Asva kindlustatud asula
[[Fail:Asva asula 2026-2.1.jpg|alt=Ees on rohi, taustal poolpilvine taevas. Külgedel on raagus puud ja kaugel eemal paitab mets. Pilt on tehtud kõrgema koha pealt, paarikümne meetri pärast maapind langeb mõne meetri võrra.|pisi|Vaade asula lõunaküljele.]
Asva kindlustatud asula on pronksiaegne kindlustatud asula Saaremaal Asva külas. Samast on leitud ka eelviikingiaegse asustuse jälgi. Kohalik rahvas tunneb paika Linnamäe põllu nime all. Asula järgi on nime saanud Asva kultuuri periood ja Asva keraamika.
Muistise kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Asula paiknes omal ajal ranna lähedal saarel[1] või neemel. Tänapäeval jääb meri sealt 5 km kaugusele. Asula oli põhja-lõuna suunas kuni 90 m pikk ja lääne-ida suunas 47 m lai, hõlmates kokku 3500 m2.[2]
Arheoloogilised kaevamised
[muuda | muuda lähteteksti]Aastail 1930–1931 kaevas Asval kohalik üliõpilane Orest Reis, otsides selgitust Linnamäe nimele. Ta saatis oma leiud Tartu ülikooli arheoloogidele ning 1934. aastal tegid nad seal proovikaevamised.[3] 1930. aastatel toimusid kaevamised Richard Indreko juhtimisel, 1948. aastal kaevas Asval Artur Vassar ja 1949. aastal Marta Schmiedehelm. Aastail 1965–1966 vedas kaevamisi Vello Lõugas.[4] Aastail 2012–2023 on välitööd toimunud Uwe Sperlingu ja Valter Langi juhtimisel[5]. Seniste kaevamiste käigus on läbi uuritud umbes 600 m2 ehk ligi viiendik kogu asula alast[6].
Leiud
[muuda | muuda lähteteksti]Peamised leiud Asva pronksiaegsest asulast on savinõud, pronksivalamistarvikud, luu- ja sarvesemed ning loomaluud.
Keraamika
[muuda | muuda lähteteksti]Asvalt on leitud umbes 60 000 savinõukildu ehk 500 kg keraamikat.[6] Nõude pinnalt on leitud ka odra-, kaera- ja nisuterade jälgi[1]. Suurem osa keraamikast on jämekeraamika ehk majapidamisnõud, mis on peamiselt silutud või riibitud pinnaga. Neid kaunistavad sõrmedega vajutatud lohud ja täkked. Peenkeraamilised nõud on viimistletumad, paljudel on küljes nupud või kõrvad. Kaunistatud on neid täkete, siksakkide ja kaelavõru või nööri jäljendeid meenutava mustriga.[7]
Asvalt on leitud umbes 3000 keraamilist valamisvormi katket. Need on mõeldud peamiselt pronksvõrude, aga ka odaotste, kirveste ja ehtenõelte valamiseks.[6]
Muud leiud
[muuda | muuda lähteteksti]Pronksleiud on Baltimaades pigem haruldased ning ka Asva vormidele vastavatest esemetest on leitud vaid üksikuid tõendeid. Küll aga on teada, et taolisi esemeid on valmistatud ka Skandinaavias.[6] Metall oli kallis ning kivist tööriistu on leitud hulga rohkem, lisaks ka luust ja sarvest esemeid. Luust valmistati näiteks linakamme, ropsimõõku ja harpuune. Kütitavatest loomadest enim (88%) on leitud hülgeluid, koguarvestuses aga kõige rohkem koduloomade omi. Peetud on kitsi, lambaid ja veiseid, aga ka hobuseid ja sigu. Lisaks on koduloomadeks olnud koerad, mida tõestavad leitud koerte koproliidid.[1] Arvukad jahvekivid, sarvest adraterad ja põlenud viljaterad näitavad, et on tegeldud põllumajandusega. Matmispaiku pole sealtkandist leitud, mistõttu sealsete inimeste DNA kohta andmed puuduvad.[6]
Asula kronoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Asvast on tehtud mitmeid radiosüsiniku dateeringuid loomaluudest, söest ja savinõude kõrbekihist. Suur osa neist kuulub aga kalibreeritult nn Hallstatti platoo aega 800–400 eKr, mis ei võimalda perioodi täpsemalt määratleda.
Asva esimene püsiv asustus jäi hilisesse pronksiaega, tõenäoliselt ajavahemikku 850 kuni 500 eKr[6]. Esmalt ümbritses asulat üle meetri laiune ja paarisaja meetri pikkune kivitara. Hooneid oli nii muld- kui kivipõrandaga, mitmes hoones oli maasse süvendatud lõkkekoht. Valamisvormide ja -tarvikute leiud osutavad pronksivalamistöökodade olemasolule. Pronksitöökoda asula läänenõlval on radiosüsiniku abil dateeritud vahemikku 795 kuni 453 kal eKr.[5] 7. sajandil eKr toimus tulekahju, mille tulemusena esimesed hooned hävisid, kuid asula ehitati peagi taas üles. Sel korral rajati maismaa poole kaitseks muldvall koos puust ja kividest taraga, ent varsti (u 630–510 eKr) põles seegi linnus maha. Meie ajaarvamise algusest on Asval ainult nõrgad jäljed asustusest.[1]
Uuesti oli Asva linnus kasutusel varasel viikingiajal, umbes 750 pKr. Tollal ehitati kaitseks juba korralik vall ja palissaad.[6] Tollest ajast on vähem teada, sest arheoloogiline kiht on hiljem põllutööde käigus kahjustada saanud.[8]
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Kohalike elanike seas on Asva linnamägi populaarne. Muistise juurde sooviti luua linnuse rekonstruktsioon, kuid seda Muinsuskaitseamet ei lubanud. Paari kilomeetri kaugusel avati aga Asva Viikingiküla teemapark, kus saab näitusel tutvuda pronksiaegsete leidudega ning viimaste arheoloogiliste välitöödega. Korraldatakse ka ekskursioone ning Asva asulast on tehtud dokumentaalfilm.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 Mägi, Marika. 2007a. Saaremaa muinasaeg 1500 e. Kr. – 600 p. Kr. Kärt Jänes-Kapp (toim), Saaremaa. 2, 37–54. Tallinn: Koolibri.
- ↑ Lang, Valter. 2007. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Päewaleht. 1939. Pronksiaegne asula Saaremaal. https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1939/06/16/3.
- ↑ Sperling, Uwe. 2014. Aspects of Change in the Bronze Age Eastern Baltic. The Settlements of the Asva Group in Estonia. Estonian Journal of Archaeology 18(2S), 394–401. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus.
- 1 2 Sperling, Uwe, Hans-Jörg Karlsen, Valter Lang, Konrad von Fournier, Alar Läänelaid & Kristina Sohar. 2024a. Abschlussarbeiten am Westhang der Bronzezeitsiedlung von Asva. Einige stratigrafische und dendroarchäologische Beobachtungen. Uuringute lõpetamine Asva pronksiaja asula läänenõlvakul. Mõned stratigraafilised ja dendroarheoloogilised tähelepanekud. Arheoloogilised välitööd Eestis 2023, 45–54.
- 1 2 3 4 5 6 7 Sperling, Uwe, Hans-Jörg Karlsen & Anna-Liisa Õispuu. 2024b. Die Funde von Asva – eine kurze thematische Einführung / Asva leiud – lühike temaatiline sissejuhatus. Archäologische Funde aus der Bronzezeitsiedlung von Asva. Präsentiert von Rostocker Studierenden / Arheoloogilised leiud Asva pronksiaegsest asulast. Rostocki ülikooli tudengite uurimused, 7–13. Tallinn: K-Print.
- ↑ Lõugas, Vello. 1967. Asva linnuse dateerimisest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised, XVI köide, 1.
- ↑ Mägi, Marika. 2007b. Saaremaa muinasaeg 600–1227. Kärt Jänes-Kapp (toim), Saaremaa. 2, 55–76. Tallinn: Koolibri.
- ↑ Tuuli Kurisoo, Anu Lillak, Andres Rõigas ja Küllike Tint. 2023. Kogukonnad ja kultuuripärand Eestis: järeldusi nelja juhtumiuuringu põhjal. Tutulus (12). 10–12.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Asva linnusasula kultuurimälestiste riiklikus registris
- Asva kindlustatud asula
- "Saaremaal läbi viidud väljakaevamised tõid välja mitu Eesti vanimat leidu" ERR, 11. juuni 2023
