Barghawata
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
|
Barghawata Konföderatsioon 744–1058 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | Hõimuliit | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Kuningas | Tarif al-Matghari (esimene, 744) | ||||
| Pealinn | Tamasna | ||||
| Religioon |
Ametlik: Berberi rahvausk (12 hõimu) Muu: Islam (17 hõimu) | ||||
| Peamised keeled | Berberi keeled | ||||
| |||||
Barghawatad (ka Barghwata või Berghouata) oli berberi etnoreligioosne grupp, mille liikmed pidasid end iisraeliitide järeltulijateks.[1] Nad uskusid, et pärinevad Siimeonist, Jaakobist ja Iisakist.[2] [3] Nad osalesid aastatel 740–743 berberi mässus Ummaijaadide Kalifaadi vastu sufridest haridžiidide poolel ning rajasid pärast mässu oma riigi. Nende riik asus tänapäeva Maroko aladel Tamasna piirkonnas Atlandi ookeani kaldal Safi ja Salé vahel. Riigi rajaja ja esimene valitseja oli Tarif al-Matghari.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Mõned ajaloolased usuvad, et hõimu nimi "Barghawata" tuli selle valitseja Tarifi hüüdnimest "Barbati". Ilmselt sündis ta Barbate ümbruses (tänapäeva Hispaania Cádizi linna lähedal).[4] Teised ajaloolased, nagu Jérôme Carcopino, arvavad, et hõimu nimi on Tarifist palju vanem ning et barghawatad on sama hõim, mida Roomas tunti baquatede nime all ning mis 7. sajandini elas Volubilise lähedal.[5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Barghawata kohta ei ole palju teada. Enamik allikatest pärineb nendest hilisemast ajajärgust ning on tihti vastuolulised. Parim allikas Barghawata kohta on 10. sajandi keskpaigas kirja pandud Barghawata saadiku kirjutised. Saadik Abu Salih Zammur oli lähetatud Córdobasse Córdoba Kalifaati. Abu Salih Zammuri pärimusi on ümber jutustanud ajaloolased Al-Bakri, Ibn Hazm ja Ibn Khaldūn, kelle jutustused lähevad mõnes osas samuti omavahel vastuollu.
Barghawatad algatasid 739. või 740. aastal koos ghomarade ja miknasadega berberi mässu. Hõimudele andsid moraalset tuge haridžiidi vaimulikud, kes lubasid kehtinud Ummaijaadi Quraishi hõimu ülemvõimu asemele moslemite egalitarismi. Ülestõusu juhiks sai Maysara al-Matghari ning kiiresti vallutati peaaegu kogu tänapäeva Maroko territoorium. Õnnestunud mäss levis ka mujale Magribis ning Al-Ándalusi. Bagdoura lahingus õnnestus mässulistel alistada Süüriast saadetud suur Ummaijaadide armee. Aastal 741 said mässulised Kairouani all Ifriqiyas lüüa ning hiljem mäss vaibus. Barghawatadele valmistas mässu ajal pahameelt Zenata hõimu ja sufride katsed ohje enda kätte haarata ning mässu jätkata. Kuna ülestõusu eesmärk, oma rahva Ummaijaadide võimu alt vabastamine, oli juba saavutatud, ei näinud barghawatad sõjategevuse jätkamises mõtet. Aastal 742 või 743 lahkusid barghwatad mässuliste seast ning taganesid Tamesna piirkonda Atlandi ookeani rannikul, kus nad jätsid sufri haridžiidid maha ning rajasid enda riigi.
Barghatawad valitsesid Tamesnas rohkem kui kolm sajandit (744–1058). Riik tugevnes Salih ibn Tarifi järeltulijate Ilyâs ibn Sâlihi (792–842), Yunuse (842–888) ja Abu Ghufaili (888–913) valitsusaegadel, rüüstati ka naaberhõime. Alguses saadi Cordoba Kalifaadi ja Ummaijaadidega hästi läbi, kuid 10. sajandi lõpus suhted jahenesid. Barghawata tõrjus kaks Ummaijaadide sissetungi ning mitmeid Fatimiidide rünnakuid. 11. sajandil algas Banu Ifraniga lai partisanisõda. Kuigi pikk sõjaperiood oli Barghawatat märkimisväärselt nõrgestanud, õnnestus tõrjuda ka Almoraviidide sissetung. Almoraviidide vaimne juht ‘Abd Allāh ibn Yāsīn hukkus 1058. aastal lahingus Barghawata vastu. Aastal 1149 hävitasid barghwatad Almohaadide Riigi.
Religioon[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast araablaste sissetungi Põhja-Aafrikasse vahetas enamik allutatud Aafrika hõime judaismi islami vastu. Araablaste ülemvõim lõpetati 8. sajandi keskel berberi mässuga.[6]
Barghawatad järgisid judaismi arhailist vormi, mida iseloomustasid ainujumal, prohvetid ning toidureeglid.[7] Neil oli enda berberikeelne pühakiri, mis koosnes 80 suurast. Barghawata teine valitseja Salih ibn Tarif kuulutas ennast prohvetiks ja viimaseks mahdiks. Ta väitis, et Isa (Jeesus) on tema kaasteeline, kes palvetab tema taga.
Mõned hõimud järgisid mitmest suurest usust kokku sulanud rahvausundit, milles oli Aafrika rahvausu, judaismi, sunni ja šiiidi islami, astroloogia ja berberi rahvausu tunnuseid. Keelatud oli kanade ja kanamunade söömine ning usuti, et prohveti sülg on püha.[8]
Hõimud[muuda | muuda lähteteksti]
Barghawatad jaotusid 29 hõimuks, millest 12 järgisid barghwata usku ja 17 islamit.
Barghawata usulised
- Gerawa
- Zouagha
- Branès
- Banu Abi Nacer
- Menjasa
- Banu Abi Nuh
- Banu Waghmar
- Matghara
- Banu Borgh
- Banu Derr
- Matmata
- Banu Zaksent
Haridžiidi moslemid
- Zenata-Jbal
- Banu Bellit
- Nemala
- Ounsent
- Banu Ifren
- Banu Naghit
- Banu Nuaman
- Banu Fallusa
- Banu Kuna
- Banu Sebker
- Assada
- Regana
- Azmin
- Manada
- Masina
- Resana
- Trara
Mõned neist, näiteks Branès, Matmata, Ifren ja Trara, kuulusid tegelikult suurematesse hõimudesse ning olid nende juurest Tamasasse tulnud ja Barghawata Konföderatsiooniga liitunud killud.
Valitsejad[muuda | muuda lähteteksti]
- Tarif al-Matghari
- Ṣāliḥ ibn Tarīf (744–?), kuulutas end 744. aastal 47-aastaselt prohvetiks ning lahkus, lubades naasta.
- Elijah ibn Salih (792?–842), oli avalikult islamiusuline, kuid salaja barghawata usku, suri enda valitsusaja 50. aastal-
- Jonah ibn Elijah (842?–888), tegi barghawata usu ametlikuks ning hukkas kõik, kes usku ei vahetanud (lasi hukata 7770 inimest); imelikul kombel praktiseeris ta hadži; suri enda valitsusaja 44. aastal-
- Abu-Ghufayl Muhammad (888?–917), oli ilmselt enda sõnul ka prohvet; tal oli 44 naist ning veel rohkem poegi; suri enda valitsusaja 29. aastal
- Abu al-Ansar Abdullah (917?–961), suri enda valitsusaja 44. aastal.
- Abu Mansur Isa (961?–?), sai kuningaks 22-aastaselt.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Heers, Jacques (1992). Précis d'histoire du Moyen Age (prantsuse). Presses universitaires de France. Lk 318. ISBN 978-2-13-044704-7.
- ↑ Iskander, John (1. märts 2007). "Devout Heretics: The Barghawata in Maghribi Historiography". The Journal of North African Studies. 12 (1): 37–53. DOI:10.1080/13629380601099484. ISSN 1362-9387. S2CID 143987247.
- ↑ Nisan, Mordechai (2. oktoober 2015). Minorities in the Middle East: A History of Struggle and Self-Expression, 2d ed (inglise). McFarland. Lk 281. ISBN 978-0-7864-5133-3.
- ↑ Tarif, el conquistador de Tarifa by Enrique Gozalbes Cravioto (hispaania keeles)
- ↑ see e.g. this article originally published in Hesperis and for a contrary view the reference by Mohammed Talbi cited above
- ↑ Adam, André (1968). Histoire de Casablanca, des origines à 1914 (prantsuse). Éditions Ophrys. Lk 33.
- ↑ Slouschz, Nahum (1908). Hébræo-Phéniciens et Judéo-Berbères: introduction à l'histoire des Juifs et du judaisme en Afrique (prantsuse). E. Leroux. Lk 417.
- ↑ "The Barghawata Heresy: Contextualizing a Berber Cultural Rebellion". Michael Peyron's Berber website.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ulrich Haarmann, Geschichte der Arabischen Welt. C.H. Beck München, 2001.
- John Iskander, Devout Heretics: The Barghawata in Maghribi Historiography, in The Journal of North African Studies Volume 12, 2007, pages 37–53.
- Stephan und Nandy Ronart, Lexikon der Arabischen Welt. Artemis Verlag, 1972.
- Mohammed Talbi, Hérésie, acculturation et nationalisme des berbères Bargawata, in Premier congrès des cultures Méditerranéennes d'influence arabo-berbère, Alger 1973,217-233.