Atribuut (kunst)

Õigluse allegooriline figuur iseloomulike atribuutide kaalude ja mõõgaga Müncheni kohtupalee frontooni tipus

Lapse kohale kummarduv sirbiga tegelane Janis Rozentālsi maalil on surma personifikatsioon; sirp on tema atribuut, mis viitab elu lõpetamise võrdkujule mahaniitmisele

Maarja Magdaleena Rogier van der Weydeni maalil kannab oma atribuuti salvinõud, viitena pärimusele temast kui naisest, kes evangeeliumis võidis kalli salviga Jeesuse jalgu , samuti peetakse teda üheks salvikandjatest naistest, Jeesuse ülestõusmise esimesi tunnistajaid

Atribuut (ladinakeelsest sõnast attribuere: 'eraldama', 'omistama'; attributum 'juurde arvatud') on kujutavas kunstis mingi ese, mis lisandatakse kujutatavale isikule tema iseloomustamiseks ja teistest eraldamiseks. Atribuut omab kindlat tähendust ainult koos selle isiku kujutisega ja selle osana, erinevalt sümbolist, mille tähendus kehtib ka eraldi.

Näited

Personifikatsioonide ja allegooriate puhul annab atribuut kujutatud figuurile tähenduse allegooriana, näiteks saab figuuri, kes kannab käes kaalusid, tõlgendada õigluse kehastusena (kaalud kui süü ja süütuse kaalumisele vihjav atribuut), samuti mõnikord esinev silmi kattev side, mis peab viitama õigluse pimedusele ehk erapooletusele. Vikat või sirp atribuudina võib viidata figuurile kui surma kehastusele, kes niidab elavaid nagu taimi, samuti liivakell kui (elu)aja lõpule jõudmisele viitaja.

Tegevuste või elualade personifikatsioonid kannavad sageli tööriistu kui tegevusele või elukutsele viitavaid atribuute. Keskajal ja varauusajal kujutati arsti sageli kuseklaasi hoidmas, ehitajat sirkli või nurgikuga. Kirjaniku atribuudiks võib olla sulg, maalikunstnikul palett. Valitsejale viitav atribuut om mõni tema insiigniatest, näiteks skepter või kroon.

Pühakute ikonograafias viitab atribuut pühaku eluloole, temaga seotud pärimusele või tema martüüriumile. Püha Peetruse kujutamine võtmetega viitab lõigule Matteuse evangeeliumis, Jeesuse sõnadele "Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Matteuse 16:19); see atribuut on laiemalt kujunenud paavstivõimu sümboliks ja esineb Püha tooli sümboolikas, aga ka Peetrusele viitavana heraldikas üleüldisemalt. Püha Katariina levinud atribuut on ratas, millega teda püüti hukata, aga ka raamat, mis viitab tema õpetatusele diskussioonis paganlike filosoofidega, ja märterlusele viitav palmioks. Palmioks on kristliku märtri atribuudina lääne ikonograafias tuntud juba varakeskajal, õigeusu ikoonidel on selleks väike rist pühaku käes. Kunstiteadlastele on pühaku atribuut sageli väärtuslikuks viiteks kunstiteosel kujutatud pühaku või muu isiku identifitseerimisel.

Pildid

• 
  Püha Eligius Öja kiriku põhjaportaali arhivoldi talumiliistul kullassepaametile viitavate atribuutide haamri ja tangidega
• 
  Francesco del Cossa. Püha Peetrus
• 
  Püha Katariina Karja kirikus kannab märtri palmioksa ja raamatut; paremal küljel on näha ka Peetrus võtmega
• 
  Mõõtmise allegooria. Giovanni Zaratino Castellini puulõige, 1669
• 
  Artemisia Gentileschi. Autoportree maalikunsti allegooriana (1638–1639), õlimaal lõuendil. Buckingham Palace, London
• 
  Rasketööstuse allegooria (atribuudid alasi ja hammasratas). Béla Markupi reljeef, 1924; Németvölgy, Budapest