Bakteriaalne perikardiit

Bakteriaalne perikardiit on bakteriaalse infektsiooni põhjustatud südamepauna seestpoolt katva kelme põletik, mis õigeaegse meditsiinilise sekkumiseta viib hemodünaamilise kollapsi, tamponaadi ja surmani.

Etioloogia

Perikardiit on harva esmane. Enamikul juhtudel tekib see teiseselt põletikutekitajate sattumisel perikardile vere kaudu või ümbrusest või põletiku ülekandumisel muudelt südameosadelt. Bakteriaalne perikardiit esineb pneumoonia, meningiidi, osteomüeliidi, artriidi või muude pehmete kudede infektsioonide korral. Samuti kuuluvad riskirühma haiged, kes paranevad rindkere- ja südameoperatsioonidest.

Staphylococcus aureus kutsub bakteriaalse perikardiidi esile peamiselt lastel. Kaasnevad pneumoonia ning äge osteomüeliit. Väga harvadel juhtudel saab infektsioon alguse bakteriaalsest endokardiidist. Väga sageli esineb Staphylococcus aureus´est tingitud perikardiit neil patsientidel, kellele on 3 kuu jooksul südameoperatsioon tehtud.

H influenzae on sageduselt teine haigusetekitaja ning bakteriaalne perikardiit saab alguse ülemiste ja alumiste hingamisteede nakkuste ning meningiidi korral. Iseloomulik on paks mädane eksudaat.

Bakteriaalse perikardiidi võivad esile kutsuda ka Neisseria meningitidis, Streptococcus pneumoniae, samuti Mycoplasma pneumoniae.

Tuberkuloosne perikardiit tekib enamasti tuberkuloosibatsillide perikardile sattumisel vere kaudu.

Streptokokid, stafülokokid, pneumokokid jt bakterid põhjustavad mädast perikardiiti. Nimetatud bakterid võivad perikardile sattuda haava kaudu väljastpoolt või vere kaudu teistest haigusekolletest.

Lisaks bakteriaalsele (mainituile lisanduvad haruharvad tüüfuse-, koolera-, malaaria-, sarlaki-, leetri- jne haigetel) võib esineda ka mittebakteriaalset perikardiiti, enamasti neerukahjustuse korral koos neerude talitlushäiretega, mille tagajärjeks on kusiveresus.

Perikardiit võin esineda ka vähihaiguse korral.

Patogenees

Perikard täidab hõõrdumisvastast ja fikseerivat funktsiooni, kaitseb südant infektsioonide eest. Normaalselt sisaldab ta 20 ml (ehk 30 ksm) vedelikku, kuid põletiku korral muutub perikard proteiinide suhtes läbilaskvaks ning parietaalse ja vistseraalse lestme vahele koguneb hulgaliselt vedelikku. Ägeda põletiku toimel laienevad perikardi veresooned, millest väljub ümbritsevasse koesse ja südamepaunaõõnde verekiude ja valgeliblesid sisaldavat vedelikku ehk ekssudaati. Eksudaati hulk südamepaunas võib tõusta mitmesajale kuupsentimeetrile, isegi liitrile, mille tagajärjel suurenevad ka südamepauna mõõdud.

Et perikardi parietaalne leste pole elastne, kujunevad vedeliku liigsel akumuleerumisel vereringehäired. Vedeliku kiirel kogunemisel kujuneb välja südametamponaad, mille korral südamekambritel tekib ruumipuudus. Selle tagajärjel kõrgeneb venoosne ning arteriaalne rõhk ja pulss kiireneb. Perikardi mahu jätkuval suurenemisel tekib süsteemne hüpotensioon ning kardiovaskulaarne kollaps.

Kliiniline pilt

Haigetel esinevad tahhükardia, köha, higistamine, summutatud südametoonid ja hõõrdumiskahinad, mis ilmnevad nii süstoolse kui diastoolse faasi kestel. Kaelaveenid on täitunud ning nahk tsüanootilise ilmega. Iseloomulike sümptomite hulka kuulub ka paismaks.

Laboratoorsed uuringud

Leukotsüütide arv

Referentsväärtused:

1–2 a	6–17,5 × 109 / L
2–6 a	5–17 × 109 / L
6–12 a	4,5–14,5 × 109 / L
12–18 a	4,5–13 × 109 / L
Täiskasvanud	4–10 × 109 / L

Erütrotsüütide settekiirus

Referentsväärtused:

1–2 a	4–17 mm/h
2–3 a	6–11 mm/h
3–16 a	4–12 mm/h
M 17–50 a	<10 mm/h
M 51–60 a	<12 mm/h
M 61–70 a	<14 mm/h
M >70 a	30 mm/h
N 16–70 a	<19 mm/h
N >70 a	<35 mm/h

Diagnostilised testid

• Rindkere ülesvõte – südame siluett on laienenud ning omandanud veepudelit meenutava kuju
• Ehhokardiograafia – perikardiõõnes sisalduv vedelik tekitab ehhokardiogrammil "vaikivaid tsoone". Südametamponaadile viitav parema koja kollaps, mis ilmneb diastoli ajal ja parema vatsakese kompressioon.
• Elektrokardiograafia – tüüpiliseks leiuks on madalavoltaažiline QRS-kompleks ja tavaliselt I, II, V₅ ja V₆ lülitustes esinev ST-segmendi paigutus isoelektrilisest joonest kõrgemale.

Ravi

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Sõltuvalt haigustekitajast kasutatakse järgmisi antibiootikume:

• Oksatsilliin – keskmine annus täiskasvanutele ja üle 40 kg kaaluvatele lastele 250–500 mg 4–6-tunniste intervallidega.
• Tsefotaksiim – veeni süstitakse 250 mg või 500 mg toimeainet lahustatud vähemalt 2 ml süstevees; lühiajalise veeniinfusiooni teel (20 min) 2 g toimeainet lahustatud 40 ml süstevees või pikaajalise veeniinfusiooni teel (50–60 minutit) 2 g toimeainet lahustatud 100 ml süstevees.
• Tseftriaksoon – lihasesse süstitakse 0,25 või 0,5 g toimeainet lahustatuna 2 ml 1% lidokaiinilahuses; veeni süstitakse 0,25 g või 0,5 g toimeainet lahustatuna 5 ml süstevees; veeniinfusiooni teel (30 min) lahustatakse 2 g toimeainet süstevees.
• Gentamütsiin – sõltuvalt infektsiooni liigist 2–5 mg / kg 3 korda päevas.

Südametamponaadi korral on vedeliku eemaldamiseks sageli vajalik teha perikardiotsenees. Korduvate ägedate perikardiitide korral sooritatakse perikardiektoomia.