Ave Alavainu

Allikas: Vikipeedia

Ave Alavainu (sündinud 4. oktoobril 1942) on eesti luuletaja ja prosaist.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on Kata-Riina Luide [1] ja Peeter Nieleri[2] ema.

Ave Alavainu on ainus ja viimane oma perekonnanime kandja Eestis ja tõenäoliselt ka kogu maailmas. Tema vanaisa Juhan Laurson oma perekonnaga laskis oma nime eestistada 5. veebruaril 1937.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Väga väike värsiraamat: ühe aasta luulet" Tallinn: Eesti Raamat, 1973
  • "Riina riided" Värvimisvihik lastele: tekst Ave Alavainu, illustreerinud Helga Jõerüüt. Tallinn: Kunst, 1974
  • "Mul on vaid sõnad" Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (luulekogu)
  • "Veel üks võimalus" Tallinn: Eesti Raamat, 1982 (luulekogu)
  • "Kes meist on Napoleon?: autopatoloogiline romaan kirjades" Tallinn: Eesti Raamat, 1987
  • "Hiiumaal. 1. vihik, Luuletusi 1976-1992" Kärdla: Hiiukoda, 1992
  • "Prügimägi" Tallinn: Faatum, 1995 (romaan)
  • "Rong katusel: valik proosat" Tallinn: Koolibri, 2005; Habaja: Kentaur, 2008
  • "Kohtumisest käevõruni: kummardus Betti Alverile" Kärdla, Tallinn: Ave Vita!, 2006
  • "Joonlaualaulud" Kärdla: Ave Vita!, 2012
  • "Koondatud" Habaja: Kentaur, 2014 (luulekogu)
  • "50:50 [elueklektika]" Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ilona Martson, Ave Alavainu pereteater esines Gotlandi saare keskaja nädalal, Eesti Päevaleht, 15. august 2002
  2. Ave Alavainu. 50:50 (elueklektika). Tallinn, 2016

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]