Aulis Aret

Allikas: Vikipeedia
Aulis Aret

Aulis Aret (1936. aastani Aleksis Kallits; 2. august 1907 Kaisma vald24. jaanuar 1974 Frunze) oli eesti pedagoogikateadlane ja kirjanik ning Kirgiisi NSV pedagoogikateadlane.

Ta lõpetas 1927. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja 1934. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna magistrikraadiga. Akadeemiliselt oli ta ÜS Liivika liige.

Tema magistrikraad arvestati 1946. aastal pedagoogikakandidaadi kraadiks. Ta kaitses 1965. aastal Herzeni-nimelises Leningradi Pedagoogilises Instituudis doktoriväitekirja.

Ta töötas aastatel 1935–1941 Narvas, Tapal ja Tallinnas õpetajana.

Ta oli Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1944 Nõukogude tagalas. Oli õpetaja Usbeki NSV-s, hiljem Groznõi Õpetajate Täiendusinstituudis.

Ta oli aastatel 1947–1951 Tallinna Õpetajate Instituudis pedagoogika- ja psühholoogiakateedri juhataja.

1951. aastast oli ta Frunzes Kirgiisi Riikliku Ülikooli õppejõud, pedagoogika ja psühholoogia kateedri dotsent, aastatel 1954–1964 kateedrijuhataja, alates 1966. aastast professor.

Uuris õpilaste kutsevaliku motiive ning enesekasvatuse teooriat ja metoodikat.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Õngespordi õpperaamat" (1933)
  • "Imelik mees Peterson" (jutustus, 1933)
  • "Haakristi ja viisnurga vahel" (luulekogu, 1934)
  • "Peeter Põld : eesti hariduse teenäitaja" (1936)
  • "Самовоспитание школьников". Kaasautor Leonid Ruvinski. Moskva 1976

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]