August Leps
August Julius Leps (21. detsember 1895 (vkj)/ 2. jaanuar 1896 Puiatu, Adavere vald, Põltsamaa kihelkond, Viljandimaa – 26. veebruar 1972 Uppsala) oli Eesti advokaat ja poliitik.
Ta õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1918, 1920–1923 ja lõpetas 1924. aastal. Akadeemiliselt oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.
1918–1920 osales ta Vabadussõjas.
1923–1928 oli ta vandeadvokaadi abi ja alates 1928. aastast vandeadvokaat Rakveres.
IV Riigikogu ja V Riigikogu liige.
1944. aastal põgenes ta Rootsi, töötas hiljem Uppsala Ülikooli õigusinstituudi arhiivis. Ta ei võtnud enam osa väliseesti organisatsioonide tegevusest, sest kartis oma Eestisse jäänud omaste pärast.[1]
Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Väikeriik ja diktatuur". Akadeemia, 5/1937
- "Uuest tsiviilseadustikust ja talundite pärimisõiguse reformist". Päevaleht nr 295, 30. oktoober 1939. Lk 2
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema lapsed on insener ja koorijuht Olaf Leps, saksa filoloog Astrid Pommer (tema lapselaps on õigusteadlane Lauri Mälksoo), malekohtunik ja matemaatik Aaso Leps ning õigusteadlane Ando Leps.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Suri rkl. A. Leps". Vaba Eestlane nr 22, 17. märts 1972. Lk 4
- ↑ Lauri Mälksoo. "Venelased ja sakslased vil! August Lepsi mälestustes". EÜSi XX album. Lk 42
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Album Academicum Universitas Tartuensis 1918–1944. II köide. Tartu 1994. Lk 30