Bad Religion

Allikas: Vikipeedia

Bad Religion on Ameerika punk rock bänd, mille 1979. aastal asutasid Lõuna-Californias Jay Bentley (bass), Greg Graffin (laul), Brett Gurewitz (kitarr) ja Jay Ziskrout (trummid). Neid on tihti peetud nii punk rocki taaselustajateks 1980. aastate lõpul kui ka paljude punk rock bändide mõjutajateks läbi terve nende karjääri. 28 aasta jooksul, mil bänd on eksisteerinud, on neil olnud erinevaid liikmeid ning vaid Graffin on olnud ainus alatine liige.

Seni on Bad Religion avaldanud 14 stuudioalbumit, kaks EP-d, ühe live-salvestise ja kaks DVD-d. Nende 1988. aasta albumit "Suffer" on peetud ka hardcore punki kõige olulisemaks albumiks. Bad Religion sai laiemalt tuntuks oma 1994. aasta albumiga "Stranger Than Fiction", mis tootis hiljem singlid "21st Century (Digital Boy)" ja "Infected". Kui Gurewitz bändist 1994. aastal lahkus, ei saanud Bad Religion kuni albumi "The New America" väljaandmiseni 2000. aastal ülemäärase populaarsuse üle kurta. Gurewitz pצöördus bändi tagasi 2001. aastal ja tegi koostööd järgmise kolme albumi valmistamisel.

Bad Religion on eriti tuntud oma kõrgetasemelise stiili, metafooride, sõnavara, kujundlikkuse ja vokaalharmooniate (oozin' aahs) poolest.


Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karjääri algus ja lõhe (1979–1985)[muuda | muuda lähteteksti]

Bad Religion loodi 1979. aastal Los Angeleses keskkooli õpilaste Greg Graffin (vokaal, klaver), Jay Bentley (basskitarr), Jay Ziskrout (trummid) ja Brett Gurewitz, tuntud ka kui "Mr. Brett" (kitarr), poolt. Bändi põhilisteks mõjutajateks olid varasemad punkbändid nagu The Ramones, The Adolescents, Black Flag, The Germs ja The Sex Pistols. Väljaspool punki olid nende mõjutajad väga erinevad, näiteks Elvis Costello, The Jam ja Nick Lowe, aga ka Jack Kerouac. Greg Graffin ütles, et tema mõjutajateks olid "popilt kõlavad rokihelid, mis polnud ilmtingimata kommertslikud".

1981. aastal avaldas bänd oma EP uue kaubamärgi, Epitaph Records all, mis kuulus ning kuulub siiani Gurewitzile. 1982. aastal nägi ilmavalgust bändi esimene täispikk album "How Could Hell Be Any Worse?", mille lindistamise ajal vahetus Jay Ziskrout Peter Finestone'iga.

1984. aastal ühines bändiga Greg Hetson, kes vahetas välja võõrutusravile läinud Gurewitzi. Bad Religion pöördus tagasi pehmema, rock and roll'ilikuma stiili poole oma albumiga "Back to the Known" EP, kuid läks varsti laiali.


Uuesti koos (1986–1992)[muuda | muuda lähteteksti]

1984. aastal helistas Greg Graffin Jay Bentleyle ja palus tal tagasi tulla. Bentley vastus oli alguses ebakindel, aga lõpuks ta nõustus ühe show jaoks tagasi tulema ning lõpetas sellega, et jäigi bändi, sest tal oli nii lõbus. Värskelt võõrutusravilt naasnud Gurewitzi veendi, et ta samuti tagasi tuleks ning kui Pete Finestone trumme ja Greg Hetson teist kitarri mängima tulid, oli Bad Religion jälle tagasi. Taasühinenud bänd avaldas 1988. aastal albumi "Suffer", kindlustades enda tagasituleku punki kogukonnas. Seda albumit on fännid bändi parimaks pidanud. "No Control" (1989) ja "Against the Grain" (1990) suurendasid bändi populaarsust. Neile järgnes album "[Generator]]" (1992).

Mainstream-edu (1993–1995)[muuda | muuda lähteteksti]

Kui alternative rock ja grunge said mainstream', hülgas Bad Religion Epitaph Recordsi Atlantic Recordsi kasuks ja taasavaldas kiiresti seitsmenda täispika stuudioalbumi "Recipe for Hate" (1993). 1993. aastal salvestas bänd ka filmi "Poesellid" ("Clerks") jaoks laulu "Leaders And Followers".

Nende järgmine album, 1994. aastal avaldatud "Stranger Than Fiction" sai bändi edukaimaks, lüües laineid hittidega "Infected" ja "21st Century (Digital Boy)". Tänini on see album Bad Religioni tuntuim album, mida müüakse veel 14 aastat pärast selle avaldamist. Enne "Stranger Than Fictioni" avaldamist lahkus Gurewitz bändist seoses Bad Religioni lahkumisega Epitaphist. Gurewitz asendati Brian Bakeriga, kes oli varem olnud bändides Minor Threat ja Dag Nasty. Sellest ajast peale sai Graffinist bändi peamine lugudekirjutaja.

Gurewitzita periood (1996–2000)[muuda | muuda lähteteksti]

Bad Religion jätkas muusika salvestamist ilma Brett Gurewitzita ja avaldas veel kolm albumit Atlanticu kaubamärgi all, alustades albumiga "The Gray Race" (1996). Selle albumi tuntumad lood on "A Walk" ja "Punk Rock Song" (nii inglise kui saksa keeles).

Brian Baker (vasakul) koos Bad Religioniga liveis Hollandis 1995. aastal.

Nende järgmist albumit, "No Substance" (1998), ei saatnud edu.

Bad Religion lahkus Atlantic Recordsist 2001. aastal ja pöördus tagasi Epitaphi.

Jälle koos Gurewitziga (2001 – tänaseni)[muuda | muuda lähteteksti]

2001. aastal tuli Brett Gurewitz bändi tagasi, et salvestada "The Process of Belief" (2002). Graffin on öelnud:"Ma olin veidi pettunud, kui ta bändist lahkus, aga mingit teravmeelitsemist meie kahe vahel polnud. Seda ei saa aga öelda ülejäänud bändiliikmete kohta. Aga tema ja mina, olles laulukirjutajad alates bändi algusest saadik, tahtsime tõesti veel kord katsetada."

Nende järgmine album "The Empire Strikes First", avaldati 2004. aasta juunis.

Samuti taasavaldas bänd digitaalselt täiendatud versioone mitmetest varastest albumitest Epitaph Recordsi aegadest, näiteks "How Could Hell Be Any Worse?", "Suffer", "No Control", "Against the Grain" ja "Generator".


Bentley (vasakul) ja Graffin (paremal) koos Bad Religioniga live'is (2005).

7. märtsil 2006 avaldati live-DVD "Live at the Palladium". See DVD sisaldas mitut live-showsid, lisaks ka intervjuusid, muusikavideoid ja fotosid.

Greg Graffin avaldas oma teise sooloalbumi "Cold as the Clay" 11. juulil 2006.

Bad Religioni hiliseim stuudioalbum "New Maps of Hell" avaldati 10. juulil 2007.


Sõnad ja ideoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Bad Religion Stockholmis 2004. aastal

Enamasti on Bad Religioni lugudele sõnu kirjutanud kas Greg Graffin või Brett Gurewitz, harva on nad lugusid koos kirjutanud. Mõne loo on kirjutanud ka teised bändi liikmed, näiteks Jay Bentley.

Brett Gurewitz on öelnud, et ta on üritanud imiteerida The Germs lauljat Darby Crashi Bad Religioni varastel aegadel. "Ta kirjutas intelligentset teksti ja ei kohkunud tagasi julge sõnavara kasutamise ees, mis on minu arvates lahe."[1]


Sotsiaalsed ja poliitilised probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed Bad Religioni laulud räägivad erinevatest sotsiaalsetest probleemidest, kuigi bänd üritab vältida kellegi kindla inimese või grupi süüdlaseks tembeldamist.

Siiski ei kasuta bänd alati ainult metafoore, et poliitilisi kommentaare teha. Brett Gurewitz ütles otse, et President George W. Bush oli põhiliseks inspiratsiooniks albumi "The Empire Strikes First" loomisel. "Terve meie album on pühendatud sellele, et Bush oma kabinetist välja saada. Ma ei usu, et te leiaksite Ameerika Ühendriikide ajaloost hullema presidendi, kui seda on Bush. Ta on maailma ajaloos ilmselt üks hullemaid riigijuhte üldse. Ma lihtsalt vihkan seda tüüpi."

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

"Usk oma partnerisse, kaaslastesse ja sõpradesse on väga oluline, sest selleta pole teie suhe täielik. Usk mängib seega tähtsat rolli, kuid usk inimestesse, keda sa ei tea, usk religioossetesse või poliitilistesse juhtidesse või isegi inimestesse, kes on laval, inimestesse, kes on avalikkuse silmis populaarsed... nendesse ei tohiks sa uskuda. Sa peaksid kuulama, mis neil on öelda, ning seda siis kasutama." – Greg Graffin

Hoolimata bändi nimest ei loe selle liikmed end antiteistideks. Laulja Greg Graffin on öelnud, et bänd eelistab religiooni kasutada metafoorina millegi sellise kohta, mis ei luba indiviidil vabalt mõelda ega end väljendada. Seega on nende laulud pigem anti-konformsuse kui ateismi kohta. Greg Graffin ise on aga naturalist ja raamatu "Is Belief in God Good, Bad or Irrelevant?" kaasautor. Brett Gurewitz on agnostik ja Jay Bentley on kinnitanud oma usku Jumalasse.

Bändi liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Praegused liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bad Religion diskograafia
Aasta Album Koht USA edetabelites Laulja Kitarr Bass Trummid
1982 How Could Hell Be Any Worse? Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Jay Bentley Pete Finestone / Jay Ziskrout
1983 Into the Unknown Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Paul Dedona Davy Goldman
1988 Suffer Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1989 No Control Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1990 Against the Grain Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1992 Generator Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1993 Recipe for Hate #14 (Heatseekers) Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1994 Stranger Than Fiction #87 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1996 The Gray Race #56 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
1998 No Substance #78 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
2000 The New America #88 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
2002 The Process of Belief #49 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2004 The Empire Strikes First #40 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2007 New Maps of Hell #35 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2010 The Dissent of Man Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Matt Taylor and Mateo Rojas (27. september 1996). "A Conversation with Mr. Brett". 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]