Mine sisu juurde

Béla Tarr

Allikas: Vikipeedia
Béla Tarr Sarajevo filmifestivalil, 2007

Béla Tarr (21. juuli 1955 Pécs6. jaanuar 2026 Budapest) oli ungari filmilavastaja.

Tarr sündis Pécsis teatri- ja filmikunsti alal töötanud vanemate peres, tema lapsepõlv möödus Budapestis. 16-aastaselt tegi ta oma esimesed harrastuslikud dokumentaalfilmid Ungari tööliste ja vaeste inimeste elust. Tarr on väitnud, et tahtis saada filosoofiks ning et pidas filmitegemist hobiks, ent pärast esimeste 8 mm filmile tehtud lühifilmide valmimist ei olevat ta ülikooli sisse saanud, mistõttu tegi ta omal käel edasi režissöörikatsetusi.

Oma varaste filmidega pälvis Tarr Béla Balázsi filmistuudio (Balázs Béla Studio) tähelepanu. Filmistuudio aitas 1977. aastal rahastada 22-aastase Tarri mängufilmidebüüti "Családi tűzfészek" ("Perekondlik tulepesa"[viide?]). Filmi võtted tehti kuue päevaga, kasutades vabatahtlikke harrastusnäitlejaid. Film esilinastus 1979. aastal.

Pärast filmi "Családi tűzfészek" valmimist astus Tarr Budapesti Teatri- ja Filmikunsti Ülikooli. 1980. aastal valmis tal film "Szabadgyalog" ning 1981. aastal "Panelkapcsolat". Viimases kasutas Tarr esimest korda peaosades kutselisi näitlejaid.

1982. aastal ekraniseeris ta Shakespeare'i draama "Macbeth", mis tõi kaasa suured muutused Tarri lavastajaesteetikas. Film koosneb ainult kahest stseenist: esimene on 5, teine 67 minutit pikk. Senine realistlik lähenemine muutus metafüüsilisemaks ning meenutas Andrei Tarkovski filme. Tarr ise on oma peamiseks mõjutajaks ja eeskujuks pidanud Rainer Werner Fassbinderit.

Pärast 1984. aasta filmi "Őszi almanach" ("Sügise almanahh") alustas Tarr filmi "Kárhozat" ("Needus", 1988) stsenaariumi kirjutamisel koostööd Ungari romaanikirjaniku László Krasznahorkaiga. Krasznahorkai eepilise romaani "Sátántangó" ("Saatanatango") ekraniseeringu valmimine võttis aega üle seitsme aasta; see 415 minuti pikkune mustvalge film esilinastus 1994. aastal. Tegu on Tarri ühe tähtsama filmiga, mis räägib Ida-Ungari tühjenenud kolkaküla viimastest asukatest ning ühitab eri ajatasandeid, tegevusliine ja vaatenurki.

1995. aastal valmis veel lühifilm "Utazás az alföldön", ent järgmine pikem film "Werckmeister Harmóniák" ("Werckmeisteri harmooniad") linastus alles 2000. aastal. Mõlemas filmis on enamik stseene väga pikad, dünaamika on suuresti üles ehitatud kaamera tavatule liikumisele, kaamera ringleb ümber tegelaste ning saadab neid pikalt.

Tarri järgmine, George Simenoni romaani järgi loodud film "A Londoni férfi" ("Mees Londonist") oleks pidanud valmima 2005. aastal, ent lükkus kaks aastat edasi produtsent Humbert Balsani enesetapu tõttu. Film esilinastus 2007. aastal Cannes'i filmifestivalil ja jõudis filmilevisse 2008. aastal.

2011. aastal valmis film "A Torinói ló" ("Torino hobune"), mis Tarri sõnutsi pidi jääma ta viimaseks linateoseks.[1][2]

1990. aastast oli Béla Tarr külalisõppejõud Berliini Filmi- ja Televisiooniakadeemias, 1997. aastast Euroopa Filmiakadeemia liige. 10. mail 2012 esitles Béla Tarr Horvaatia pealinnas Zagrebis filmiaspirantuuri õppekava. Tarr õpetas üliõpilasi nii Splitis [3] kui ka Sarajevos [4].

Filmograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Mängufilmid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1977 "Családi tűzfészek" ("Perekondlik tulepesa")
  • 1981 "Szabadgyalog"
  • 1982 "Panelkapcsolat"
  • 1985 "Őszi almanach" ("Sügise almanahh")
  • 1988 "Kárhozat" ("Needus")
  • 1994 "Sátántangó" ("Saatanatango")
  • 2000 "Werckmeister harmóniák" ("Werckmeisteri harmooniad")
  • 2007 "A Londoni férfi" ("Mees Londonist")
  • 2011 "A Torinói ló" ("Torino hobune")
  • 1982 "Macbeth"

Lühifilmid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1978 "Hotel Magnezit"
  • 1995 "Utazás az alföldön"
  • 2004 "Visions of Europe"
    • lõik "Prologue"

Dokumentaalfilmid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1990 "City Life"
    • lõik "Az utolsó hajó" ("Viimane paat")

Tarri kui filmilooja tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Susan Sontag on Béla Tarri pidanud üheks moodsa kino päästjaks, lisades, et ta vaataks filmi "Sátántangó" meelsasti kord aastas.[5][6] Tarri olulist mõju oma hilisematele filmidele on esile tõstnud Gus Van Sant,[7] kes hakkas ülipikki kaadreid kasutama filmis "Gerry".

  1. "Bela Tarr Says 'The Turin Horse' Is His Last Movie". The New York Times. 3. veebruar 2012.
  2. Kohn, Eric (9. veebruar 2012). "An Interview With Bela Tarr: Why He Says 'The Turin Horse' Is His Final Film". IndieWire. Vaadatud 3. veebruaril 2023.
  3. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2013. Vaadatud 11. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. Macnab, Geoffrey (27. jaanuar 2017). "Bela Tarr interview: why he won't return to feature filmmaking". Screen Daily. Vaadatud 3. veebruaril 2023.
  5. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. mai 2012. Vaadatud 11. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. http://sensesofcinema.com/2001/feature-articles/tarr-2/
  7. Jones, Jenny (17. märts 2008). "Gus Van Sant in the light of Béla Tarr". Walker Art Centre. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2023. Vaadatud 3. veebruaril 2023.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]