Arutelu:Vastseliina Katariina kogudus
| Baltisaksa ajaloolase W. Stavenhageni väitel hakkasid ristisõdijad neemikmäge kindlustama juba 1273. aastal Tartu piiskopi Friedrich von Haseldorpi ajal, kelle riik siia ulatus. Eriti suurejooneliselt võeti see käsile 1342. aastal vene ohu kartusel ja Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni nõudmisel. Piusa ja Meeksi orgude vahele kerkis seninägematult võimas ja kaunis linnus topeltmüüride ja kõrgete tornidega. Ajalukku on see kinnistunud Vastseliina ehk saksa keeli Neuhauseni linnusena, millele ladinakeelses tekstis lisandus: castrum fortissimum in tota patria - "tugevaim linnus kogu isamaal". Väärib meenutamist, et idapiiri kindlustamiseks alustati samal päeval, 25. märtsil 1342, paastumaarjapäeval, 40 km lõunapool ka teise piirilinnuse ehitamist, millele jäigi kuni meie sajandini päevakohane nimi - Marienburg, Maarjalinn. Nüüd tunneme seda lätikeelse Aluksne nime all. Vanemates dokumentides nimetati ka Vastseliinat alamsaksa keeles unzer leven frowen borch. Teatavasti ei aita aga kindlamadki müürid, kui kõrgemad väed ise linna ei kaitse. Keskaja inimene ootas sellele ka kinnitust. Ühel septembriööl 1353 kostis tühjast lossikabelist, mis asub peatorni teisel korrusel, kaunist muusikat ja kabel säras imelises valguses, mis kiirgas kahelt isesüttinud vahaküünlalt. Rist oli altari põhjaseinast lahti tulnud ja seisis altari keskel ilma ühegi toeta. Ilmutust ei hoitud enda teada ja juba järgmise aasta jaanuaris saatis Riia peapiiskop Frommhold von Vyffhusen selleteemalise kirja paavst Innocentius VI-le, mida säilitatakse tänini Avignoni supliikideregistris. Vastseliina kuulsa risti juurde algas palverändurite vool Eestist, Lätist, Saksamaalt ja mujaltki. Paavst kuulutas Vastseliina külastajaile välja 40-päevase patukaristuse kustutuse, mida paavst Eugenius 1432. aastal taasuuendas. Läbi 15. ja 16. sajandi jätkusid palverännud ning Vastseliina nimekski sai läti keeles Krustpils, s. o ristilinnus. Siis süttis Liivi sõda, pikim ja laastavaim meie maal nähtuist. Salakuulajate kartuses suleti lossiväravad palverändureile. Neil soovitati nüüd Meeksi oru idanõlvalt kummardada kirde-, torni ülaosa kaunistuseks müüritud 2 m kõrguseid riste. 29. juunil 1558 vallutasid vene väed end kuus nädalat kangelaslikult kaitsnud Vastseliina. Alles 10. veebruaril 1582 õnnestus Poola kuningal venelased Vastseliinast välja lüüa ja katoliku Kirik taastada. See püsis jätkuvale sõjale vaatamata augustini 1625. Eesti rahvast oli säilinud vaevalt 90 000 hinge, Vastseliinast ja suurematestki linnadest vaid varemed. Rootsi kuningate all taastus eesti rahvaarv, kuid mitte enam katoliku Kirik. Püha risti kiirgav kujutis jäi aga Vastseliina luterliku koguduse pitsatisse ja selle inimesekõrgused jäljendid kirdetorni ülaosas on sama selgelt näha ka tänapäeval.
Vastseliina jõudis luterlus tunduvalt hiljem, kui mujale Eesti- ja Liivimaale. Kui üldiselt oli luterlus 16. sajandi lõpul Liivimaal juba kinnistunud, siis Vastseliina saabus esimene luteri õpetaja alles 1626.a..1626-1627 algas Vastseliina kihelkonna väljakujunemine enam-vähem samal kujul, kui ta oli 20. sajandi alguses. Esimese luteri õpetaja ametiajal pandi alus kirikumõisale ja kirikumaadele, ehitati kirikuõpetaja maja ning määrati kindlaks kirikumaksud. Kirikumaks maksti iga ½ adramaa pealt 1 külimit rukkeid, 1 külimit otri, 1 külimit kaeru, 1 peo linu. Lapse ristimise eest 6 krossi, laulatuse eest 8 rahatükki (Pundstück). 1634.a. tuli Rootsi kroonu poolt käsk Vastseliina vana linnusekabeli juurde veel üht puukirikut väljapoole lossi ehitada. Vist ei pidanud valitsus sündsaks, et rahvahulk alati linnuse sees kabelis käis. See korraldus leidis täitmist alles 1651, mil linnuse ees kirik tegelikult valmis sai ja Püha Katariina kirikuks pühitseti. Sellest räägitakse 1669.a. kirikuvisitatsiooniprotokollis. Samas protokollis teadustatakse veel, et linnuses olevat väike kirik valmis altari ja kantsliga, mis punase riidega üle tõmmatud. See esimene meieusuline kirik seisis vaevalt poolsada aastat, sest 1702.a. nelipühi esimesel pühal hävines ta ühes Vastseliina linnusega Vene suurtükitule all. Põhjasõja ajal viidi koos teiste Vastseliina elanikega vangidena Venemaale ka Vastseliina kirikuõpetaja ning kuni 1726. aastani oli kihelkond õpetajata. Vaimulikke talitusi täitsid naaberkihelkondade kirikuõpetajad. Kui Põhjasõja haavad paranenud olid, ehitati teine kirik (1720-1725), kuid mitte enam lossi juurde, vaid 6 versta eemale, praeguse kirikuõpetaja maja kohale. Seegi kirik oli puust ja ehituse poolest arvatavasti nõrgavõitu, kuna juba 1769.a. kindlama hoone järele tarvidust tunti. Samal aastal parandati kirikut põhjalikult ja kohe alustati ka uue kivist kiriku rajamist. Ehitustöö jõudis lõpule 7. augustil 1772. Kestis 1769-1772. Pühitseti 23. augustil 1772.a. See kirik püsib ümberehitatult tänaseni. Ehitus läks maksma 5063 rbl. ja 24 kop. Sellest rahast kinkis kiriku patroon rittmeister Karl von Liphardt 3150 rbl. Kiriku varandustest saadi 1242 rbl., puuduv osa 671 rbl. 24 kop. kaeti korjanduse teel kihelkonna rahva poolt. 1774.a. muretseti kirikule orel. 1843.a. remonditi kirik põhjalikult ja patroon von Liphardt kinkis kirikule uue, Tartus Kessleri juures valmistatud 10-registrilise oreli ja uue altaripildi. 23. sept. 1872 tähistas Vastseliina kogudus oma pühakoja 100. aastapäeva.. Selleks ehitati kiriku torn ümber ja täiendati tema kuju. Ka võeti sel tähtpäeval praegune armulauakann esimest korda tarvitusele. 1899-1901 ehitati suur osa kirikut arhitekt Pohlmanni plaani järgi ümber. Suurendatud kiriku pühitsemine toimus novembris 1901. Kirikus on 860 istekohta. (Võru kirikus 600, Kanepis 1000, Rõuges 560, Pindis 300 istekohta. 1929.a. andmed.) 1911.a. sai kirik uue oreli, mille valmistajaks olid vennad Kriisad, selles orelis on ka 6 registrit vanast Kessleri orelist. 19. sajandi algul levib Vastseliinas vennastekoguduse liikumine. 1808.a. õnnistatakse Raadi külas esimene palvemaja. Koguduseliikmete arv tõuseb 398-le. Teine palvemaja ehitati Marga külla. Liikumine edenes hooga; varsti oli liikmete arv umbes 600 ja aastasaja lõpul peeti palvetunde pea igas koolimajas. Aastail 1845-1846 võttis hoogu vene usku pöördumine. Umbes 400-500 inimest vahetasid usku. Selle põhjuseks oli siin, nagu mujalgi, lootus saada maad. Aastasaja viimasel veerandil kasvas kihelkonna elanike arv võõraste sisserändamise tulemusena (üle 200 sakslase ja umbes 200 lätlast), hakkas aga varsti vähenema väljarändamise tõttu. Rännati Siberisse, Tveri ja Vologda kubermangu. Vastseliina Katariina Koguduse õpetajad: Christiern Henrici 1626-1633 Kaspar Lessius 1633-1635 Christian Wassermann 1641-1642 Nicolaus Russäus 1643-1668 Johann Berg 1669-1670 Johann Freudenthal 1675-1690 Johann Heinrich Thiele 1690-1702 Johannes Victorinus Boretius 1702-1703 Johann Svenske 1704-1715 Michael Cavonius 1715-1725 Erich Timmermann 1725-1726 Michael Eobald Neoknapp 1726-1755 Otto Wilhelm Elterhard 1755-1769 Theophil Schmidt 1769-1781 Georg Gottfried Marpurg 1782-1811 Johann Gottfried Heller 1812-1814 Karl Gottfried Masing 1814-1859 Gustav Alexander Hermann Masing 1860-1901 Harald Robert Gustav Hornberg 1901-1909 Eugen Wilhelm Mahr 1910-1918 Nathan Johannes Aunwert 1920-1927 Eduard Ernits 1927-1939 Uno Plank 1939-1944 Ago Viljari 1944–1971 Aldur Parts 1971–1985 Jüri Vallsalu 1985–1990 Ivo Pill 1990 Ove Sander 1990–1998 Toivo Hollo 1998- |
– Eelneva allkirjata kommentaari kirjutas 88.196.14.141 (arutelu • kaastöö) 15.10.2007.
- varem oli see pikk tekst kopeeritud artiklisse. See oli kopipeist järgmistest allikatest: [1] ja [2]. Selles tekstis nimetatud koguduse õpetajad on artiklisse lisatud. --Bioneer1 (arutelu) 19. juuli 2014, kell 00:45 (EEST)
Tundub, et viimati lisatu on originaaluurimus ega ole neutraalne. Andres (arutelu) 16. detsember 2013, kell 10:09 (EET)
- viimatu lisatu all mõeldi seda redaktsiooni, vt [3]--Bioneer1 (arutelu) 19. juuli 2014, kell 00:45 (EEST)
Ago Viljari oli õpetaja terve pika okupatsiooniaja ja kohalik rahvas meenutab seda härrat heldimusega.
Jüri Vallsalu saabus nagu päike perestroikaaegsesse Vastseliinasse, kõik olid noore õpetaja üle õnnelikud. Kui Vallsalule tehti ettepanek minna õpetajaks Tallinna, oli ta kodukandi kogudus selle vastu ja saatis praostile kaebuse.
Võtsin välja.--90.191.96.36 15. juuni 2016, kell 10:27 (EEST)