Beauty (Scruton)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Beauty" ("Ilu") on Roger Scrutoni filosoofiline raamat, mis ilmus 2009. aastal Oxford University Pressi kirjastusel.

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Ilu võib olla lohutav, häiriv, püha, profaanne, rõõmustav, kõnetav, inspireeriv, vapustav, kuid seda, kes teda tajub, ei jäta ta ükskõikseks, vaid on nagu lähedase sõbra hääl. Ent iluotsustuses põhinevad maitsel, ja maitsel ei pruugi olla mõistuspärast alust. Kuidas siis seletada ilu tähtsust ja milleks siis kaevata, et ilu on kadumas? Kas ilu ja headus võivad lahkneda, nagu ütlevad näiteks Charles Baudelaire ja Friedrich Nietzsche? Kui maitsed on loomu poolest erinevad, kuidas siis saab ühe inimese maitse seisukohast otsustada teise inimese maitse üle? Mõned inimesed peavad sellise relativismi tõttu iluotsustusi puhtsubjektiivseteks. Siis ei saagi kriitikal mõtet olla. Kas me ei peaks mitte olema skeptilised ning loobuma otsimast maitse objektiivseid printsiipe ja avalikku ilukäsitust? Scrutoni meelest on selline skepsis õigustamatu. Ilu on reaalne ja universaalne väärtus, mis põhineb meie mõistuspärasel loomusel ning ilumeelel on inimeste maailma kujundamisel möödapääsmatu roll.

1 Ilu üle otsustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eristatakse ilu konkreetsetes objektides ja abstraktsetes ideedes, looduse teostes ja kunstiteostes, asjades, loomades ja inimestes, objektides, omadustes ja tegudes. Kui võtta sisse ka ilusad propositsioonid, ilusad tõestused, isegi ilusad haigused ja ilusad surmad, siis on ilmne, et ilu ei ole kuju, suuruse ja värvuse taoline vaieldamatu omadus. Kuidas saab üks omadus olla nii erinevat laadi asjadel? Miks asju nimetatakse ilusateks? Kui me nimetame midagi ilusaks, siis mida me öelda tahame ja mis meeleseisundit see väljendab?

Tõde, headus ja ilu[muuda | muuda lähteteksti]

Platonilt ja Plotinoselt pärineb ka kristlikku teoloogiasse jõudnud mõte, et ilu on väärtus, mille poole püüeldakse selle enese pärast, ilma et oleks tarvis muud põhjendit. Ta on siis nagu tõde ja headus. Usume sellepärast, et on tõene; soovime sellepärast, et on hea; vaatame sellepärast, et on ilus. Need vastused seovad meid millegagi, mille poole püüdlemine on meie kui mõistusega olendite loomuses. Kui keegi küsib, miks uskuda seda, mis on tõsi, või miks soovida seda, mis on hea, siis ta ei saa arutlemise ja õigustamise loomusest aru. Kas küsimusele, miks sind see huvitab, võib samamoodi vastata "sest see on ilus"? Päris nii see ei ole, sest ilus müüt võib tõest kõrvale kallutada ja siis ilu on tõe vaenlane. (Pindarose järgi (esimene olümpiaood) teeb ilu, mis teeb müüdid vastuvõetavaks, uskumatu usutavaks.) Kui mehele meeldib naine, võib ta tema pahesid mahitada, ja siis ilu on headuse vaenlane (Antoine François Prévost, "Manon Lescaut".). Eeldatakse, et headus ja tõde kunagi ei võistle ning mõlema poole korraga saab püüelda. Aga ilu poole püüdlemine on palju küsitavam. Søren Kierkegaardist Oscar Wilde'ini on "esteetilist" eluviisi vastandatud vooruslikule elule. Armastus müütide, lugude ja rituaalide vastu, vajadus lohutuse ja harmoonia järele, sügav korraiha on viinud inimesi religioossete uskumuste üle olenemata nende tõesusest. Gustave Flauberti, Charles Baudelaire'i, Richard Wagneri ja Antonio Canova loomingut on süüdistatud amoraalsuses, pahelisuse kujutamises ahvatlevana. Ilu puhul on omaette väärtus olemine tõesti küsitav. Tänapäeval on raske Plotinose ja Aquino Thomase kombel eeldada, et tõde, ilu ja headus on jumaluse atribuudid, mille kaudu ta end inimese hingele tutvustab. Thomase järgi on tõde, headus ja ühtsus transtsendentaalid, kõigi asjade omadused, mille kaudu olemine end ilmutab. Ta näib eeldavat, et ka ilu on transtsendentaal. Ta pidas ilu ja headust lõppkokkuvõttes identseteks: need on eri viisid, kuidas reaalsust mõistusega tajutakse. Aga mis on siis inetus ja miks seda välditakse? Ja kuidas siis saab olla ohtlikku, rikkuvat ja amoraalset ilu? Või kui ei saa, siis miks, ja miks siis teisiti arvatakse? Loomulik oleks öelda, et ilu ei puuduta olemist, vaid näivust, ning võib-olla ka seda, et ilu uurides uuritakse inimese tundeid, mitte maailma süvaehitust.

Mõned banaalsused[muuda | muuda lähteteksti]

Püüded tõde defineerida, öelda, mis ta sügavalt ja olemuslikult on, on harva olnud veenvad, sest nad eeldavad seda, mida on tarvis tõestada. Kuidas teha seda eeldamata, et tõese ja väära definitsiooni vahel on vahe? On ette pandud, et tõeteooria peab olema kooskõlas teatud loogiliste banaalsustega, mis on iga filosoofilise teooria viimne peoovikivi. Näiteks: kui lause s on tõene, siis ka lause "s on tõene" on tõene, ja ümberpöördult; üks tõde ei saa olla teisega vastuolus; väited väidavad enda tõesust; meie väited ei ole sellepärast tõesed, et me neid väidame. Filosoofid võivad öelda tõe kohta sügavana näivaid asju, aga siis nad eitavad mõnd neist banaalsustest.

Koostame nimekirja ilu kohta käivatest banaalsustest, mida iluteooriad peavad arvestama.

  1. Ilu on meeldiv.
  2. Üks asi on ilusam kui teine.
  3. Ilu on alati põhjend ilusale asjale tähelepanu pööramiseks.
  4. Ilu kohta käib maitseotsustus.
  5. Maitseotsustus käib ilusa asja, mitte subjekti meeleseisundi kohta.
  6. Maitseotsustuse saab teha ainult oma kogemuse põhjal.

Viimases võidakse kahelda. Ma võin omaks võtta autoriteedi otsustuse. Kas see ei ole nagu teaduslike uskumuste omaksvõtmine asjatundjatelt või juriidiliste uskumuste omaksvõtmine kohtuotsustelt? Ei. Laenatud arvamus võib saada minu otsustusteks ainult siis, kui teost ise kogen ja hinnata saan.

Üks paradoks[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kolm banaalsust käivad külgetõmbava ja nauditava kohta. Kui miski on nauditav, siis see on põhjend sellest huvitumiseks, ja ühed asjad on nauditavamad kui teised. Teatud mõttes saab nauditavuse üle otsustada ainult oma kogemuse põhjal. Pole üldse selge, et otsustus, et miski on nauditav, ei käi selle asja kohta, vaid inimeste loomuse ja iseloomu kohta. Me otsustame, et mõnda asja on õige nautida, mõnda asja mitte, aga see puudutab ainult subjekti meeleseisundit, mitte objekti omadust. Iluga on teine lugu: otsustus käib objekti kohta. Tehakse vahet tõelise ilu ja võltsilu vahel, vaieldakse ilu üle, püütakse oma maitset harida. Iluotsustust toetab sageli kriitiline arutlus, mis keskendub täielikult objektile. Tekib paradoks, mis ähvardab kogu esteetika ainele augu alla kaevata. Maitseotsustus on tõeline otsustus, mida toetavad tõendid, kuigi deduktsiooniga ei ole tegu. Kui oleks, saaks arvamused ilu kohta teistelt üle võtta. Siis oleks ilu asjatundjaid, kes pole asju, millest nad räägivad, kunagi kogenud, ja ilu tekitamise reegleid, mida saaks rakendada ka see, kellel maitset ei ole. Tõsi küll, mõnikord on kunstnikud ilu kujutamisel inspireeritud reaalsest objektist, siis aga kogeb teose vastuvõtja kokku fiktsionaalse objekti ilu. Paradoks on järgmine. Iluotsustus väidab midagi oma objekti kohta ning seda väidet saab põhjendada, aga põhjendused ei ole otsustusele sundivad ning neid saab ilma vastuoluta tagasi lükata.

Minimaalne ilu[muuda | muuda lähteteksti]

Asju saab sageli ilu järgi võrrelda ja järjestada (teine banaalsus), ja on olemas minimaalne ilu, mis avaldub näiteks laua katmisel, toa koristamisel ja veebisaidi kujundamisel. Laud, tuba või veebisait peab õigesti välja nägema, ja sellel on sama tähtsus nagu ilul üldiselt: peale meeldiva väljanägemise on tähtis oluliste tähenduste ja väärtuste edasiandmine. Ilu võrreldavus on väga tähtis arhitektuuris. Veneetsias on ilusatel hoonetel tagasihoidlikud naabrid, mis nendega ei võistle ega riku neid. Arhitektuuriesteetikas on üksikute hoonete ilu vähem tähtis kui hoonete harmooniline kokkusobivus. Ilu ja selle tähtsuse kohta meie ilus öeldakse sageli asju, mis ignoreerivad pretensioonitu tänava, kena kingapaari või maitseka pakkimispaberi minimaalset ilu, just nagu need kuuluksid teise väärtusjärku kui suured kunstiteosed. Ent see minimaalne ilu on igapäevaelus palju tähtsam ja meie mõistuspärastes otsustes olulisem kui suured teised, millega me tegeleme vabal ajal, kui meil veab. See kuulub meie elu konteksti ning meie harmooniaiha väljendub selles ja leiab selles kinnitust. Ka suured arhitektuuriteosed sõltuvad sageli ümbritsevate hoonete tagasihoidlikkusest. Longhena kirik kaotaks palju, kui ta oleks ümbritsetud betoonhoonetega nagu Saint Pauli katedraal.

Mõned järeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Väärtusotsustuste võrreldavust tuleb võtta tõsiselt. Kui tehakse otsustusi asjade headuse ja ilu kohta, on asi sageli alternatiivid järjestamises, et nende vahel valida. Absoluutse ilu tagaajamine võib tähelepanu nendelt pakilistelt asjadelt (ümbruse korrastamiselt) kõrvale juhtida.

Ilu rõhutamine võib mõnikord olla ennasttühistav. Kui pöörata liiga palju tähelepanu iga üksiku asja ilule, kaotab tervikpildi ilu, mis tuleneb harmoonilisest kokkusobivusest, ja tekib esteetiline ülekoormus.

Peale ilu hinnatakse asjade juures ka näiteks elegantsi, väljenduslikkust, võluvust ja külgetõmbavust, ja sageli on otsustused nende omaduste üle kindlamad kui ilu üle. Ilust räägitakse kõhklusega, sest see jääb igapäevakaalutlustest kaugele. Need, kes ilust palju räägivad, tekitavad piinlikkust nagu need, kes kogu aeg eksponeerivad oma usklikkust. Inimesed tunnevad, et sellised asjad tuleb jätta erilisteks hetkedeks. Ollakse küll nõus, et kenadus, väljenduslikkus ja elegants on mingil määral ilu, kuid mitte selline, millest räägivad Platon, Plotinos ja Walter Pater. Seda ütleb esteetiline terve mõistus. Terve mõistus ütleb siiski ka, et sõnade kasutamisel on sageli efektsus tähtsam kui omadused, millest jutt on.

Kaks ilu mõistet[muuda | muuda lähteteksti]

Iluotsustus ei ole pelgalt eelistuse väljendus. See nõuab tähelepanuakti. Seda võib väljendada mitut moodi. Vähem tähtis kui lõplik otsus on katse näidata, mis on objektis õige, sobiv, vääriline, külgetõmbav või väljenduslik, st öelda, milline asja aspekt väärib tähelepanu. Katsetes maitset väljendada ja harmoniseerida ei pruugi sõna "ilu" üldse esineda. Nii et tuleb eristada iluotsustust maitse õigustusena ja ilu rõhutamist kui erilist viisi sellele otsustusele viitamiseks. Võrreldagu Béla Bartóki "Võlumandariini" ja Gabriel Fauré "Pavaani". Siin on kaks ilu mõistet: ühes tähenduses on see esteetiline õnnestumine, teises tähenduses üks esteetilise õnnestumise liik. Ühtesid kunstiteoseid (näiteks Sandro Botticelli "Venuse sünd", John Keatsi "Ode to a Nightingale", Susanna aiaaaria Wolfgang Amadeus Mozarti "Figaro pulmas") iseloomustab "hingemattev" ilu. Need nõuavad imetlust ja austust ning toovad häirimatut ja trööstivat rõõmu. Sõna "ilus" jäetakse sageli selliste teoste jaoks. Sama lugu on sõnatuks tegevate maastike ja inimestega. Neid asju nimetatakse lihtsalt ilusateks, just nagu poleks sõnu, et kirjeldada nende mõju. Võidakse isegi öelda mõnede kunstiteoste kohta, et need on liiga ilusad, sest nad haaravad kaasa, kuigi peaksid häirima, või uimastavad, kuigi tuleks väljendada meeleheidet. See kõik näitab, et tuleks olla ettevaatlik sõnadele (isegi sõnale "ilu") liiga suure tähelepanu pööramisega. Tähtis on eeskätt teatud kindlat liiki otsustus, mida tänapäeval nimetatakse esteetiliseks. Tuleb küll meeles pidada, et võib olla ülim esteetiline väärtus, mille jaoks sõna "ilu" tuleks jätta, kuid praegu on tähtsam mõista ilu üldises mõttes, esteetilise otsustuse ainena.

Vahendid, eesmärgid ja kontempleerimine[muuda | muuda lähteteksti]

On üks levinud vaade (mitte niivõrd banaalsus kui esimene samm teooria poole), mis eristab iluhuvi huvist asjad tehtud saada. Ilusaid asju ei hinnata mitte ainult nende kasulikkuse pärast, vaid ka selle pärast, mis nad iseenesest on, või õigemini selle pärast, mis nad paistavad iseenesest olevat. Friedrich Schilleri järgi on inimesel hea, tõese ja kasulikuga pelgalt tõsi taga, aga ilusaga ta mängib. Kui meid köidab miski sellisena, nagu ta tajus paistab, sõltumata kasulikkusest, siis hakkame rääkima ilust. 18. aastal hakati eristama kauneid kunste ja kasulikke kunste. Kasulikel kunstidel (näiteks arhitektuur, vaibakudumine, puusepakunst) on funktsioon, ja neid saab hinnata selle järgi, kui hästi nad seda täidavad. Hea funktsioonitäitmine ei tee veel asja ilusaks. Sellega tehti esimene samm tänapäevase arusaama poole kunstiteosest kui asjast, mille väärtus kätkeb temas endas, mitte tema otstarbes. Oscar Wilde'i sõnul on igasugune kunst päris kasutu (mitte et sel ei võiks suur mõju olla). Mida see tähendab, et kunstiteosest ollakse huvitatud tema enese pärast, seesmise väärtuse pärast, kui omaette eesmärgist? Igapäevaelu seisukohast pole see selge. Varasematel aegadel pole kunsti ja käsitöö vahel vahet tehtud. Sõna "poeesia" tuleb vanakreeka sõnast poiēsis, mis tähendab 'asjade tegemise osavus'. Ladina artes haarab kõiki praktilisi tegevusi. Kui teist banaalsust tõsiselt võtta, tekib skepsis mõtte suhtes, et ilusate asjade maailm on igapäevaelust eemal ja puutumata. Igatahes me saame aru, kui keegi ütleb mõne kunstiteose kohta, et ta võiks seda igavesti vaadata või kuulata.

Individuaalse soovimine[muuda | muuda lähteteksti]

Keegi võib soovida üht konkreetset virsikut. Siis ta ei soovi seda söömise pärast. Üks võimalus, et ta soovib seda selle ilu pärast. Ta ei jää ka rahule, kui on virsikut iga kandi pealt uurinud. Tema soovi ei saa iial ära rahuldada. Kui ta soovib virsikut ilu pärast, siis ta ei taha seda uurida, vaid kontempleerida, ja see on midagi enamat kui info otsimine ja isu väljendus. See on eesmärgita soov, sest miski ei saa seda soovi täita. Ükski asendaja ei saa tema huvi rahuldada, sest tal on huvi individuaalse asja enda vastu. Kui ta tahaks virsikut mingil muul otstarbel, siis see oleks asendatav.

Sarnase näite toob Ludwig Wittgenstein oma "Loengutes esteetikast". Ma hakkan kuulama üht Wolfgang Amadeus Mozarti kvartetti, aga sõber võtab selle välja ning paneb asemele Joseph Haydni kvarteti, sest see olevat sama hea. Aga Haydn ei saa minu Mozarti-huvi rahuldada, kuigi saab seda varjutada. Kui Mozart huvitaks mind kui teraapia, siis võiks Haydn olla sama hea ja Mozartit asendada, kuid mitte kui muusika. Sobiks ka vann või ratsutamine.

Üks hoiatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaunite ja kasulike kunstide eristuse liiga tõsiselt võtmine toob kaasa ühe ohu. Võib tunduda, et asja ilu üle otsustamise juures pole asja kasulikkusel mingit tähtsust. Ent otstarbe teadmine on vormi kogemuse hädavajalik eeldus. Kui pole teada, kas tegu on noaga, kabjaorgiga, skalpelliga, ornamendiga või millegi muuga, ning on tarvis öelda, kas see on ilus, siis on täiesti mõistlik öelda, et selle üle ei saa otsustada. Võib näiteks öelda, et see on päris ilus saapasulane, kuid vormitu ja kohmakas nuga.

Arhitekt Louis Sullivan väitis, et arhitektuuris tekib ilu siis, kui vorm järgib otstarvet. Ilu nähakse siis, kui nähakse, kuidas asja otstarve sünnitab asja vaadeldavad omadused ja väljendub neis. Sullivani järgi on ilu otstarbekuse kaasnähtus, mitte määrav eesmärk nagu beaux-arts '​i puhul. Ent ilusa arhitektuuri puhul ka otstarve järgib vormi. Ilusate hoonete rakendust muudetakse, pelgalt otstarbekad hooned lammutatakse. Hagia Sophia ehitati kirikuks, sellest sai kasarm, seejärel tall, siis mošee ning siis muuseum. Lower Manhattani loftid olid algul laod, siis korterid, siis poed ja siis mõned jälle laod; nad jäid alles tänu ilule. Otstarbe teadmine on arhitektuuris küll ilu üle otsustamiseks oluline, kuid arhitektuuriline otstarve on esteetilise eesmärgiga tihedalt seotud: sammas on väärikuse lisamiseks, arhitraavi toetamiseks, hoone kõrgemale tõstmiseks, et ta tänaval silma jääks, jne. Kui ilu tõsiselt võtta, siis otstarve ei ole enam sõltumatu muutuja, ta neeldub esteetilisse eesmärki. Ilu tuleb näha eesmärgina, mis piirab mis tahes teisi otstarbeid.

Ilu ja meeled[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe vana vaate järgi ei paku ilu mitte intellektuaalset, vaid meelelist naudingut ning ilu hindamisel peavad alati meeled mängus olema. Kui kunstifilosoofia sai 18. sajandi alguses eneseteadlikuks, hakkas ta end vanakreeka sõna aisthēsis 'aisting' järgi esteetikaks nimetama. Kui Kant kirjutas, et ilus on see, mis meeldib vahetult ja ilma mõisteteta, siis ta lisas sellele vaatele rikkaliselt filosoofilisi kaunistusi. Ka Aquino Thomas arvas vist nii, sest ta kirjutas "Teoloogia summa I osas, et ilus on see, mis nähtuna meeldib. Teises osas ütleb ta et ilu puudutab meeltest ainult nägemist ja kuulmist, mis on neist kõige tunnetuslikumad.