Ave Alavainu

Ave Alavainu (sündinud 4. oktoobril 1942) on eesti luuletaja ja prosaist.

Ta õppis aastatel 1950–1954 Tallinna 4. Keskkoolis, aastatel 1954–1960 Tallinna 22. Keskkoolis ja lõpetas 1961. aastal Tallinna 18. Keskkooli. Aastatel 1962–1964 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja 1964–1967 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

"Väga väike värsiraamat: ühe aasta luulet" Tallinn: Eesti Raamat, 1973
"Riina riided" Värvimisvihik lastele: tekst Ave Alavainu, illustreerinud Helga Jõerüüt. Tallinn: Kunst, 1974
"Mul on vaid sõnad" Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (luulekogu)
"Veel üks võimalus" Tallinn: Eesti Raamat, 1982 (luulekogu)
"Kes meist on Napoleon?: autopatoloogiline romaan kirjades" Tallinn: Eesti Raamat, 1987
"Hiiumaal. 1. vihik, Luuletusi 1976-1992" Kärdla: Hiiukoda, 1992
"Prügimägi" Tallinn: Faatum, 1995 (romaan)
"Rong katusel: valik proosat" Tallinn: Koolibri, 2005; Habaja: Kentaur, 2008
"Kohtumisest käevõruni: kummardus Betti Alverile" Kärdla, Tallinn: Ave Vita!, 2006
"Joonlaualaulud" Kärdla: Ave Vita!, 2012
"Koondatud" Habaja: Kentaur, 2014 (luulekogu)
"50:50 [elueklektika]" Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

"Käest kätte käivatest puulobudikest saab rääkida rohkelt lugusid". Postimees, 11. mai 2006
"Ave Alavainu: riigieelarve ja finantskriis luulevormi". Postimees, 5. november 2008

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1998 – Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia (MTÜ Ave Vita töö korraldamine ja juhtimine)
2006 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[1]
2014 – Hiiu valla aukodanik

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on Kata-Riina Luide ^[2] ja Peeter Nieleri^[3] ema.

Ave Alavainu on ainus ja viimane oma perekonnanime kandja Eestis ja tõenäoliselt ka kogu maailmas. Tema vanaisa Juhan Laurson laskis oma perekonna nime eestistada 5. veebruaril 1937.