Assürioloogia

Allikas: Vikipeedia

Assürioloogia on teadusharu, mis tegeleb Mesopotaamia (praeguse Iraagi piirkonna) ja selle ümbruskonna vanade kultuuride, keelte ja ajaloo uurimisega. Assürioloogia on üks orientalistika harusid.

Saksa teadusruumis on kasutusel nimi Altorientalistik ("vana-orientalistika"), inglise keeles on levinud nimetus Ancient Near Eastern Studies, millest tuleneb ka eestikeelne sünonüüm Vana-Lähis-Ida uuringud.

Assürioloogia haarab kultuure, mis kasutasid kiilkirja. Nende hulka kuuluvad akkadi, assüüria, babüloonia, eelami, süüria-palestiina ja anatoolia kultuurid ning neile eelnenud sumeri kultuur.

Assürioloogia alla kuuluvad teadusharud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assürioloogia on koondnimetuseks mitmetele eraldiseisvatele teadusharudele, mis kõik uurivad mõnd konkreetset piirkonda või erinähtust. Tähtsaimateks neist on sumeroloogia, akkadistika, ugaritoloogia, eblaiitika, elamoloogia ja mitmeid teisi. Laiendatult kuulub assürioloogiateaduse alla ka hetitoloogia, mis iseseisva distsipliinina uurib hetiitide kiilkirjakultuuri ja ajalugu. Lisaks on eristatavad eraldi uurimisharudena Lähis-Ida ajalugu, Lähis-Ida arheoloogia, Lähis-Ida usundilugu ning Lähis-Ida kunstiajalugu.

Assürioloogiaga lähedalt seotud naaberteadusharud on egüptoloogia, Vana Testamendi teadus, süroloogia ja klassikaline filoloogia ning vanaaja ajalugu. Ka Induse oru varajaste tsivilisatsioonide uurimine on oma meetoditelt ja olemuselt lähedane assürioloogiale. Paljud assürioloogid tegelevad vanemate ajalooperioodide uurimise kõrval arabistika ja tänapäevase Lähis-Ida probleemistikuga.

Assürioloogia tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assürioloogiaga tegelevaid eraldi teadusasutusi on maailmas u 200 [1], assürioloogiaprofessoreid on üle 300 [2]. Tähtsaimad assürioloogia uurimise keskused asuvad Saksamaa ja USA ülikoolides ning assürioloogiainstituudid on olemas kõikides suuremates Euroopa ülikoolides. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud assürioloogiaga tegelema Aasiamaades, iseäranis Jaapanis ja Hiinas. Alates 1990. aastatest pärast Lahesõda on teaduslik tegevus Iraagis kohapeal muutunud välisteadlastele võimatuks ning seiskunud on ka arheoloogilised väljakaevamised.[3]

Ülikoolides, kus ei ole assürioloogiale või Lähis-Ida uuringutele pühendatud üksusi, tegelevad assürioloogiaga tihti üksikuurijad ja lähedaste teadusharude spetsialistid (religiooniloolased, piibliteadlased). Assürioloogiaga tegeletakse ka paljudes muuseumides üle maailma ning Lähis-Idas tegutsevad mitmed rahvusvahelised arheoloogilised ekspeditsioonid. Valdav osa teadusinstituutidest annab välja assürioloogiaalaseid teadusajakirju. Assürioloogiateadusele spetsialiseerunud suuremad teaduskirjastused on Ugarit-Verlag[4] Saksamaal ja Eisenbrauns[5] Ameerika Ühendriikides. Varasem oluline kirjastus STYX Publications ühines kirjastusega Brill, mistõttu on ka Brill üks kaalukamaid assürioloogiaalaseid kirjastusi.

Müncheni Ülikooli Assürioloogia ja Hetitoloogia Instituut annab välja assürioloogia entsüklopeediat nimega "Reallexikon der Assyriologie und Vorderasiatischen Archäologie"[6]. Ülemaailmne assüriolooge koondav teadusselts on Leideni Ülikooli juures asutatud Rahvusvaheline Assürioloogia Assotsiatsioon (International Association for Assyriology [7]), mis koordineerib ka iga-aastase assürioloogia maailmakonverentsi Rencontre Assyriologique Internationale[8] korraldamist.

Assürioloogiateadusel on oma standardiseeritud lühendisüsteem[9].

Assürioloogia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on assürioloogia koondunud peamiselt Tartu Ülikooli ümber, kuid Eesti assüriolooge töötab ka välismaal. Assürioloogiaga tegeletakse Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuses ja usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika õppetoolis. Aastatel 1998–2012 tegutses eraldi Lähis-Ida vanade keelte ja kultuuride õppetool, mis praeguseks on tegevuse lõpetanud. Eesti assüriolooge, lähedaste alade teadlasi ja Lähis-Ida maade huvilisi ühendab Eesti Assürioloogia Selts[10]. Suur osa assüriolooge osaleb ka Eesti kõikide Idamaade uurijaid koondava Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi tegevuses, peamiseks assürioloogiaalaste eestikeelsete uurimuste avaldamise ajakirjaks on kujunenud aastal 1939 ellukutsutud ja 2006 taasasutatud Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat. Eesti assürioloogid kirjutavad uurimusi peamiselt inglise ja saksa keeles, kuid viimase kümnendi jooksul on ilmunud ka üle 50 assürioloogiaalase eestikeelse teadusliku töö ning rohkelt populaarteaduslikke käsitlusi. Koostöös väliskirjastustega antakse välja nii konverentsikogumikke (Studien zu Ritual und Sozialgeschichte im Alten Orient / Studies on Ritual and Society in the Ancient Near East. Tartuer Symposien. de Gruyter 2008) [11] kui ka perioodiliselt ilmuma hakkavaid väljaandeid nagu Acta Antiqua Mediterranea et Orientalia [12].

Tuntumate Eesti assürioloogide hulka kuuluvad Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semi keelte professor Alexander von Bulmerincq (1868–1938), Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo ja Vana Testamendi professor Uku Masing (1909–1985), Haifa ülikooli Vana-Idamaa ajaloo professor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor Michael Heltzer (1928–2010), hetitoloog ja California Los Angelese Ülikooli klassikalise filoloogia ja indoeuroopa mütoloogia professor Jaan Puhvel (1932–) ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Lähis-Ida keelte ja kultuuride professor Thomas Richard Kämmerer (1962–). Eestis tegutsevate assürioloogide seast on tuntumad Amar Annus, Peeter Espak ja Vladimir Sazonov. Assürioloogiaalaseid teadusuurimusi, tõlkeid ja populaarseid käsitlusi on avaldanud veel Liina Ootsing-Lüecke, Raul Veede ja Enn Kasak. Süürias on Lähis-Ida arheoloogina pikemat aega töötanud Kahrut Eller.

Olulisemad Lähis-Ida uuringute teadusharud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestikeelset assürioloogiakirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähtsamaid assürioloogiaajakirju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti assürioloogiaalaseid uurimusi avaldavaid väljaandeid[muuda | redigeeri lähteteksti]