Autonoomne piirkond (Hispaania)
Autonoomne piirkond (hispaania keeles comunidad autónoma) on Hispaania Kuningriigi esimese järgu haldusüksus. Autonoomsed piirkonnad loodi pärast Hispaania demokratiseerumist aastatel 1979–1983 (autonoomsed linnad lisandusid 1995. aastal).
Kogu Hispaania on jagatud kokku 17 autonoomseks piirkonnaks ja kaheks autonoomseks linnaks (Ceuta ja Melilla). Igal piirkonnal on poliitilised institutsioonid, mis sarnanevad Hispaania riigi omadega: neil on igaühel (üldvalimistel moodustatud) ühekojaline seadusandlik kogu ja täitevvõimu asutused nagu valitsus ning president.
Autonoomia õigused on garanteeritud 1978. aastal vastu võetud Hispaania põhiseadusega, kuigi selle täpsed piirid pole määratletud ja sõltuvad konkreetsest autonoomsest piirkonnast.
Suuremad autonoomsed piirkonnad jagunevad omakorda veel provintsideks (provincias). Väiksemad piirkonnad (mis tavaliselt ongi ühe ajaloolise provintsi suurused) ja provintsid jagunevad valdadeks (municipios).[1]
Autonoomsete piirkondade loend
[muuda | muuda lähteteksti]Piirkondade haldusjaotus
[muuda | muuda lähteteksti]_-_de_-_monochrome.svg)
Volitused
[muuda | muuda lähteteksti]Hispaania põhiseaduse järgi on Hispaania jagamatu ja hispaanlased ühtne rahvus. Autonoomseks piirkonnaks saamist võivad taotleda Hispaania provintside provintsinõukogud või vastavad saari haldavad organid. Samuti võib Hispaania parlament Cortes Generales algatada autonoomse piirkonna loomise või piiride muutmise. Autonoomsetel piirkondadel ei ole lubatud omavahel liituda, omavaheline tihedam koostöö eeldab Cortesi luba.[10]
Autonoomse piirkonna õigused ja volitused, mis on piirkonna ja riigi vahel kokku lepitud, leiab autonoomia statuudist. Statuut peab sisaldama piirkonna nime, selle halduspiire, piirkonna haldusorganite nimesid ja nende ülesehitust ning statuudi järgi riigilt ülevõetavad volitused. Statuudi muutmine vajab luba Cortesilt. Autonoomsed piirkonnad võivad kasutusele võtta omad lipud. Piirkonna avalikud hooned ja ametlikud üritused peavad korraga kasutama nii piirkonna kui ka Hispaania lippu. Igas autonoomses piirkonnas peab hispaania keel olema riigikeel, sellele lisaks võivad autonoomsed piirkonnad (kuni haldusüksuse piires) riigikeelteks kuulutada kohalikke keeli.[10]
Autonoomsel piirkonnal on õigus hallata kohalikke institutsioone, muuta piirkonnasiseste valdade piire, korraldada linnaplaneerimist, riigihankeid, teedearengut ja ühistransporti, keskkonnakaitset, metsandust, kohalikku majandustegevust (hallates näiteks põllumajanduslikku tegevust, sadamaid, lennujaamasid, hüdraulilisi töid, kalapüüki sisevetes), kohalikku kultuuritegevust, tervishoidu ja sotsiaalhoolekandepoliitikat. Piirkondade eelarve tuleneb nende endi kehtestatud maksudest, riigi poolt neile ülekantud maksudest, kompenseerimise fondist ja nende isiklikest majandustegevusest tulenevast sissetulekust.[10]
Keskvalitsuse käes on alati rahvusvahelised küsimused, relvajõud, mitmed seadusloome volitused ja kohtuvõimu täideviimine, migratsioonipoliitika ja väliskaubandusega seostuv, piirkondadevaheline (ühis-)transport, mitmed majandustegevused (kaevandused, kalapüük meres, kaitsetööstusettevõtted), meediavabaduse haldamine, (riigile vajalik) statistika ja õigus korraldada referendumeid. Lisaks võib autonoomse piirkonna volitusi ja õigusi sätestada autonoomia statuudis, et määratleda ka teemasid, mis ei ole põhiseadusega täpselt piiritletud.[10]
Autonoomsete piirkondade võimuorganite tegevust võivad kontrollida Hispaania põhiseaduskohus ja valitsus. Konkreetsetel juhtudel võivad neile volitatud teemadel kontrollida võimuorganite tegevust ka muud juriidilised keskvõimu asutused, näiteks kontrollikoda võib kontrollida piirkonna eelarvelisi otsuseid. Kui autonoomne piirkond ületab talle antud volitusi, peab Hispaania valitsus kõigepealt saatma kaebekirja piirkonna presidendile. Kui sellele ei järgne mõistliku vastust ega reaktsiooni, saab valitsus Senati lihtenamuse heakskiidu järel volitused teha kõik oma võimaluste piires, et taastada seaduspärane võim piirkonnas.[10]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Napoleoni sõdasid juhtisid Hispaania valitsust mitmed liberaalsed valitsused, mis tsentraliseerisid riiki ja üritasid riigi piirkondlikku mitmekesisust ühtlustada. See põhjustas rahutusi, eriti Kataloonias ja Baskimaal, mis arenesid ülejäänud Hispaaniast kiiremini.[1][11]
1874. aastal välja kuulutatud Hispaania vabariik soosis detsentraliseerimist ja suurt vabadust Hispaania provintsides, kuid keskvõimu nõrgenemisest tekkinud kaoses taastati riigis põhiseaduslik monarhia juba 1875. aastal. Tsentraliseeritud valitsemine jätkus, kuid mitmetes piirkondades tekkisid kohaliku võimu suurendamist taotlevaid liikumisi.[1][11]
Pärast teise Hispaania Vabariigi väljakuulutamist 1931. aastal kinnitati Kataloonia autonoomia statuut 1932. aastal, Baskimaa ja Galicia omad 1936. aastal.[12] Piirkondadel oli piiratud võim hariduses, politseikorra tagamisel ja maksudes. Ühtlasi kuulutati kohalik keel ametlikuks keeleks ja raadio ning ajalehed said tegutseda kohalikus keeles. Hispaania valitsusele jäi kontroll relvajõudude, välispoliitika ja tollimaksude üle.[1][11]
1939. aastal Hispaania kodusõja võitnud Franco režiim ei soosinud piirkondlikku autonoomiat ja tühistas statuudid. Franco võimu ajal oli Hispaania taas tsentraliseeritud ja piirkondlikke omapärasid ja rahvuseid üritati täielikult tasalülitada ülejäänud Hispaaniaga. Demokraatliku opositsiooni jaoks sai piirkondlik autonoomia aga üheks põhinõudeks.[1][11]
Autonoomsete piirkondade kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Diktatuuri lõpp 1975. aastal, millele järgnesid demokraatia taastamine Hispaanias ja 1978. aastal vastu võetud uus põhiseadus, kehtestas tänaseni kehtima jäänud süsteemi, mille järgi taasloodi detsentraliseeritud Hispaania. Uus konstitutsioon oli siiski poliitiline kompromiss parempoolsetega: Hispaania defineeriti ühe poliitilise rahvusena, mis delegeerib suveräänsust ülevalt poolt regionaalsetele üksustele ja kuulutab "Hispaania rahvuse lahutamatut ühtsust". Samuti tekitas konflikti piirkondade eristamine, sest põhiseadus eristab teises vabariigis autonoomia saavutanud piirkondi ülejäänud Hispaaniast. Selline eristamine on tekitanud vastuolusid ja piirkonnad näevad vaeva, et samuti saavutada ajalooline rahvuse seisus.[1][11]
Eriti soositi juba enne Francot autonoomiat omanud piirkondade isehaldamise taastamist: Kataloonia ja Baskimaa autonoomia statuudid kinnitati 1979. aasta detsembris, Galicia oma 1981. aasta aprillis.[11] Ülejäänud piirkonnad pidid autonoomia omandama niiöelda aeglast teed pidi. Esimesed viis aastat olid piirkondade õigused ja volitused piiratud ja nad olid vastutavad vaid linnaplaneerimise, riigihangete, eluasemepoliitika, keskkonnakaitse, kultuuri- ja spordiküsimuste, turismi, tervishoiu ja sotsiaalhoolekandepoliitika eest.[1]
1983. aastaks oli Hispaanias välja kujunenud 17 autonoomset piirkonda. Võimaluse erandkorras tavapärasest kiiremini täielik autonoomia omandada anti veel Andaluusiale, kus toimusid mitmed omavalitsust nõudvad meeleavaldused. Kuigi lõpuks võimaldati kõigile piirkondadele jõuda täieliku autonoomiani, on tegelikult kujunenud piirkondade volitused ja õigused väga erinevateks, sõltuvaks sellest, millised on olnud kokkulepped keskvalitsusega.[1] Näiteks said Baskimaa ja Navarra 1979. aastal loa kohalike maksutulude korjamiseks, Kataloonia too hetk aga mitte.[13]
1995. aastal lisandusid ennasthaldavate haldusüksustena kaks autonoomset linna: Aafrikas asuvad ja ülejäänud Hispaaniast ära lõigatud Ceuta ja Melilla.[5] 21. sajandil on Hispaania autonoomsed ringkonnad jätkuvalt väga erinevate volitustega. Eriti Kataloonia ja Andaluusia on vaidlustes keskvalitsusega nõudnud suuremaid õigusi. Üks viimaseid suuremaid muutuseid toimus 2006. aastal, mil Cortes andis Katalooniale suuremad õigused, tunnustades piirkonda ka rahvusena.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Spain: Government and society". Britannica. 22. aprill 2025. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Discover Spain: all autonomous regions and their capitals". Cazahar. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Number of inhabitants in Spain in 2025, by autonomous community". Statista. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Area sizes Kingdom Spain". Guide-Spain. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ 5,0 5,1 "Ceuta & Melilla". De Facto. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Spanish Regional Accounts. Regional Gross Domestic Product. 2000-2023 Series". Hispaania riiklik statistikainstituut. 18. detsember 2024.
- ↑ Carlavilla, Juan (2. oktoober 2024). "Spain and its definition of PEP". Pibisi.
- ↑ Clinton, Caroline (13. september 2019). "The autonomous regions of Spain". Abaco Advisers. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Autonomous regions". Hispaania tööstuse ja turismi ministeerium. Vaadatud 26. aprillil 2025.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 "Spanish Constitution". Hispaania Senat. Vaadatud 25. aprillil 2025.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 Aedmäe, Triin (2013). "Regionalismi probleem Hispaania kodusõja ajal Kataloonia näitel". Tartu Ülikool. Tartu.
- ↑ "1936 Galician Statute of Autonomy". Language Conflict Encyclopedia. Vaadatud 24. aprillil 2025.
- ↑ Engelbrecht, Mart (2015). "KATALOONIA VÕIMALIKKU ISESEISVUMIST SOODUSTAVAD JA PÄRSSIVAD TEGURID". TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL. Tallinn.