Barokiaegne Torino
 | See artikkel on esitatud liitmiseks artiklitega Torino, Guarino Guarini ja .... Lisateavet artikli arutelust |
Barokiaegne Torino on ajalukku jäänud eelkõige oma rikka arhitektuuripärandi tõttu. Linna ilme kujundamises mängisid arhitektide kõrval rolli ka skulptorid ja maalikunstnikud, kes paleesid, kirikuid ja muid hooneid oma teostega kaunistasid ja ühtseks tervikuks sidusid.
Poliitilis-ajalooline taust
[muuda | muuda lähteteksti]Torinos tegutses kunagine Rooma sõjaväelaager, mistõttu linna iseloomustasid malemustrilised planeeringud. Need olid barokkajaks säilinud ning arhitektid hakkasid selle põhjal linna uuendama. Piemonte oli 17. ja 18. sajandil ainus poliitilis-majanduslikult struktureeritud Itaalia piirkond, mis soosis linna edasist arengut. Pärast prantslaste lahkumist 1563. aastal sai Torino Savoia hertsogkonna pealinnaks ning oluliseks linnaplaneerimise ja poliitiliseks keskuseks.[1]
Barokklinna ilme kallal töötasid arhitektid Ascanio Vittozzi, Carlo ja Amadeo Castellamonte ning Filippo Juvarra. Tänavate paigutus, paleede mõõtmed ning muud ehitustööd toimusid väga range kontrolli all, et saavutada ühtset esteetilist ideed. Teise allika põhjal oli arhitektidel hoopis suur planeerimisvabadus.[2] Guarino Guarini saabus linna 1666. aastal ning Torinost sai Itaalia tähtsaim arhitektuurikeskus.[1]
Arhitektid
[muuda | muuda lähteteksti]Carlo Conte di Castellamonte (1560–1641) ja Amadeo di Castellamonte (1610–1683)
[muuda | muuda lähteteksti]_-_n._69_-_Torino_-_Piazza_San_Carlo.jpg)
Carlo Conte di Castellamonte õppis Roomas. Torinosse tulles töötas ta algul koos Ascanio Vitozziga. Pärast Vitozzi surma sai temast 1615. aastal Savoia hertsogi arhitekt-insener ja 1627. aastal hakkas ta vastutama ka kaitserajatiste eest.[3] Ta omas ka suurt rolli linnaplaneeringu arendamisel.[4] Tuleb mainida tema suurejoonelisi väljakuid Piazza San Giovannit ning Piazza San Carlot, millele moodustavad sissepääsu tema projekteeritud San Carlo ja Santa Cristina kirikud.[3]
Carlo Conte di Castellamonte poeg Amadeo sai pärast teda Savoia õukonnaarhitektiks. Amadeo lõpetas oma isa alustatud Castello di Valentino ehitamise[4] ja kavandas Cappella della Santissima Sindone (eesti k. Püha Surilina Kabel), mille hiljem lõpetas Guarini.[3]
Guarino Guarini
[muuda | muuda lähteteksti]Elust
[muuda | muuda lähteteksti]
Guarino Guarini (1624–1683) sündis teistest silmapaistvatest barokk-arhitektidest umbes veerand sajandit hiljem Modenas.[5] [6] 15-aastaselt astus ta Teatiinide ordu liikmeks, seejärel läks ta Roomasse õppima. Seal õppis ta matemaatikat, arhitektuuri, teoloogiat ja filosoofiat. Roomas avaldas talle muljet Francesco Borromini San Carlo alle Quattro Fontane kiriku interjöör, oratoorium ning läänefassaad.[1] Borromini arhitektuurst võtab ta üle dramaatilise arhitektuuri kontseptsiooni.[7] Enne Torinosse kolimist 1666. aastal õpetas ta Modenas, Messinas ja Pariisis[5] ning kavandas nendesse linnadesse ka hooneid. Lisaks on ta kavandanud ehitisi ka Lissaboni ja Prahasse.[7] [1] Torinosse jõudes asus ta Savoia hertsogi teenistusse,[2] kus tema kavandatud ehitistest on silmapaistvamad Cappella della Santissima Sindone, Real Chiesa di San Lorenzo ja Palazzo Carignano. Tema töödes võistlevad vormide eripära ning tehniline virtuoossus – ta seadis esikohale siseruumi loomise ja konstrueerimise oskuse, millega sai moodsa arhitektuurivormi eelkäijaks.[2] [1] Guarini tutvustab oma arhitektuuriprintsiipe käsiraamatus “Architettura Civile”, mis ilmus postuumselt. Kahjuks tema varased tööd pole säilinud, mistõttu on raske tema arengut jälgida.[6] Enne kui ta kogus kuulsust arhitektina, oli ta juba populaarne matemaatika ja filosoofia vallas.[8] Võib eeldada, et arhitektuur ei olnud tema jaoks kõige olulisem tegutsemisala.[6]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]
Cappella della Santissima Sindone (ehitatud 1667–1690) [5] on osa Torino katedraalist (paikneb selle idaotsas) ja on loodud Kristuse surilina hoidmiseks. Guarini võttis Amadeo di Castellamontelt tööd üle 1667. aastal. Selleks ajaks oli jõutud ehitada sfäärilise alusplaaniga esimene korrus, mille tasakaalustatud plaani ta põhjalikult muutis. Ta lisas võlve ja pendentiive ning suurendas ornamentaalsete struktuuride ulatust märgatavalt.[1]
Guarini järgis osaliselt Borrominile omaseid traditsioone, kuid lisas meelega dissonantsi rõhutavaid elemente. Näiteks Borrominist inspireeritud kolmnurksed vormid viitavad Püha Kolmainsusele.[1]
Kuppel koosneb 36-st võlvist, mis toetavad kuplistruktuuri. Nende all on aknad, mis jätavad mulje nagu hõljuks kuppel õhus. Võlvide lühendatud perspektiiv jätab mulje nagu konstruktsioon kerkiks suurtesse kõrgustesse.[1]
.jpg)
On täheldatud, et kupli konstruktsioonis võib näha nii Hispaania mauride mošeede kui ka Prantsuse gooti katedraalide mõjutusi.[5] Isegi oma traktaadis olevat Guarini imetlenud gooti meistrite kandekonstruktsioone.[1]
Real Chiesa di San Lorenzo (1668–1687) on Teatiini ordu kirik,[1] mis asub katedraalist vaid paarisaja meetri kaugusel. Kiriku eksterjöör on minimalistlik, kus tõuseb esile vaid kuppel, kuid interjöör on seevastu pilkupüüdev. Põhiplaan on sissepoole kumerate külgedega kaheksanurk, mis on kaunistatud palladiolike struktuuridega. Kogu plaani on raske haarata elementide korduste tõttu.[1]
Esimese kupli otsa on ehitatud teine tambuur ning teine kuppel.[1] Kaheksa suure akna ning kuueteist kaarduva põimunud võlvkaare abil jätab Guarini taaskord mulje, et kuppel justkui hõljub õhus. Kuppelehitis on kroonitud laternaga.[2] Ka selle kiriku puhul on märgata mauride arhitektuuri eeskujusid.[8]
Silma jääb ilmalikest hoonetest kindlasti Palazzo Carignano (1679–1681). See omab lainetavat fassaadi ning selle keskosas on domineeriv ovaalne saal.[2] [8] See hoone sai esindatud matemaatiliste ja metafooriliste põhimõtete kombinatsiooniga absoluutse monarhia ametliku arhitektuuristiili eeskujuks kogu Itaalias.[1]
Filippo Juvarra
[muuda | muuda lähteteksti]Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]
Filippo Juvarra (1678–1736)[8] oli üks suurimatest linnaplaneerimisega seotud arhitektidest Torinos. Pärast Guarino Guarini surma seiskus linna arhitektuuriline areng 30 aastaks, kuniks Juvarra sinna kolis.[1] Ta sündis Messinas, õppis Carlo Fontana ateljees Roomas ning aastal 1716 ühines San Luca akadeemiaga. Seal tegeles ta lavakujundusega Palazzo della Cancellerias, mis andis talle teadmised valguse kasutamisest ning perspektiivitunnetuse, samuti ei olnud tal probleemi esindada eri stiile.[1] Lavakujundusega sai ta kuulsaks ning 1715 astus ta Viktor Amadeus II, Savoia hertsogi teenistusse.[8] Ta sai kuninga arhitektiks, mistõttu hakkas ta mängima suurt rolli linnapildi ümberkujundamisel. Ta sai ülesandeks 21 aasta jooksul, mil ta Piemontes töötas, luua piirkonnale ja pealinn Torinole uus ilme, mis tõstaks Rooma pealtvaataja rolli. Temast sai hilisbaroki kuulsaim arhitekt, võtmesõnadeks elegantsus ja dekoratiivsus.[8] [2]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]
Juvarra tegeles peamiselt suurte arhitektuursete kompositsioonidega. Tema tuntuim arhitektuurinäide on tsentraalse põhiplaaniga Torino Superga basiilika, mis asub mäejalamil ning ehitati tänuavaldusena linna vabastamise eest. Kirikul on kõrge kuppel massiivse portikusega ning äärtes graatsilised kellatornid, mis muudab kiriku visuaalselt kõrgemaks. Eeskuju arvatakse olevat vormiliste kordustega Rooma mõjust (Pantheon), kuid Juvarra viis idee looduslikku keskkonda.[8][2]
Guarino Guarini mõju on näha näiteks Torino Santa Christina kiriku fassaadil, mis on oma välisilmelt vabam, kaunistatud looklevate vormide ja sammastega. Sisearhitektuuris on tema stiili mõju näha näiteks Carmine’i kiriku niššidel ja kuplite kaunistustel. Torino kuningapaleed kaunistas ta valgete stukkornamentidega.[2]
Juvarra kujundas Piemonte paleede uue stiili. Iseloomuliku fassaadinäitena on kuuest osast koosneva Palazzo Madama fassaad, millel on hiiglaslik order (Versailles ja Bernini lossiarhitektuuri eeskujul)[8], kuid detailne madal katus. Teine suur töö, mille Juvarra kavandas pärast 1729. aastat, on Stupinigi jahiloss. Selle erilisus seisneb selles, et lossi külgtiibade vahel on kolm järjestikust siseõue, mis viivad peahoone keskosani. Ta on integreerinud ümbritseva maastiku elemente lossiga.[8] Jahilossil on ovaalne banketisaal, mis ulatub läbi kahe korruse.[2]
Filippo Juvarra pälvis oma teostega rahvusvahelist tunnustust, mistõttu tegutses ta ka näiteks Madridi kuningapalee kavandamisega. Lisaks on tema stiili mõju näha arhitektide Benedetto Alfieri ja Bernardo Vittone töödes.[2]
Benedetto Innocente Alfieri (1699–1767)
[muuda | muuda lähteteksti]Piemonte aadlik, kes alguses tegeles juristina, kuid hakkas arhitektiks. Alfieri sai 1739. aastal õukonnaarhitektiks pärast Juvarrat ning lõpetas tema alustatud Palazzo Reale'i, Teatro Regio'i ja veel muidki töösid.[4] Üleni tema kavandatud on elliptilise põhiplaani, rikkaliku interjööri ja lihtsa fassaadiga Carignano koguduse kirik. Ta avaldas teose "Il nuovo teatro regio di Torino".[3]
Bernardo Antonio Vittone (1702–1770)
[muuda | muuda lähteteksti]Bernardo Antonio Vittone sündis ja töötas vaid Piemontes, õppimas käis aga Roomas. Tema loomingust on paista Guarini, Juvarra (kes oli ka tema õpetaja) ja Prantsuse rokokoo eeskujud.[3] Tema profaanehitised on üsna tuimad, kuid kirikud olid silmapaistvad.[4] Vittone eksperimenteeris ring-, ellips-, kaheksanurk- ja teiste planeeringutega ning on leiutanud konstruktsioonilised elemendid pendentive-squinch-i ja kolmekordse võlvkupli.[3] Tema Torino kirikutest võib välja tuua Santa Maria di Piazza. Enamus Vittone loomingust võib leida aga Torino ümber asuvatest küladest. Ta toimetas Guarini postuumselt ilmunud käsiraamatut "Architettura Civile" ja on ka ise arhitektuurialaseid teoseid avaldanud.[3] [4] Tal oli palju järgijaid ja õpilasi Piemontes, kuid tema mõju kaugemale ei ulatunud.[4]
Skulptorid
[muuda | muuda lähteteksti]Ignazio ja Filippo Collino (1724–1793 ja 1737–1801)
[muuda | muuda lähteteksti]Ignazio ja Filippo Collino ning nende õpilaste looming kuuluvad hilisbaroki ja neoklassitsismi ülemineku perioodi. Vennad õppisid Giovanni Battista Maini käe all Roomas. Vennad Collinod said juhtivateks kujudeks Torino autonoomses skulptuurikoolis (loodi 1767. aastal), mille lasi luua Savoia hertsog Carlo Emanuele III tema kuningliku palee dekoreerimiseks. Collinod tegid aastakümneid Savoia dünastiale allegoorilisi ja mälestuslikke skulptuure. Nad olid andekad kopeerijad ning inspiratsiooni võtsid nii antiiksest kui moodsast skulptuurist. Vennad Collinod küll paistsid küll olevat neoklassitsistlikud skulptorid, kuid lähemal uurimisel on näha, et põhimõtted on pärit Rooma barokist. Nende teosteks on näiteks Vittorio Amedeo II ja Carlo Emanuele III hauamonumendid.[9]
Giovanni Battista Bernero (1736–1796)
[muuda | muuda lähteteksti]Giovanni Battista Bernero oli vendade Collinode õpilane. Bruce Boucheri raamatu sõnul paistavad vaatamata skulptori pingutustele Stupinigi jahilossi loodud marmorkujude seeriast läbi barokile omased jooned. Ta lõi mütoloogilisi tegelasi kujutavad skulptuurid aastatel 1769–1772. Ta skulptuurid on graatsiliselt sensuaalsed, mis eristab tema loomingut neoklassitsistlikust rangusest.[9]
Maalikunstnikud
[muuda | muuda lähteteksti]Giovenale Boetto (1604–1678)
[muuda | muuda lähteteksti]Giovenale Boetto tegutses Tornios 40 aastat alates aastast 1642. Ta oli andekas freskomaalijana, kes kaunistas allegooriliste maalidega peamiselt paleesid ja avalikke hooneid. Tema väljapaistvamad tööd on Casa Garbialdi kaksteist freskot, millel on kujutatud kunstide ja teaduste allegoorilisi teemasid.[10]
Cavaliere Francesco Cairo (1607–1665)
[muuda | muuda lähteteksti]Cavaliere Francesco Cairo sündis Milano lähedal Varese piirkonnas 1598. aastal. Ta õppis Pier Francesco Mazzuchelli käe all. Pärast Mazzuchelli juurest lahkumist käis ta Roomas ja Veneetsias suurmeistrite teostelt õppimas. Veneetsia koolkonna värvikasutuse ajendil keskendus ta eriti Tiziani ja Paolo Veronese töödele - talle omane stiil on segu mõlema meistri omadest.[10] On näha ka mõjutusi Guido Renist.[11] Teda kutsuti Savoia hertsogi õukonda, kus ta maalis tizianilikke ajaloomaale ja portreesid. Oma teenete eest pälvis ta Torinos Püha Laatsaruse ja Maurose ordu risti. Tema teoseid leidub paljudes Torino ja Milano kirikutes.[10]
Charles Claude Dauphin (1615/20–1677)
[muuda | muuda lähteteksti]Prantsuse kunstnik Charles Claude Dauphin oli kunstnik Olivier Dauphini poeg, kelle palkas Carignano prints (saabus Torinosse umbes 1664. aastal). Ta tegeles ajaloomaalide ning portreedega. Teda palgati ka kirikutesse maalima, kuid tema tööd ei olnud eriti hinnatud, sest neis oli kujutatud suurel hulgal absurdsusi. Tema loodud altarimaali võis näha San Carlo kirikus, selle praegune asukoht on teadmata.[10]
Cavaliere Claudio Beaumont (1694–1766)
[muuda | muuda lähteteksti]Cavaliere Claudio Beaumont sündis Torinos 1694. aastal. Ta alustas õpingutega Tornios, kuid edasi läks Rooma. Seal kopeeris Raffaeli, Carracisid ja Guido Reni teoseid. Kaasaegseid kunstnikke peale Francesco Trevisiani ta nii kõrgelt ei hinnanud.[10] Torinosse naastes sai temast Savoia õukonnakunstnik.[9] Ta kaunistas kuninglikku paleed freskodega, mis olid seotud Sardiinia kuningaperega, kujutas ka "Heleni röövimist" ja "Parise otsust".[10] Ta õpetas ka vendade Collinode juhitavas skulptuurikoolis.[9] Sardiinia kuningas lõi ta 1766. aastal rüütliks.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 Toman, Rolf (2004). Baroque: architecture, sculpture, painting (inglise). Königswinter: Könemann. Lk 54-62.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Chastel, André (1963). Italian Art (inglise). London: Faber and Faber. Lk 327-329.
- 1 2 3 4 5 6 7 Curl, James Stevens (2000). A Dictionary of Architecture (inglise). Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-280017-5.
- 1 2 3 4 5 6 Fleming, John (1999). The Penguin Dictionary of Architecture and Landscape Architecture (inglise) (viies trükk). Harmondsworth: Penguin Books.
- 1 2 3 4 "Guarino Guarini". Encyclopedia Britannica. N.d. Vaadatud 8. novembril 2025.
- 1 2 3 Mitrović, Branko (juuni 2021). "Guarino Guarini, Baroque Scholasticism and the Scientific Revolution". academia.edu. Vaadatud 8. novembril 2025.
- 1 2 Bazin, Germain (1964). Baroque and rococo (inglise). London: Thames and Hudson.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Borngässer, Barbara (2003). Baroque and Rococo (inglise). Berlin: Feierabend Verlag OHG. Lk 46-49.
- 1 2 3 4 Boucher, Bruce (1998). Italian Baroque Sculpture (inglise). London: Thames and Hudson. Lk 132, 212. ISBN 0-500-20307-5.
- 1 2 3 4 5 6 7 Bryan, Michael (1886). Dictionary of painters and engravers, biographical and critical (inglise). Cornell University Library. London : G. Bell and Sons.
- ↑ Wittkower, Rudolf (1958). Art and Architecture in Italy 1600 to 1750 (inglise). Harmondsworth [etc.]: Penguin Books. Lk 339.