Basaalstimulatsioon
Basaalstimulatsioon on 1970. aastatel Saksamaalt alguse saanud raske ja sügava vaimse alaarenguga laste ja täiskasvanute arenduskontseptsioon.
Kontseptsiooni rajas Andreas D. Fröhlich. Basaalstimulatsioon oli murdelise tähtsusega kogu pedagoogika ajaloos. Sellega tõestati lõplikult, et kõik inimesed on õpivõimelised ja arendatavad. Ning vaimupuudega inimeste kõrvalejätmine koolist ja arendamistegevusest pole põhjendatud. Basaalstimulatsiooni väljatöötamisel oli juhtiv roll Mainzi Ülikooli eripedagoogika osakonnal (prof. Ernst Begemann; hiljem prof. Ursula Haupt).
Basaalstimulatsioon arendab inimese kõige elementaarsemaid oskusi. Eesmärk on avardada inimese esmaseid tajuelamusi ning suurendada tema kontakti maailma ja teiste inimestega, suurendades inimese psühhosotsiaalset kompetentsi. Teraapia on intensiivne ja suunatud kehataju arendamisele. Sensoorse stimulatsiooni harjutuste valikul lähtutakse inimese individuaalsusest. Patsient saavutab oma kehalise mina tunnetamise ja saab suurema iseseisvuse oma tegevustes kaasa rääkida. Kõnetust ja teadvusetust ei käsitleta vastastikuse interaktsiooni takistusena. Edu tunnuseks on see, kui inimeses tekib vastusreaktsioon, kui see talle elamuse valmistab ja tema võimekust arendab, kui ta omandab elementaarse omakehapildi, elementaarse aeg-ruumi orientatsiooni ja keskkonnatunnetuse.
Basaalstimulatsioon oli esialgu mõeldud individuaalse arengu toetamiseks, mis oli suunatud väga raske puudega lastele ja noortele. 1980. aastatel hakati basaalstimulatsiooni rakendama ka meditsiinis. See sai võimalikuks tänu Fröhlichi ja Christel Biensteini koostööle.
Basaalstimulatsiooni sihtrühma kuuluvad kõik inimesed, kelle taju, liikumine ja kommunikatsioonivõime on tugevalt kahjustunud või peaaegu puudub. Siia kuuluvad teadvusekaotusega, kuutõbised, raske ajukahjustuse või traumaga inimesed, hüpoksilise ajukahjustuse, Alzheimeri tõve või komatöösse sündroomiga või liikumisvõimetud patsiendid, raske vaimupuudega ja enneaegsed lapsed.
Basaalstimulatsiooni osad[muuda | muuda lähteteksti]
- Puudutuste tunnetamine oma kehal
- oma keha liikumise elamus (sh asukohamuutused ruumis)
- vibratsiooni tunnetamine
- helide ja häälte teraapia
- visuaalsed pildid keskkonnast
- somaatiline stimulatsioon naha kaudu
- mitmesugused pesemisteraapiad ja veeprotseduurid
- hingamisharjutused
- vestibulaarne stimulatsioon
- rütmiline stimulatsioon
- lõhna- ja maitseteraapia