Arutelu:Näppepillid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Allikas: Erich Loit “Muusikainstrumendid ja orkestrid” Tallinn 1976. ? (Võin muidugi eksida, vajaks kontrollimist...) --Lulu 18:36, 13 mai 2005 (UTC)

Ei ole see raamat, vaatasin järgi. Loit ei räägi eraldi näppe- ja poogenkeelpillidest. Aga tekst on kuidagi tuttav. Kas ei peaks pillide teksti eraldi artiklitesse jagama?--Tiuks 1. detsember 2007, kell 00:21 (UTC) Kustutasin topeltteksti.--Tiuks 1. detsember 2007, kell 00:31 (UTC)
Jah, siia peaks jääma ainult üldine jutt näppekeelpillide kohta. Andres 1. detsember 2007, kell 20:25 (UTC)

Parewm pealkiri olels "Näppekeelpillid". Andres 1. detsember 2007, kell 20:25 (UTC)

Eks ma tasapisi korrastan. Redigeerida on mugavam ainsuses.--Tiuks 1. detsember 2007, kell 20:32 (UTC)
Ainsuslik kuju võib ju olla ümbersuunamine. Andres 1. detsember 2007, kell 21:33 (UTC)
Miks on mitmuses pealkiri parem? Adeliine 5. mai 2008, kell 19:50 (UTC)
Rusikareegel on: vaata, kas defineerida on lihtsam ainsuses või mitmuses. Siin võiks olla ka ainsus, mulle lihtsalt vist meeldib mitmus rohkem, sest tegu on pillide klassiga. Andres 5. mai 2008, kell 23:24 (UTC)
Samas, kordofon, aerofon jne on ainsuses, kuigi tegemist on samuti pillide klassiga. Adeliine 5. mai 2008, kell 23:30 (UTC)
Definitsioon on meil tavaliselt ainsuses. Isegi sellel artiklil. --Tiuks 6. mai 2008, kell 00:00 (UTC)
Pillide liike saab vabalt ainsuslikult defineerida, nii et selle poolest võiksid nad olla küll ainsuses. Paneksin siiski mitmusesse, sest muidu võib jääda mulje, nagu oleks tegu kindla pilliga, eriti kordofoni ja teiste taoliste puhul. Andres 6. mai 2008, kell 08:07 (UTC)

Näppepillid (saksa keeles Zupfinstrumente) või näppekeelpillid (inglise keeles plucked string instruments)? Mõlemat kasutatakse, mina eelistaksin "näppepilli" kui suupärasemat.--Andrus Kallastu 22. august 2008, kell 19:36 (UTC)


Palun see osa üle vaadata ja viia vastavatesse artiklitesse:

Harfil on meeldiv ja õrn kõla. Harfi kasutatakse nii soolo- kui ka orkestripillina. Tänapäeva harfil on 47 keelt, mis on häälestatud nagu klaveri valgete klahvide rida. Kõik c-keeled on värvilt punased, f-keeled aga sinised. Värvilised keeled aitavad mängijal oma pillil paremini orienteeruda. Harfi diapasoon on peaaegu sama suur kui klaveril. Pilli jala sees on 7 pedaaliga mehhanism. Igale oktaavi seitsmest helist (keelest) vastab üks pedaal. Pedaalile vajutades kõrgeneb sellele vastav heli kõikides oktaavides. Nii on võimalik kõrgendada kõiki helisid pool- või tervetooni võrra.
Harfi kõlakast laieneb ülevalt alla madalamate keelte suunas. Pilli lookleva ülaosa, kaela küljes asuvad häälestusvirblid ja kettad keelte pikkuse muutmiseks. Sammas on instrumendi toestamiseks, selle sees asub pedaale ja kettaid ühendav mehanism. Harfi mängitakse istudes, nii et pill toetub mängija õlale. Vasaku käega mängitakse madalamaid, paremaga kõrgemaid keeli ning heli järelkõla summutatakse vajadusel peopesadega.
Lauto on samuti väga vana pill, mis jõudis Euroopasse araabia kultuurist. Renessansiajastul (15.-17. sajandil) oli lauto üks enamkasutatavaid instrumente, 18. sajandil hakkas huvi selle pilli vastu raugema ning 19. sajandist alates on seda mängitud küllaltki harva. Lautol on mitmeid erikujusid, erinevused on suuruses ja keelte arvus. Instrumendi sõrmlaud ehk krihvlaud on jaotatud krihvideks, millel vasaku käega fikseeritakse helikõrgus. Lautol on küllaltki lühike, iseloomuliku tahapoole pööratud häälestusosaga kael, topeltkeeled ning ümar mandlikujulise kaanega kõlakorpus.

Mandoliin on arenenud lautost. Alates 17. sajandist sai see eriti populaarseks Itaalias. Pilli kuju ja topeltkeeled pärinevad lautolt. Sõrmlaud on samuti jaotatud krihvideks. Mandoliine on nagu lautosidki mitmes eri suuruses ja variandis. Enam levinud on nelja topeltkeele ja viiuli häälestusega pill, mille mängimisel tehakse väikese plektroniga kiireid näppimisliigutusi kahel samasse helikõrgusesse häälestatud keelel korraga.

Kitarr on samuti araabia päritolu. 13. sajandil hakkas see levima Euroopas ning suure populaarsuse saavutas pill Hispaanias. Paljudes maades kasutatakse kitarri rahvapillina, kuid ka kutselised heliloojad on kitarrile muusikat kirjutanud. Kõige enam on levinud 6-keeleline kitarr häälestusega: E-A-d-g-h-e1.
Nooti kirjutatakse kirarripartii aga oktaavi võrra kõrgemalt, kui ta tegelikult kõlab.
Kitarri kasutatakse sageli akordilise harmoonia mängimiseks. Levimuusikas kohtame reeglina elektriliselt võimendatud pille – elektrikitarre, millel võib helikõrguse sujuvaks muutmiseks olla ka kangimehhanism. Elektrikitarril pole kõlakorpust tingimata vaja, piisab ka kõlalauast. Bassikitarr konstrueeriti Ameerika Ühendriikides 1951. aastal. Selle 4 keelt häälestatakse nagu kontrabassil: E1-A1-D-G. Noodid kirjutatakse tegelikust kõlast oktaavi võrra kõrgemale.
Kasutusel on ka 5 keelega basskitarr. Selline instrument võimaldab mängida veelgi madalamalt.
Bandžo on Ameerikast pärit pill, mida kasutatakse kantri- ja džässmuusikas. Bandžol on ümmargune, alt lameda põhjaga kõlakast, mis on pealt kaetud trumminahaga. Viimane annab pillikeelte võnkumisel iseloomuliku plekise kõla. Bandžod on tavaliselt 4-8 keelega, sõrmlaud on nagu kitarrilgi jaotatud krihvideks.

--Tiuks 23. august 2008, kell 23:41 (UTC)