Arved Toots

Allikas: Vikipeedia
Arved Toots

Arved Toots (17. september 1930 Kantküla, Albu vald, Järvamaa – 18. jaanuar 1992 Kuressaare) oli eesti agronoom ja Tori hobuste aretaja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Aravete lähedal Kantkülas talupidaja pojana.

Põhihariduse omandas Aravete koolis. Aastatel 1946–1949 õppis Jäneda sovhoostehnikumis, lõpetades selle agronoomina. Aastatel 1962–1963 oli ta täiendõppel Kehtnas ja 1964. aastal täienduskursustel Jõgeva sordiaretusjaamas.

Aastatel 1949–1955 töötas ta Ambla masina-traktorijaamas jaoskonna agronoomina. Aastast 1955 agronoom kolhoosis „Murrang“ (aastast 1958 Aravete kolhoos). Veebruarist 1970 osakonnajuhataja Aravete kolhoosis kuni pensionile jäämiseni 1. jaanuaril 1992. Aravete Tori hobuste tõufarmi juhataja 1955–1992. Eesti NSV Hobusetõugude Tõuaretuse Nõukogu juhatuse kauaaegne liige.

Tori hobuste aretaja[muuda | muuda lähteteksti]

Tõuhobuste aretamisega hakati Aravetel tegelema esimestel sõjajärgsetel aastatel: 20. oktoobril 1949 tunnistati sealne kasvandus Eesti raskeveohobuste tõufarmiks. Arved Toots võttis farmi juhtimise üle 1955. aastal ning muutis aretussuunda: edaspidi aretati Aravetel tori hobuseid, „tumeraudjaid ilusa ümara laudjaga Sammuri liini hobuseid“.[1] Tootsi eesmärk oli muuta Tori hobune „kuivemaks, tugevaluulisemaks, kõrgemaks ja tugevamaks, et ta oleks ka sporthobusena sobiv mitmetele spordialadele“.[2] Teisisõnu, „Aravetel tahetakse tori hobune aretada väga elegantseks kõrgaretushobuseks, ilma eksterjööri ja interjööri vigade ja puudusteta.”[2]

Põhitöö kõrvalt (agronoom ja osakonnajuhataja) suutis Toots teha Aravetest Tori hobuste aretuskeskuse: 1970. aastate keskel kuulutati Aravete farm Eesti parimaks. „Viimasel neljal aastal on Aravete tõufarm saanud tõufarmidevahelises võistluses kõige kõrgema hinde ning saavutanud vabariigi parima hobuste tõufarmi kuulsuse.”[2]

Aravete nimetati ka 1979. aastal ja edaspidigi Tori hobuste parimaks tõufarmiks – 99 punkti (paaritati 33 mära, varssu sündis 23, müüdi 13 tõuhobust).[3] Toona oli Aravete tõufarmis kuus talli (Kurisoo, Supmanni, Kukevere, Andrese, Roosna, Koigi). “Tallide õued on asfalteeritud, ümbrus puhas ja korras. Tallide juurde on rajatud kuurialused veokitele, hobuste fikseerimispukid ning jooksukoplid sugutäkkudele ja noorhobustele. Igal aastal desinfitseeritakse ja valgendatakse talle järjekindlalt. Tallides hoitakse alati puhtust ja korda.”[2]

Aravete tõufarmi parimad hobused olid raudjad ja tumeraudjad, nende valge lauk oli pikk ja kitsas ning valged sokid lühikesed. Farmi üks tipphobuseid oli 7. veebruaril 1983 sündinud eliitklassi tori täkk Heik 11 607 T (ema Horvi ja isa Hiko), kelle foto ehib 1986. aasta novembrikuu „Sotsialistliku Põllumajanduse“ kaant.[4]

Arved Toots esitleb ungarlastele tori täkku Heiki Kurisoo talli ees Aravetel. 1980. aastate keskpaik

Hobused tõid Aravete kolhoosile märkimisväärselt raha sisse, ostjatest puudu ei olnud. “Kaheaastase täku Ullari eest saadi oksjonil 7600 rubla. Tänavu on müüdud 18 tõulooma, mis tõi sisse peaaegu 100 000 rubla,” kirjutati 1984. aasta sügisel Aravetest.[5] „Hobustel turgu on, oleks neid vaid anda,“ ütles Toots ise.[5] See polnud erandlik aasta, selline müügiedu oli kestnud juba 1970. aastatest peale. „Tõuloomade müügi tõttu on Aravetel hobusekasvatuse rentaablus tunduvalt kõrgem kui paljudes teistes farmides. 1977. aastal oli tõunoorhobuste kasvatamise rentaablus 119,8%.“[2]

Aravete hobuseid müüdi nii Nõukogude Liidu erinevatesse piirkondadesse kui ka välisriikidesse: “Siit on võetud hobuseid ka ekspordiks Saksa FV-sse, Itaaliasse jm. Aravete hobuseid on ostetud mitmetele meie maa tsirkustele, hipodroomidele ja kumõssifarmidele, neid on esitatud ja esitatakse tulevikus rahvusvahelistel oksjonitel.”[2] Näiteks 1975. aastal olid Aravete hobused Moskva rahvusvahelisel ratsahobuste oksjonil. Müügiedu tagas kvaliteet: Aravete müügihobused olid põhiliselt eliitklassi I kategoorias. Eriti hindasid ostjad, et hobused olid hästi välja õpetatud ning laitmatult hooldatud.[2] Hea väljaõpe võimaldas hobuseid kasutada ka põllutöödel, samuti tehti nendega näiteks pulma- ja vastlasõite.[6]

Arved Toots ja täkk Heller 1. juunil 1986 Toris

1990. aastate algul hoidis Arved Toots halvenevale tervisele vaatamata Aravete hobusekasvanduse tipus. 1990. aasta tõufarmide hindamise tulemuste järgi oli Aravete küll kuuendal kohal, seda aga võistlustel-näitustel mitteosalemise tõttu. Muude näitajate poolest oli ta võrdne esikohal oleva Tori hobusekasvandusega.[7] Pärast Tootsi surma jaanuaris 1992 lõpetas Aravete tõufarm mõne aasta pärast tegevuse.

Kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Suvel 1982 said Tootsilt hobused kasutada Lavakunstikateedri XI lennu noored näitlejad Angelina Semjonova, Märt Visnapuu, Toomas Urb, Margus Tabor jt, kes võtsid hobuvankritega ette kolmenädalase ligi 600-kilomeetrise ringreisi Kesk- ja Lõuna-Eestis. Sel vana rändteatri stiilis retkel etendati omaloomingulist varieteeparoodiat.[8]

Aravete hobuseid kasutas ka Tallinnfilm.
Rahvusvaheliselt tuntud eesti ehtekunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia professor Kadri Mälk on mitmes oma ehtes kasutanud Aravete hobustelt pärit tumeraudjaid jõhve, näiteks kaelaehe „Sul annan andeks kõik“ (2016), rinnaehted „Olen kohal“ (2017) ja „Mäed tunnevad üksteist“ (2017) ning sõrmus „Ave Maria“ (2018).[9]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Sai mitmeid aukirju ja diplomeid saavutuste eest põllumajanduses ja hobusekasvatuse alal ning esinemise eest hobuste näitustel ja võistlustel. Osales aastast 1960 hobustega korduvalt Moskvas NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel (lühend ВДНХ СССР), pälvis 2 kuldmedalit, 1 hõbemedali ja 2 pronksmedalit.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Heldur Peterson. Hobusekasvatus. „Eesti põllumajandus XX sajandil. II osa, Tallinn 2007
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Rein Kaur. Hobusekasvatus tootmisharuna. Sotsialistlik Põllumajandus, nr 24, 1978
  3. ↑ Heldur Petersoni ülevaade hobusekasvatusest Eestis, „Eesti põllumajandus XX sajandil. II osa, Tallinn 2007
  4. ↑ Kui ilus hobune! Sotsialistlik Põllumajandus, nr 22, 1986
  5. ↑ 5,0 5,1 Jaan Kappo. Hobuseid tasub kasvatada. Noorte Hääl, 1984
  6. ↑ Tori hobusekasvandus 160. Eesti Põllumajandusmuuseum, 2017, lk 185
  7. ↑ Meie hobune. Eesti Hobusetõugude Tõuaretuse Nõukogu, 1991, lk 12
  8. ↑ Margot Sepp. Lennud: Lavakunstikooli XI lend (1980 - 1984). ETV 1993
  9. ↑ Kadri Mälk. Testament. Arnoldsche Art Publishers, Stuttgart 2016, lk 164–65

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti NSV-s aretatavad hobusetõud. Kataloog. Tallinn 1967. Lk 13
  • Arved Toots – Aravete kolhoosi agronoom. Võitlev Sõna, 30. september 1969
  • Rein Kaur. Hobusekasvatus tootmisharuna. Sotsialistlik Põllumajandus, nr 24, 1978
  • Rein Kaur. Püsiva tööga teenitud tunnustus. Võitlev Sõna, 30. jaanuar 1979
  • Peeter Sauter. Hiilgav Vedelteater püsis sadulas. Teater. Muusika. Kino, nr 8, 1982
  • Anne Rosenberg. Kuidas elavad hobused? Võitlev Sõna, 3. november 1984
  • Kui ilus hobune! Sotsialistlik Põllumajandus, nr 22, 1986
  • Eesti põllumajandus XX sajandil. II osa. Tallinn 2007
  • Eesti põllumajanduse edendajaid. Biograafiline leksikon. Tallinn 2008
  • Tori hobusekasvandus 160. Eesti Põllumajandusmuuseum. 2017
  • Bonnie Lou Hendricks. International Encyclopedia of Horse Breeds. University of Oklahoma Press. 1995

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arved_Toots&oldid=6588293"