutati piimapulbrit. Lapsed kasvasid tihti nii, et teistsuguse maailmaga kokku ei puutunudki, sest mandrile oli asja harva.[10]
Teine maailmasõda
[muuda | muuda lähteteksti]Kui 30. novembril 1939 algas Talvesõda, evakueeriti taas kogu laiu elanikkond. Majakast sai vaatlus- ja märguandekeskus, kus paiknes 5–10-liikmeline Hankot ja Soome lahe suud jälgiv meeskond. Kui sõda lõppes, pöördusid töötajad laiule tagasi, kuid nende perekonnad jäid siiski mandrile. Jälgimist jätkati ka pärast sõda; erilise tähelepanu all oli NSV Liidu baas Hankos.[11]
25. juunil 1941 alanud Jätkusõjas oli Bengtskäril oluline roll Hanko lahingus, sest laid oli kõige lõunapoolsem vahipost. Majakast juhiti ka suurtükituld.[11]
Nõukogude vägedel oli plaan üllatusrünnakuga laid vallutada ja majakas hävitada. Bengtskäri lahing algas 26. juuli varahommikul, kui Nõukogude väed udu varjus saarele jõudsid. Lahing lõppes sama päeva pärastlõunal, kui Nõukogude poolel polnud enam ühtki võitlusvõimelist sõdurit.[11] Järgmisel päeval pommitasid majakat Nõukogude lennukid. Ehitis sai tabamuse ja 11 soomlast hukkus. Päev hiljem toodi saarele 40-millimeetrine Boforsi õhutõrjesuurtükk ning selle tulega peletati vaenlase lennukid minema.[11] Kokku langes Bengtskäril kahe päeva jooksul 32 soomlast ning eri hinnangute järgi 36 kuni 100 Nõukogude sõdurit.[11]
Nõukogude väed lahkusid Hankost 1941. aasta sügisel ja tänu sellele jäi ka Bengtskär edaspidi sõjategevusest kõrvale.[11]
Bengtskäri majakas oli muu hulgas 1944. aastal oluline orientiir eesti paadipõgenikele.
Sõjajärgne aeg
[muuda | muuda lähteteksti]Tulejaam oli sõjas kõvasti kannatada saanud. Osa põhjapoolsest seinast oli puudu, katus oli auklik, laed sisse langenud ja aknad purunenud. Kõrvalhoonetest olid järel ainult varemed.[11] Purustatud valgusti ja udusireen asendati pärast sõda uute elektriliste seadmetega. Elektri saamiseks paigaldati generaatorid. Rajati vee- ja kanalisatsioonisüsteem, paigaldati õliküte ja telefon.[12]
Majakavahid pöördusid pärast sõda saarele tagasi, kuid ilma peredeta.[7] Uute seadmete kasutuselevõtt oli tööjõuvajadust vähendanud ja kõiki majakavahte ei läinud enam korraga tarvis. Majakavahid töötasid kuupikkuste vahetustega, hiljem kahenädalaste vahetustega.[12]
Majaka lagunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Sügisel 1968 automatiseeriti kogu majaka tegevus ja majakavahtide töökohad kaotati.[7] Et tuletorn jäi tühjaks ja selle kütmine lõpetati, hakkas see peagi lagunema. Laiul käidi ka vandaalitsemas. Lõhutud akende kaudu tekkinud tuuletõmme kippus majaka gaasileeki kustutama. Aastal 1983 vahetati gaasivalgusti elektrilise vastu. Elektrivalgusti toide saadi tuuleenergia abil. See tegi ka majaka ülalpidamise märksa odavamaks.[13]
Aastal 1985 otsustas Soome Merendusamet anda majaka rendile. Rentnik kohustus hoone korrastada ja hoolitseda pideva kütmise eest. Esialgne rentnik ei tulnud oma ülesandega toime ja 1992. aastal renditi majakas Turu Ülikooli täiendusõppekeskusele.[7]
Uus elu
[muuda | muuda lähteteksti]Turu Ülikool asus hoonet remontima. Taastatud hoone valmis 1995. aastal ja avati sama aasta suvel ka külastajatele.[7] Sügisel 2000 sai Bengtskäri majaka omanikuks Turu Ülikooli Sihtasutus.[7]
14. juunil 2006 tähistati majaka saja tegevusaasta aastapäeva.[7] Pidustustel osales president Tarja Halonen ja umbes 200 kutsutud külalist.[14] 26. juulil 2011 tähistati 70 aasta möödumist Bengtskäri lahingust.[15][16]
Majakal on viimastel aastatel silma peal hoidnud Rosalast pärit Paula Wilson ja tema pere.[17][18]
Majaka ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Tuletorn on arhitektuuristiil on rahvusromantiline juugendstiilis. Välisseinad on graniidist, sisevooder keraamilistest tellistest.[19][20][21] Hoone koosneb tornist ja sellega kokku ehitatud kolmekorruselisest elumajast. Umbes sama konstruktsiooniga on ka muu hulgas Porkkala Kallbåda majakas ja Ahvenamaa Märketi majakas.[19] Elamispinda on kokku umbes 600 m².[21] Esialgsete kõrvalhoonete hulgas oli ka maja kõrval paiknenud kivist pesuköök.[19]
Tuletorni tipp ulatub 52 meetrit üle merepinna. Bengtskäri majakas on valmimisest alates olnud Soome ja Põhjamaade kõrgeim majakas.[22] Elumaja pikkus maapinnal on 20,75 meetrit ja laius 14,4 meetrit; maja harja kõrgus on 10,5 meetrit. Torn on 10,3 meetri kõrguseni nelinurkse põhiplaaniga. Torni küljepikkus on 8 meetrit. Torni ülemine osa on ümar. Alumises otsas on ümartorni välisläbimõõt 7,7 meetrit ja 41 meetri kõrgusel 6 meetrit.[23] Valgustiruum on silindrilise kujuga; selle läbimõõt on 4 meetrit. Valgusti kõrgus maast on 45,8 meetrit ja merepinnast 50,9 meetrit.[23]
Valgusti ja udusireen
[muuda | muuda lähteteksti]Esialgne 1906. aastal paigaldatud valgusti töötas petrooleumiga. Leek paiknes 135 mm kõrguses ja 85 mm laiuses asbestvõres. Valgust võimendati kolmnurksete prismade abil. Tule valgustugevus vastas 580 000 küünlaleegile. Valgus oli nähtav 37 kilomeetri kaugusele, laeva kaptenisillalt võis majaka tuld näha aga kuni 40 kilomeetri kauguselt.[24] Bengtskäri majaka tunnus oli kolm vilkumist 20-sekundise vahega.[7] Tule vilgutamiseks pöörati umbes kahe tonni raskust valgusseadet elavhõbedavannil ja kaeti üks selle külgedest kinni. Pöörlemine tagati kellamehhanismi ja rippuva raskuse abil.[24]
Pärast sõda paigaldati elektrivalgusti, mis sai toite diiselgeneraatori abil laetavatest akudest. Valgusti võimsus oli 500 W. Valgus oli nähtav sama kaugele nagu varem. 28. augustil 1968 asendati elektrivalgusti atsetüleeniga töötava gaasivalgustiga.[12] See omakorda asendati suvel 1983 40 W elektrivalgustiga, mis sai energia torni tippu paigaldatud tuulegeneraatorilt. Valguse nähtavuskaugus vähenes 20 kilomeetrile.[25]
Tulejaama helimärguanded koosnesid mitmest osast. Torni tipus paiknesid sireenid, mille abil sai tekitada nii kõrget kui ka madalat heli. Heli võimendamiseks kasutati suurt plekist sarve. Sarve pikkus oli umbes seitse meetrit ja suu läbimõõt umbes kolm meetrit. Heli tekitati suruõhu abil[24] ja kostis umbes 27 kilomeetri kaugusele.[7] Jätkusõja ajal asendati vigastada saanud udusireen nautofoniga, mis paigaldati majaka lõunapoolsele terrassile betoonalusele. Torni tipus asunud sireeniava müüriti hiljem kinni. Selle koha peale tehti seina kaks uut akent. Nautofon eemaldati sügisel 1967 seoses majaka üleminekuga automaatjuhtimisele.[12]
Turism
[muuda | muuda lähteteksti]Bengtskäri tulejaam avati külastajatele 1995. aastal ja see sai väga populaarseks.[7] Esimesel aastal oli umbes tuhat külastajat,[26] 1999. aastal aga juba umbes 10 000 külastajat.[27] Majakas valiti 2000. aastal Soome aasta sihtkohaks.[28] Bengtskäril käib keskmiselt 13 000–15 000 külastajat aastas.[29]
Majaka alumisel korrusel tegutseb Soome esimene tuletornimuuseum ja esil on Bengtskäri lahingu teemaline püsinäitus. Alumisel korrusel on ka kohvik ja suveniiripood. Korrus kõrgemal on kohvik, kabeliruum, postipunkt ja majakavahi korter. Kolmandal korrusel on koosoleku- ja majutusruumid. Torni tipus on aken, kust avaneb vaade laiule ja merele.[7][30]
Suvel pääseb Bengtskärile laevaga Kasnäsist, Rosalast ja Hankost. Korraldatakse ka lõbusõidureise.[31] Talvehooajal tehakse tellimusreise laeva või helikopteriga.[32] Tellitud laevaga kulub Kasnäsist Bengtskäri sõitmiseks umbes tund.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Sijainti". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2014. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ "Kemiönsaari". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2010. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Wilson, lk 11–26
- ↑ Laurell, lk 334
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Wilson, lk 27–44
- ↑ Laurell, lk 340
- ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 "Bengtskärin historia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. oktoober 2013. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Wilson, lk 45–60
- ↑ Wilson, lk 18–19
- ↑ 10,0 10,1 Wilson, lk 61–86
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Wilson, lk 87–118
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Wilson, lk 119–126
- ↑ Väylien varsilta
- ↑ Satavuotias Bengtskärin majakka juhlii paketoituna
- ↑ "Bengtskärin taistelusta 70 vuotta". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2014. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ Bengtskärillä on muisteltu taistelua majakan herruudesta[alaline kõdulink]
- ↑ "Bengtskärin majakka". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2013. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ Wilsons och fyren på Bengtskär[alaline kõdulink]
- ↑ 19,0 19,1 19,2 Kulttuuriympäristön rekisteriportaali: Kohde id:202325 Bengtskärin majakka. Museovirasto[alaline kõdulink]
- ↑ "Märklig hundraåring – Bengtskärs fyr (maringuiden.se)". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2010. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ 21,0 21,1 Jännittävä retki Bengtskärin majakalle ja Rosalan viikinkikeskukseen. Helsingin Toimihenkilöt TU ry:n jäsenlehti 3/2008[alaline kõdulink]
- ↑ "Bengtskär". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. veebruar 2015. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ 23,0 23,1 Wilson, lk 35
- ↑ 24,0 24,1 24,2 Wilson, lk 43
- ↑ Wilson,lk 127–138
- ↑ Majakkamatkailun kehittämissuunnitelma Suomessa ja Virossa 2008–2013
- ↑ Bengtskärin majakka vaihtoi omistajaa
- ↑ "Palkinnot". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2014. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ Tiesitkö: Tämä on erikoisin paikka, missä Suomi ja Neuvostoliitto sotivat
- ↑ "Palvelut ja varaukset, Bengtskärin majakka". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2014. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ "Laivaliikenne Bengtskärin majakalle". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2013. Vaadatud 19. aprillil 2014.
- ↑ "Liikenne kesäkauden ulkopuolella". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2014. Vaadatud 19. aprillil 2014.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Paula Wilson. "Bengtskär". Schildts. 2001, ISBN 978-951-50-1204-3
- Mikko Samulinen. "Majakka vaikenee". Tammi. 2007, ISBN 978-951-31-3858-5
- Seppo Laurell. "Valo merellä". John Nurmisen säätiö. 2009, ISBN 978-952-9745-28-9
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Bengtskäri tuletorn |