Autsaiderkunst
Autsaiderkunst (inglise outsider art, prantsuse art brut) on kunst, mille on loonud iseõppinud isikud, kes ei ole õppinud traditsioonilist kunsti ning kellel on tavaliselt vähene või olematu kontakt kunstimaailma traditsioonidega.[1]
Autsaiderkunsti loovad inimesed, kes on ühiskonnas marginaliseeritud või kelle maailmanägemus ja hoiak võib vastanduda peavoolule või kõrgkunstile[2]. Autsaiderkunstnikke võib iseloomustada mässumeelne vaimsus ja ühiskonna tavadest mitte hoolimine. See on lai mõiste, mis hõlmab inimesi, sealhulgas iseõppijad, psüühilise erivajadusega inimesi[3][4], ekstsentrikuid, vange, erakuid ja heidikuid, kelle looming valmib sageli eelkõige iseenda jaoks.
Autsaiderkunstnike loominguline protsess on ainulaadne ja kunstiinstitutsioonide traditsioonid nende tööd sageli ei mõjuta.[5][6] Autsaiderkunsti teoseid ei ole tihti võimalik paigutada mingi konkreetse stiili[7] või kindla ajastu alla või määratleda geograafiliselt, samas on neile omane teatud universaalsus ja ambitsioonitus, kompromissitus ja sügav läbitunnetatud siirus.[3]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ingliskeelse mõiste outsider art võttis kasutusele 1972. aastal kunstikriitik Roger Cardinali[6] raamatu pealkirjana.[8] See on vaste prantsuskeelsele art brut'le (prantsuse: [aʁbʁyt], "toores kuns" või "jäme kunst"), mille lõi 1940. aastatel prantsuse kunstnik Jean Dubuffet[6], kes kirjeldas väljaspool ametliku kultuuri piire loodud kunsti. Dubuffet keskendus eelkõige väljakujunenud kunstistseeniväliste inimeste kunstile, kasutades näidetena psühhiaatriahaigla patsiente, erakuid ja spiritualiste.[9][10][11] Mõnikord kasutatakse seda terminit kunsti puhul, mille on loonud inimesed, kes on väljaspool tavalist kunstimaailma või kunstigaleriide süsteemi.[12]
Eestis on alates 2000. aastatest autsaiderkunstnikke uurinud kunstiteadlane Sigrid Saarep,[13][1][14] mõiste on laiemalt levinud ajakirjanduses 2020. aastatel, Kondase Keskus on korraldanud vastavaid näituseid[2], Pärnus edendab seda töökeskus Amanita[6].[15] Kunsti enda ilmingud olid samas ühiskonnas nähtavad enne mõiste levikut.[11][1][16]
Sigrid Saarep on mõiste sünonüümidena loetlenud: vaba stiil, kaasaegne (kujutav) rahvakunst, harrastuskunst, tagaaiakunst, ääreala kunst, osutanud Soome mõistele külakunst.[16][17] Kunstiteadlane Mari Vallikivi kirjeldas: "Väike ja n-ö puhtaim osa art brut´i esindajatest ei pea endid kunstnikuks või ei tunne, et nad üldse midagi loovad" ning rõhutas, et vaatamata selle kunsti distantsile professionaalsest kunstist on see avaldanud mõju mitmetele peavoolukunstnikele, eristades ühtlasi autsaiderkunstist diletandid, kuna viimased püüavad traditsioonilist kunsti jäljendada.[11]
Vaimuhaigete kunst
[muuda | muuda lähteteksti]
Huvi vaimuhaigete kunsti ning laste ja talupojakunsti tegijate vastu tekkis 19. sajandi lõpus nii psühhiaatrites kui ka kunstnikes, nagu näiteks "Der Blaue Reiteri" rühma liikmetes. Neid köitis väljendusjõud, mis sündis vastavate teoste keerukuse puudumisest. Selle näiteid esitati 1912. aastal nende väljaande Der Blaue Reiter Almanac numbris. Huvi vaimsete probleemidega isikute kunsti vastu kasvas 1920. aastatel. 1921. aastal avaldas dr Walter Morgenthaler raamatu Ein Geisteskranker als Künstler (Psühhiaatriline patsient kui kunstnik), mis räägib tema hoole all olevast vaimuhaigest Adolf Wölflist. Wölfli oli spontaanselt hakanud joonistama ja see tegevus näis teda rahustavat. Tema silmapaistvaim teos oli 45-köiteline illustreeritud eepos, milles ta jutustas oma väljamõeldud elulugu. Monumentaalses teoses on 25 000 lehekülje, 1600 illustratsiooni ja 1500 kollaaži. Wölfli valmistas ka hulgaliselt väiksemaid töid, millest osa müüdi või kingiti. Hiljem ilmus Hans Prinzhorni teos Bildnerei der Geisteskranken (Vaimuhaigete kunst) 1922. aastal. See oli esimene ametlik psühhiaatriliste tööde uurimus, mis põhines tuhandete Euroopa institutsioonide näidete kogumisel. Raamat ja kunstikogu pälvisid tolleaegsete avangardkunstnike, sealhulgas Paul Klee, Max Ernsti ja Jean Dubuffet’ tähelepanu.[18]
Jean Dubuffet ja art brut
[muuda | muuda lähteteksti]
Eriti suurt muljet avaldas Bildnerei der Geisteskranken Prantsuse kunstnikule Jean Dubuffet ja ta asus looma kunstikogu, millele pani nimeks art brut ehk toores kunst. 1948. aastal asutas ta koos teiste kunstnikega, Compagnie de l'Art Brut.[19] Tema loodud kollektsioon sai tuntuks Collection de l'art brut nime all. See sisaldab tuhandeid teoseid ja asub alaliselt Šveitsis Lausanne'is.
Dubuffet väitis, et "kultuur", see tähendab peavoolukultuur, suutis omastada iga uue kunsti arengu ja pärssis sellega kõikvõimaliku jõu, mis sellel arengul võis olla. Tulemuseks oli eheda väljenduslaadi lämbumine. Art brut oli tema lahendus sellele probleemile – ainult see oli immuunne kultuuri mõjude vastu, immuunne absorbeerumise ja assimileerumise vastu, sest kunstnikud ise ei tahtnud ega saanud assimileerida.[11]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Eesti Päevaleht 3 aprill 2001 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ 2,0 2,1 ERR, Erkki Luuk | (22. september 2024). "Arvustus: Pildilt kadunute maailmad". ERR. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ 3,0 3,1 "Näitus „Varjatud maailmade avardumine" | Tartu Ülikool". muuseum.ut.ee. 14. mai 2024. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ "70aastasena Ukrainast Eestisse kolinud kunstnik leiab helges loomingus lohutust kodumaaigatsusele". Eesti Ekspress. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ "Autsaiderkunst ühendab südamest südamesse | Tervise Arengu Instituut". www.tai.ee. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "Autsaiderkunst ühendab südamest südamesse | Tervise Arengu Instituut". www.tai.ee. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ ERR, Ragnar Kond | (31. mai 2024). "Mari Vallikivi: me teame enda regiooni autsaiderkunstist väga vähe". ERR. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ Conley, Katharine (2006). "Surrealism and Outsider Art: From the ‘Automatic Message’ to André Breton’s Collection". Yale French Studies, no. 109 (2006): 129–43.
- ↑ Cardinal, Roger (1972). Outsider Art. New York: Praeger. pp. 24–30.
- ↑ Bibliography The 20th Century Art Book. New York, NY: Phaidon Press, 1996.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Vallikivi, Mari (2003). "NAIVISMI TEINE TULEMINE" (PDF). Aastaraamat. Vaadatud 17. aprill 2025.
- ↑ "What the Dickens is Outsider Art?" The Pantograph Punch, December 2016, retrieved 2024-04-13
- ↑ "Kui lihtne mees võtab kunsti teha". Eesti Päevaleht. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ admin (13. detsember 2007). "Uudiseid Moskvast". Sirp. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ ERR (30. mai 2024). "Viljandis, Valgas ja Tartus avatakse autsaiderkunsti tutvustav kolmiknäitus". ERR. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ 16,0 16,1 Saarep, Sigrid (2005). "Kolmas rahvakunst" (PDF). Mäetagused. Vaadatud 17. aprill 2025.
- ↑ "Meduus kui kunst ja tema solvajad naivistid". Eesti Päevaleht. Vaadatud 17. aprillil 2025.
- ↑ ""Outsider Art Sourcebook" (Raw Vision, Watford, 2009, p.4)". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2014. Vaadatud 22. jaanuaril 2013.
- ↑ Sherman, Daniel J. (2011). French Primitivism and the Ends of Empire, 1945-1975. University of Chicago Press. Lk 12, 14, 111, 114. ISBN 9780226752693.