Babingtoni vandenõu
Babingtoni vandenõu oli 1586. aasta vandenõu, mille eesmärgiks oli mõrvata protestandist Inglismaa kuninganna Elizabeth I, et troonile pääseks katoliiklasest Šotimaa kuninganna Mary Stuart. Vandenõu viis Mary ja suure osa teiste vandenõulaste hukkamiseni Elizabethi ja tema administratsiooni poolt. Hukkamise põhjuseks oli kiri, milles Mary kutsus üles Elizabethi mõrvamisele.[1]
Pikas perspektiivis pidi vandenõu kulmineeruma Inglismaa vallutamisega Hispaania kuninga Felipe II ja Prantsusmaa Katoliikliku Liiga poolt ning katoliikluse taastamisega. Vandenõu avastas Elizabethi õukonnaspioon Sir Francis Walsingham ning ta kasutas vandenõud oma kuninganna kasuks, et takistada Mary püüdlusi hõivata Inglismaa troon.
Peamised vandenõulased olid Anthony Babington ja John Ballard. Anglikaani kirikust hoiduva Babingtoni värbas vandenõusse jesuiitlik preester Ballard, kelle eesmärgiks oli kuninganna Mary vabastada. Walsinghami heaks töötasid topeltagentidena Robert Poley, Gilbert Gifford ja Thomas Phelippes, kellest viimane oli krüptoloog. Katoliku diakon Gifford oli olnud Walsinghami teenistuses 1585. aasta lõpust kuni 1586. aasta alguseni. Gifford kopeeris kogu Mary ja Mary usaldusisiku Thomas Morgani vahelise kirjavahetuse ning andis selle Phelippesile dešifreerida.
Ballard üritas Babingtoni värvata algjärgus vandenõusse, mille eesmärk oli päästa Mary ja tappa Elizabeth, mille tagajärjel oleks Mary Inglismaa uueks kuningannaks saanud. Babington saatis vangistuses olevale Maryle kodeeritud kirja, milles kutsus üles Elizabethi tapmisele, inkrimineerides seega enda kaasvandenõulased. [2] Phelippes dešifreeris Babingtoni saadetud kirja 1586. aasta 7. juulil. 17. juulil vastas Mary kirjale, käskides oma päästjatel Elizabeth mõrvata. Kiri sisaldas samuti fraase, mis vihjasid, et Mary soovib päästmist. 1586. aasta oktoobris toimunud Fotheringay kohtuprotsessil kasutasid Elizabethi riigisekretär William Cecil ja Walsingham kirja asitõendina Mary vastu, kes keeldus end vandenõus süüdi tunnistamast. Lisaks kirjale reetsid Mary tema sekretärid Nau ja Curle, kes tunnistasid surve all, et kirja sisu vastas suures osas tõele.[3]
Mary vangistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Katoliiklasest Mary oli Inglismaa trooni õiguspärane pärija. 1568. aastal pääses ta napilt vangistamisest šoti mässajate poolt ning otsis seetõttu abi oma vanaonu tütrelt Elizabethilt, kes oli talle varem abi lubanud. 25. veebruaril 1570 paavst Pius V bulla "Regnans in Excelsis" järgi kuulutati Elizabeth I aga hereetikuks ning kõiki katoliiklasi kutsuti üles kuningannat kukutama. Kuna Mary oli katoliiklane ja seaduslik järglane Inglismaa troonile, tekkis palju vandenõusid ja salasepitsusi, mille eesmärgiks oli Elizabeth tappa või muul moel troonilt eemaldada ning asendada ta katoliiklasest Maryga. Tekkinud ohu tõttu keeldus Elizabeth Maryt aitamast ning pani ta hoopis 19 aastaks vangi. Peamiselt veetis Mary oma vangistuse Shrewsbury krahvi George Talboti juures.
1584. aastal kirjutas Elizabethi isiklik nõukogu alla määrusele, mille kohaselt iga trooninõudleja, kelle nimel sepitsetakse kuninganna vastu vandenõud, arvatakse pärijate hulgast välja ja hukatakse. Määruse peamisteks koostajateks olid Walsingham ja Cecil. Määrusele kirjutasid alla sajad riigitegelased ja aadlikud, muuhulgas ka kuninganna Mary. Lisaks sellele kiitis parlament järgmisel aastal heaks assotsiatsiooniakti (Act of Association), mille kohaselt võidi hukata igaüks, kes salasepitsusest kuninganna vastu võita võisid. Just need vastuvõetud määrused võimaldasid Mary ja teiste vandenõulaste hilisemat hukkamist.
1584. aasta jõulu esimesel pühal muutis kuninganna Elizabeth Mary vangistuskohta – uueks vanglaks sai varemetes olev Tutbury loss. Halbade vangistustingimuste (külm ja niiske ruum, päikesevalguse puudumine) tõttu jäi Mary raskelt haigeks.
1585. aastal lasi Elizabeth uuesti Mary vangistuskohta muuta – Mary viidi range eskordi saatel üksikvangistusse Chartley Hallis, Sir Amias Paulet valve alla. Puritaanist Paulet sobis katoliiklasest Mary valvuriks suurepäraselt, kuna puritaanina jälestas ta katoliiklikku usku.
Katoliiklaste, Mary ja paavsti poolt tuleneva järjest suureneva ohu tõttu üritasid Elizabethi õukonnaspioon Sir Francis Walsingham ja tema riigisekretär William Cecil leida mooduseid, kuidas muret leevendada. Koos jõuti arusaamale, et kui Mary oleks võimalik siduda mõne kuninganna Elizabethi vastase salaplaaniga, saaks seda kasutada ettekäändena Mary hukkamiseks ning seeläbi ohu oluliseks vähendamiseks.
Siinkohal sai määravaks Mary ja tema usaldusisiku Thomas Morgani vaheline kirjevahetus. Morgan oli varem töötanud Mary endise vangistaja, Shrewsbury krahvi George Talboti heaks ning Talboti kaudu Maryga põgusalt tutvunud. Mõne aja pärast hakkas Mary kasutama Morganit selleks, et saata kirju ja sõnumeid prantsuse õukonda. Pariisis viibimise ajal sidus Morgan end William Parry kavandatud vandenõuga ning ta vangistati selle tulemusena Bastille' vanglasse. 1585. aastal arreteeriti värskelt Inglismaal värskelt Prantsusmaalt naasnud Gilbert Gifford, kes kandis endaga Morgani kirju kuninganna Maryle. Walsingham lasi Giffordi uuesti vabaks, et see töötaks topeltagendina ning aitaks Maryt lõksu meelitada. Topeltagendina nimetati Giffordi "number neljaks", tema muud varjunimed olid Colerdin, Pietro ja Cornelys. Walsingham tahtis kasutas Giffordi Mary ja Thomas Morgani vaheliste sõnumite kullerina, saates Gifford Pariisi, et ta teeniks välja seal vangis oleva Morgani usalduse ja aitaks nende omavahelisele kirjavahetusele ligi pääsemise abil Mary lõksu meelitada.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |