Arutelu:Kaltsiferoolid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kogu pikk jutt on välja visatud, pehmelt öeldes see ei ole konstruktiivne. Andres (arutelu) 22. veebruar 2017, kell 16:12 (EET)

Et siis suvaliste tekstikildude kokkutoppimine nö artikliks on konstruktiivne tegevus? Nullist on lihtsam teksti kirjutada, kui püüda sellest aru saada, mis siin enne oli. Vahel on vaja tekstist üle sõita. Ivo (arutelu) 22. veebruar 2017, kell 16:54 (EET)
Tere! Eks ma olen ennegi lugenud sarnaseid tekstilõike, mõttetu, tesktilõigud, nullist on lihtsam, sõidame üle jne - millegipärast ei ole ma kasutajate Lifari ja Kruusamäe esituses kohanud artiklit: kaltsiferoolid (nullist) jne, seega kahtlen selle väite paikapidavuses... lisan artikli siia....
Mariina 22. veebruar 2017, kell 17:15 (EET) alias Простота

Siit ei leia seda praegu keegi üles, sest siin on ümbersuunamine. Andres (arutelu) 23. veebruar 2017, kell 13:24 (EET)

Kaltsiferoolid on rühm rasvlahustuvaid sekosteroide, millel on vitamiinilaadne toime ning mis tagavad organismide normaalse kasvu, arengu, paljunemise ja metabolismi. Kaltsiferoolide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad väga erineva struktuuriga, madalmolekulaarsed orgaanilised, D-vitamiinid ja sünteetiliselt valmistatud bioaktiivsed ühendid, ka D-vitamiini vitameerid.[1],

Sisukord

Nomenklatuur[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis D-vitamiin

Kaltsiferoolide rühma soovituslik nomenklatuur on paika pandud Rahvusvahelise Puhta ja Rakenduskeemia Uniooni (IUPAC) ja Rahvusvahelise Biokeemia ja Molekulaarbioloogia Uniooni (IUBMB) poolt ja kannab nimetust "D-vitamiini nomenklatuur, soovitused 1981." (Nomenclature of Vitamin D Recommendations 1981[2][3][4][5]

Vitameerid[muuda lähteteksti]

Vitameer D1[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lumisterool

Vitameer D2[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ergokaltsiferool

Vitameer D3[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kolekaltsiferool
  • Analoogid: Calcitriol, Calcipotriol, Tacacitol jpt.

Vitameer D4[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 22-dihüdroergokaltsiferool

Vitameer D5[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sitokaltsiferool

Vitameer Kaltsitriool[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 7-dehüdrokolesterool

Vitameeri D1 eraldas Adolf Otto Reinhold Windaus koos kolleegidega 1930. aastatel. Hiljem selgus et vitameer D1 on kombinatsioon vitameerist D2 ja lumisterooli kiiritamise kõrvalproduktist, kuid ühendit leidub vabas looduses kasvanud seentes. Vitameere D4, D5, D6 ja D7 esineb vähestes hulkades ja need moodustuvad ultraviolettkiirguse toimel fütosteroolsetest ja seentes leiduvatest eelühenditest.

Saamine ja depood[muuda lähteteksti]

Fotosüntees elusorganismidel[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Fotosüntees

Ookeanides elunevad fütoplanktonid (nagu coccolithophore, hõimkond haptofüüdid, klass Prymnesiophyceae, Emiliania huxleyi) on fotobioloogiliselt D-vitamiini sünteesimas juba kauem kui 500 miljonit aastat. Neid fütoblanktoneid tarbivad söögiks vees elavad organismid. Maismaal elavad organismid on komplekteerinud D-vitamiini juba enam kui 350 miljonit aastat. [6],[7], [8]Looduslikult saavad kahepaiksed, imetajad ja inimesed D-vitamiini (80% ulatuses) nahale langeva päikesekiirguse UV-B-kiirguse (lainepikkused 290–315 nm) neeldumise kaudu ning ülejäänu saadakse söögi-joogiga. D3-vitamiini süntees in vitro uuringute põhjal toimub selgroogsete rakkudega sarnaselt ka katteseemnetaimedel, nagu maavitsalised (Solanaceae), Cucurbitaceae, liblikõielised (Fabaceae), kõrrelised (Poaceae) jpt. Immuunmeetodil analüüside (Western blot, Northern blotting) põhjal leidub 1α,25(OH)D3 taime Solanum glaucophyllumi rakkudes nii vabade steroididena kui ka glükosiidderivatiividena: 7-dehüdrokolesterool, kolekaltsiferool, 25(OH) D3 vitamiin, 1α,25(OH) 2D3.[9] Suurim kontsentratsioon on tuvastatud siiski juurtes, kus D3-vitamiin reguleerib Ca2+ ringlust.[10]

Inimorganism ja D-vitamiinid[muuda lähteteksti]

Hepaatiline[muuda lähteteksti]

D3omastamine inimestel- loomsete saadustega seedekulglasse sattuv kolekaltsiferool (või manustatud kolekaltsiferool jt) imenduvad passiivdifusioonina peensooles. Imendumine toimub mitsellides ja sõltub sapphapetest, koostöös millega ringlevad kaltsiferoolid rohkem kui 30 korda maksa, sapipõie, soolestiku,kooloni ja taas maksa kaudu.

Imendumist pärsivad kiudainetega liialdamine, kortikosteroidid, oraalsed kontratseptiivid ja liigne alkohol.

Imendunud D-vitamiin transporditakse külomikronitega maksa. Siia toob D-vitamiini siduv valk DBP (vitamin D binding protein) ka nahas UV-kiirguse toimel tekkiva kolekaltsiferooli. Maksarakkudes oksüdeeritakse kolekaltsiferool 25-hüdroksükaltsiferooliks. See on D-vitamiini põhiline salvestusvorm maksas, rasvkoes ja lihastes ning ringlusvorm veres. DHP transpordib 25-hüdroksükaltsiferooli põhiliselt neerudesse, kus ta muundub hormooniks kaltsitriool ehk 1,25-dihüdroksükaltsiferooliks.

Neerude vahendusel[muuda lähteteksti]

Teatud osa kaltsitriooli väljutub organismist muutumatult, osa konjugaatidena.

Loomsed depood[muuda lähteteksti]

D-vitamiini vitameere saab vabas looduses kasvanud (ka kasvatatud) loomsetest toiduainetest ja poolfabrikaatidest: kalamaksaõli (nii kalaliha kui maks), teod, ussid, loomade maks, munakollane, või. Farmides kasvatatud lindude, kalade ning loomade D-vitamiini ühendite sisaldus ja biosaadavus olenevad suuresti söödale lisatud D-vitamiini preparaatidest ning toidust (kas nad söövad silo, maisi ehk pressitud linakooki.

Taimsed depood[muuda lähteteksti]

Taimede kaudu tegeletakse fütosteroididega. Vitamiini D2 omastamine taimsete depoode kaudu (taimetoitlastest loomad ja inimesed) on sarnane suukaudu manustatud loomsete toiduainete kaudu omastamisele ning steroidhormooni toime laadsele toimele. Toitumisteadlane Phyllis A. Balch oma raamatus "Prescription for Nutritional Healing" toob loetelu vitamiin D2, loodusliku päikesevalguse kaudu kasvanud, taimsetest allikatest:

võilillelehed, odrajahu, bataat, taimsed õlid, harilik lutsern, osi, nõges, petersell ja söögiseened. [11]

Aastal 1935, Knoppi ja Cowardi poolt avaldatud uurimuse kohaselt, sisaldasid Gold Coastis kasvanud Forastero (Amelonado) ja loodusliku päikesevalguse käes fermenteerunud kakaoubade koored (testa of bean) vitamiini D kuni 28 IU-d 1 gr kohta, kuid testi läbiviimisel kasutati fermenteerunud kakaokoori seega ei osanud uurijad kindlalt pakkuda, kas steroolid on ka töötletamata koores ja/või toimus ergosterooli moodustumine üksnes välistegurite toimel.[12]

Seenedepood[muuda lähteteksti]

Ergosterool (nimetus tulnud ergot fungi kaudu) D2 sisaldus on märkimisväärne ka vabas looduses, kus on piisav päikesevalguse ligipääs, kasvanud seentes, hallitusseentes ja samblikes. Eel-vitamiin D2 moodustab Aspergillus niger steroididest ca 4/5, ning kogu Saccharomyces cerevisiae (ehk pagaripärmi) steroidide osakaalu. Seega tarbides söögiseeni ja pärmi (sisaldus varieerub: kas küpsetuspärm ja pärmiga kergitatud saiad-leivatooted, õllepärmiga toodetud õlu jne) ehk pärmitabletid???) saab erinevates kogustes D-vitamiini.

Füsioloogia ja funktsionaalne ainevahetus[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Elundkonnad

Lümfisüsteem[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lümfisüsteem

Erinevad biokeemia ja mikrobioloogia (sh pahaloomuliste kasvajate uuringud) teadusasutused on tuvastanud, et enamikel imetajate lümfisüsteemi rakkudel on D-vitamiini retseptorid (VDR) : makrofaagid, dentriitilised rakud (DC) ja lümfotsüüdid, CD4- rakk abistajarakud,CD8+ T-rakud ehk tsütolüütilised T-rakud jt. On leitud, et aktiveerunud makrofaagid produtseerivad kaltsitriooli, mis moduleerib lümfotsüütide ja monotsüütide immuunvastust.[viide?]. Inhibeerib T-lümfotsüütide proliferatsiooni ja lümfokiinide sekretsiooni ning mitmete D-vitamiini retseptoreid ekspresseerivate rakkude prolifereerumist. Seega on D-vitamiinil oluline roll elusorganismile ka lümfisüsteemi kaudu.

Skeletisüsteem[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Skeletisüsteem

Kaltsiferoolide rühma liikmetel on toime ka skeletisüsteemile. Hammaste luu- ja rakukoelistel osadel on kõigil D-vitamiini (nii metaboliidid kui ka vitameerid) signaalmolekulide märklaud-rakkude omadused.

Vereringeelundite süsteem[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vereringeelundite süsteem

Kaltiseroolide rühma kuuluvaid biomolekule on vaja ka normaalseks verehüübimiseks, südamelihase tööks ja kogu vereringeelundite süsteemi tööks.

Närvisüsteem[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Närvisüsteem

Kaltsiferooli närvikoe funktsioneerimiseks. D-vitamiin (metaboliidid ning vitameerid ja sünteetilised ühendid) on ülimalt lipofiilsed ning läbivad passiivse difusiooni kaudu ka vere-aju barjääri. Nende molekulaarne ja geneetiline toimemehhanism realiseerub steroidretseptorite kaudu, st on tüüpiline steroidhormoonide toimemehhanism, mille töö mõjutab ka ajus paiknevaid steroidreteptoreid (vt ka kolesterool).

Luustikuvälised funktsioonid[muuda lähteteksti]

  • homeostaas/ ainevahetus
  • kasv
  • sisenõrenäärmed
  • seede-elundkond

Biofunktsioonid[muuda lähteteksti]

Luud on kaltsiumi ja fosfori reserv inimorganismis. Luude ja vere vahel toimuv kaltsiumi ja fosfori vahetus tagab nende vajaliku homeostaasi luudes, veres ja kogu organismis. Kesksel kohal on selles neerudes tekkiv antirahhiitiline kaltsitriool, mis reguleerib koostöös paratüreoidhormooniga (PTH) kaltsiumi ja fosfori metabolismi ja taset vereplasmas ja seega otseselt ka luukoe arengut.

  • Vereplasma kaltsiumitaseme langus (kestvalt kaltsiumivaese toidu tarbimisel nt) põhjustab:
    • PTH vabanemise ja kaltsitriooli sünteesi intensiivistumise (madal plasmakaltsium ning PTH taseme tõus aktiveerivad 1-hüdroksülaasi, seda teeb ka madal plasmafosfor).
    • Kõrgenenud PTH stimuleeriv toime osteoklastidele vabastab mõningal määral kaltsiumi ja fosfori luudest (demineralisatsioon).
    • Kõrgenenud kaltsitriool, koostöös PTH-ga vähendab kaltsiumi ja fosfori ekskretsiooni neerukanalites.
    • Kõrgenenud kaltsitriool suurendab ka kaltsiumi ja fosfori imendumist peensoolest.

Efektide summana normaliseerub kaltsiumitase veres.

  • Vereplasma kaltsiumitaseme liigne tõus on välditud sellega, et:
    • Kõrgenev kaltsitriool hakkab tagasisidestuslikult inhibeerima 1-hüdroksülaasi ja stimuleerima inaktiivse 24,25-dihüdroksükaltsiferooli teket.
    • Kõrgenenud kaltsiumitase blokeerib ka PTH tekke.
    • Langeva kaltsitriooli ja väga madala PTH tasemega kaasub kaltsiumi ekskretsiooni suurenemine neerukanalites, kaltsiumi ja fosfori luudest vabanemise pidurdumine ja mineralisatsiooni suurenemine ning kaltsiumi peensoolest imendumise langus.
    • Kaltsiumitaseme tõusu tõttu tõuseb ka hormoon kaltsitoniini tase, mis pidurdab kaltsiumi vabanemist luudest.

D-vitamiin ja atsidoos[muuda lähteteksti]

D-vitamiini ja kaltsiumi homeostaasi reguleerivad (ka häirivad) nii kaltsium, fosfor kui ka aluse-happe tasakaal e pH.

Kaltsitriooli molekulaarne toimemehhanism realiseerub steroidretseptorite kaudu, st on tüüpiline steroidhormoonide toimemehhanism. Nt transporditakse kaltsitriooli peensoole limaskesta DBP abil, kus ta seostub retseptoriga limaskesta epiteelraku tsütoplasmas, lümfiringesse. Tekkinud retseptor-kaltsitriool-kompleks seostub spetsiifiliselt DNA vastava alaga. Tulemuseks on geenistimulatsioon, spetsiifilise mRNA süntees ja spetsiifilise kaltsiumsiduva valgu (CBP) süntees peensoole limaskesta rakkude tsütoplasmas. CBP soodustab kaltsiumi imendumist peensoolest. Sellist geeniekspressioonset toimet avaldab kaltsitriool ka luudes, neerudes, hammastes, platsentas, pankreases, hüpofüüsis, munasarjades ja munandites jm.[viide?]

D-vitamiini pandeemia[muuda lähteteksti]

Maailma tunnustatuim spetsialist D-vitamiini bioloogiliste ja molekulaarsete (?) ja kliinilise meditsiini osas Michael F. Holick nimetab ülemaailmset D-vitamiini defitsiiti ja sellest tulenevaid haiguslikke tagajärgi lausa pandeemiaks.

Defitsiit[muuda lähteteksti]

Vere 25(OH) D-vitamiini sisaldus vitamiinipuuduse, -vaeguse, -küllastatuse ja -mürgistusseisundite korral
Parameeter Väärtus
Puudus

< 10 ng/ml 0–25 nmol/l

Vaegus 10–30 ng/ml 25–75 nmol/l
Küllastatus 30–100 ng/ml 75–250 nmol/l
Mürgistus > 100 ng/ml > 250 nmol/l

Defitsiidi ja/või liigsuse diagnoosimine[muuda lähteteksti]

D-vitamiini määra vereplasmas analüüsitakse tänapäeval spetsiaalsetes laborites, kõrgtehnoloogiliste seadmete ja tarkvara abil. Tuntumad neist: kemoluminestsents-immuunanalüüs (CLIA), radioimmuunanalüüs (RIA) ja kõrglahutus- vedelik-kromatograafia (HPLC). D-vitamiini sisalduse määramise meetodite osas ettekirjutused puuduvad, seega tuleb ka teadus- ehk terviseuuringute käigus sooritatud D-vitamiini analüüsid teha olemasolevaid võimalusi kasutades ning tulemuste lahknevust arvesse võtta, usaldusväärseimaks peetakse HPLC-analüüsi.

Eestis diagnoositakse D-vitamiini osa vereplasmas veretesti kaudu. Testi saab ilmselt määrata erialaarst, aga seda võib proovida küsida ka perearsti ehk eraarsti praksise kaudu. Erakorralise meditsiini osakonda (EMO-sse) saabudes teostatakse vajadusel kindlasti täisvere analüüs.

Eesti Haigekassa kaudu on D-vitamiini uuring klassifitseeritud paragrahvi 69 – immuunuuringute piirhindade alla, koodiga 66707, ning piirhinna maksumusega 7,85 eurot/uuringu kohta. Uuringu teostusviisiks on määratud immuunmeetod, seega erinevad laborid kasutavad erinevaid uuringuid, nii kasutab Tartu Ülikooli Kliinikumi labor D-vitamiini analüüsiks kemoluminestsents-immuunmeetodit (CMIA).

Loodusliku UV-B-kiirgusega seotud defitsiit[muuda lähteteksti]

D-vitamiini defitsiidi tekkel on oma roll väliskeskkonnal ehk aastaaegade vaheldumisel, laiuskraadil, kuhu päikesekiirgus kui kaua ulatub, ning öö ja päeva vaheldumisel, osoonikihil jne.

UVB-kiirguse vastunäidustused[muuda lähteteksti]

Loodusliku UV-B-kiirguse (aga ka kunstliku UV-B-kiirguse kaudu) ja D-vitamiini inertsete ühendite aktiveerimine naha kaudu on vastunäidustatud:

  1. dermatoloogilised näidustused:
  1. nahakasvajate korral (cutaneous melanoma)
  2. sarkoidoos
  3. tuberkuloos
  4. lümfoomid
  5. hüperkaltseemia

D-vitamiini defitsiit ohustab eeskätt:

  • imikuid ja väikelapsi, kes saavad vajatava vitamiini koguse ainult toiduga. Pikka aega arvati, et segatoitu tarbivatel täiskasvanutel defitsiiti ei teki. Vajadus on väike ja seda saadakse rahuldavalt loomsete toiduainetega. Defitsiiti ei teki juba seepärast, et näole ja kätele langev 20–30-minutine päikesekiirgus tagab nahas päevase vajaduse praktiliselt rahuldava kaltsiferoolide koguse;
  • vanureid, kelle organismi vananemisprotsesside tagajärjel on tunduvalt vähenenud melaniini jt hormoonide, vitamiinide ning bioaktiivsete kaltsiferoolide omastatus ning ringlus ja komplekteerimine;
  • tumedanahalisi, tumedanahaliste naha füsioloogiliste eripärade tõttu, nimelt konkureerivad neil melaniini ja bioaktiivsete kaltsiferoolide osakesed UVB-osakestega;
  • päevituskreemide kasutajaid – päevituskreemid neelavad efektiivselt UVB-kiirgust, see aga takistab looduslike kaltsiferoolide aktiveerumist ja komplekteerumist, nii väheneb bioloogiliselt aktiivsete steroidretseptor-positiivsete ühendite komplekteerimine SPF8 päevituskreemide korralikel kasutajatel 95% ning SPF15 kasutajatel koguni 99%.

Füsioloogiline defitsiit[muuda lähteteksti]

  • Krooniline neeruhaigus
  • Neerupuudulikkus
  • Rasvade imendumishäired
  • Rasvtõbi

Patofüsioloogia ja farmakoloogia[muuda lähteteksti]

Ravimeetod:

D-vitamiin ja mõnede ravimipreparaatide kõrvaltoimed[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tsütokroom P450

Tõenduspõhise meditsiini kaudu toimub kaltsiferoolide rühma ühendite süntees, metabolism ja biomuundus suuresti tsütokroom P450 ensüümiperekonna geenide kaudu. See mehhanism on aluseks paljude ravimite väljatöötamisel ja kasutamisel.

Kõrvaltoimeteta[muuda lähteteksti]

Mingeid kõrvaltoimeid ei ole registreeritud vitamiin D3 ning erektsioonihäirete korral kasutatava retspetiravimi Cialis kasutamise kaudu. [14]


Haiguslikud seisundid[muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Avitaminoos

Defitsiit võib aga tekkida kroonilise alkoholismi korral, ainult taimse toidu kestval tarbimisel,

D-vitamiini kestev defitsiit imikutel ja väikelastel põhjustab rahhiiti ja sellega kaasuvat lihaste hüpotooniat. Rahhiiti iseloomustab luude pehmenemine ja kerge murdumine, kuna luudest on eemaldatud rohkesti kaltsiumi. Kaltsiumi eemaldamise luudest tingib tõusnud PTH tase, sest organismil on vaja säilitada vereplasma kaltsiumisisaldust. Kuna D-vitamiini efekt kaltsiumi metabolismile realiseerub mitmete toimekohtade kaudu, võivad rahhiiti tingida erinevad põhjused, nt:

  • D-vitamiini kestev puudumine toidus
  • D-vitamiini imendumishäired peensooles
  • neerude haigestumine
  • pärilik fosforivaegus veres

Kui tegemist on D-vitamiini-resistentse rahhiidiga, siis D-vitamiini manustamine ei mõju. See võib olla tingitud nt neerude kahjustusest või organismi võimetusest sünteesida manustatud D-vitamiini baasil kaltsitriooli. Sellisel juhul tuleb organismi viia kaltsitriooli.

Kestev defitsiit täiskasvanutel põhjustab osteomalaatsiat – luude pehmenemist. Tekib siiski harva ja eeskätt eakatel inimestel. Kui aga defitsiidiga kaasuvad kaltsiumi imendumishäired ja kaltsiumi kõrgenenud väljutamine neerude kaudu, langeb ajapikku kaltsiumitase veres, ka pikemaajaline kaltsiumikanalite blokaatorite manustamine, mis tõmbab luudest osa kaltsiumi välja. Siis on osteomalaatsia teke väga reaalne.

Uuemate teadusuuringute käigus on avastatud ka D-vitamiini ning suguhormoonide vahelised signalisatsioonimehhanismid, kaasa arvatud D-vitamiini defitsiidi ja rasestumisega seonduv (bioaktiivsete D-vitamiini metaboliitide ning analoogide liigmadal ringlev kogus võib ohustada rasedaks jäämise katsetusi).

Omastamishäired[muuda lähteteksti]

D-vitamiini defitsiiti inimestel põhjustavad ka kaasasündinud eripärad ehk omandatud reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) toimimine. Häiretest nimetatud süsteemi töös annab märku madal vererõhk jt seisundid. Pikemaajaline D-vitamiini tabletina suukaudne manustamine võib kaasa tuua mitmesuguste kaltsiumit sisaldavate ladestiste tekkimise kas siis neerukivide ja või sapikivide jms näol.

Molekulaarbioloogia[muuda lähteteksti]

D-vitamiini retseptorid (VDR) – geenid[muuda lähteteksti]

1α, 25(OH) 2D3 rakutuuma retseptoreid leidub loomadel (sh inimesel) paljudes kudedes nagu näiteks: nahk, silmad, aju, kilpnääre, harknääre, süljenäärmed, söögitoru, kops, rasvkude, neerud, neerupealis, luu, luuüdi, maks, soolestik, koolon, rinnad, emakas, munasarjad, munandid, osteobplast, kasvajarakud ( paljudes). [15]

Keskkonna kaudu teratogeenne toime[muuda lähteteksti]

Keskkonna kaudu teratogenne toime imetajatele tuleneb nii UV-B-kiirguse (nii looduslik kui kunstlik)toimest nahale (sulestikule) aga ka sissesöödava toidu (kala-, liha-, ja seened, putukad, taimed ja muu) kantserogeensete ainete kogustest ja toimest. Nii võib D-vitamiini suurem tarbimine suurendada ka ringlevate ja rasvkudedesse salvestatud mürgiste metallide nagu plii, kaadmiumi, alumiiniumi ja koobalti ning radioaktiivsete isotoopide nagu strontsiumi ja tseesiumi omastatavust. Keskkonna kaudu saabuv teratogeenne toime võib ulatuda kuni protsendini.....

D-vitamiini toksilisuse sümptomid[muuda lähteteksti]

Inimestel, kes pole D-vitamiini suhtes ülitundlikud, normaalsel tarbimisel toksilisust ei esine. Kaltsiferoolil on aga steroidhormoonide laadne toime, seepärast on päevase totaalkoguse ülempiir kestval manustamisel 12 μg (480 IU) ja ühekordsel 40 μg (1600 IU). Nende koguste ületamisel võivad ilmneda kahjustavad toimed. Nt imikutel põhjustavad juba enam kui 20 μg annused neerude ja närvikoe kahjustusi.

Toksilisuse varased tunnused on isutus, oksendamine, lihaste nõrkus, kõhulahtisus, polüuuria.

Tugeva toksilisuse sümptomid:

1960.–1970. aastail tehtud laboratoorsete katsete põhjal arvati, et D-vitamiinil on ka teratogeenne mõju, nt raseduse ajal manustatud ülemäärased annused võivad põhjustada loote vaimset mahajäämust, kasvupeetust ja aordi stenoosi.[viide?]. Kuna tänapäeval ei õnnestu seda katset, 6 inimese nahaprooviga, täpse stsenaariumiga korrata, siis loetakse katse revideerimisele kuuluvaks ehk sellisena mitte viitamisele kuuluvaks. Tänapäevased uurimused on eelmise sajandi 70. aastail klassifitseeritud vitamiini D ja selle teratogeensuse mitmesugusteks erinevates diagnoosideks, mille välispidised tunnused eespool kirjeldatud ümber D-vitamiini ülitundlikkuseks ehk hüpovitaminoos D (kas in vivo ehk in vitro), imiku hüperkaltseemiaks, kõrvalkilpnäärme ala-/ületalitluseks ning Williamsi sündroomiks jm.

D-vitamiini analoogid[muuda lähteteksti]

Kliiniliselt olulised D-vitamiini analoogid[muuda lähteteksti]

Kliiniliste teadusharude kaudu uuritakse, D-vitamiini analoogide koostist, toimet, raviomadusi, ravitoimet pahaloomuliste kasvajate raviks, krooniliste haiguslike seisundite ravi tarvis ning jms. Kasutatakse nii D-vitamiini analoogide nomenklatuuri aga ka erinevaid teisi klassifikaatoreid nagu näiteks: MC903, MC 1288, KH 1060, EB 1089, GS1500, GS 1558, CB 1093 jt.

Manustamine[muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) soovitatavad maksimaalsed päevakogused on järgmised:

  • 0–12 elukuu 25 µg/päevas (1000 IU)
  • 1–10 eluaasta 50 µg/päevas (2000 IU)
  • 17+ eluaasta 250 µg/päevas (10 000 IU)
  • rasedatel ja imetavatel emadel 250 µg/päevas (10 000 IU)


RDA (soovitatav päevane kogus):[viide?]

  • meestel 0,005–0,008 mg
  • naistel 0,005–0,008 mg
  • lastel 0,008–0,01 mg
  • rasedatel ja imetavatel emadel 0,01–0,012 mg.


1 μg kolekaltsiferooli või ergokaltsiferooli võrdub 40 IU ja 0,025 µg = 1 IU.

D-vitamiini manustamine on hädavajalik rahhiidi ja osteomalaatsia ravis. Tema toime on efektiivsem, kui seda teha koos kaltsiumi, fosfori, ja teiste rasvlahustuvate vitamiinidega A-, E-, K- ja C-vitamiiniga (viimasel on ka ennetav efekt D-vitamiini toksilisuse suhtes).

Manustamine terapeutilistes kontsentratsioonides[muuda lähteteksti]

D-vitamiini oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, osteoporoosi, diabeedi, artriidi, psoriaasi, kroonilise neerupuudulikkuse, luumurdude, hepatiidi, tsüstilise fibroosi, healoomuliste kasvajate, pahaloomuliste kasvajate ja muude haiguste ennetamisel ning ravis.[viide?]

Vaata ka[muuda lähteteksti]

Viited[muuda lähteteksti]

  1. M. Zilmer, E. Karelson , T. Vihalemm, A. Rehema, K. Zilmer, Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused, peatükk 11, lk 138-140, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1
  2. http://www.chem.qmul.ac.uk/iupac/misc/D.html
  3. Trapido, lk 130, 2007
  4. IUPAC-IUB Commission on Biochemical Nomenclature, Tentative Rules, THE JOURNAL OF BIOLOGICAL CHEMISTRY, Vol. 241, No. 13, Issue of July 10, pp. 2987-2994, 1966.online (vaadatud 10.04.2013)
  5. [1] online (vaadatud 14.04.2013)]
  6. Holick MF (2011). The Vitamin D Solution: A 3-Step Strategy to Cure Our Most Common Health Problems. New York: Plume. p. 27. ISBN 0-452-29688-9. 
  7. ingl k , M.D. Guiry in Guiry, M.D. & Guiry, G.M. 2013. AlgaeBase. World-wide electronic publication, National University of Ireland, Galway. http://www.algaebase.org, http://www.algaebase.org/search/species/detail/?species_id=51619, online (vaadatud 14. aprill 2013)]
  8. ingl k , Natural History Museum, Nature online Emiliania huxleyi,online (vaadatud 14.04.2013)
  9. Skljar, R., M., Curino, A., Milanesi, L. (märts 2003). online (vaadatud 21.04.2013) "Vitamin D compounds in plants". Plant Science 164 (3): 357–369. 
  10. Buchala, A. J., Pythoud, F. (oktoober 1988). online (vaadatud 21.04.2013) "Vitamin D and related compounds as plant growth substances". Physiologia Plantarum 74 (2): 391–396. 
  11. Balch, Phyllis and Balch, James. Prescription for Nutritional Healing, 3rd ed., Avery Publishing, 2000.
  12. ingl k ,A. W. Knapp, K. H. Coward, The Vitamin D activity of Cacao Shell, Biochemical Journal, 1935,[2]
  13. Ross Pelton, James B. Lavalle. Nutritional Cost of Prescription Drugs, Morton Pub Co, 2000.
  14. [3]
  15. A.W. Norman, G. Litwack, Hormones, 1987, ISBN 0-12-521441-3, Google`i raamat online (vaadatud 13.04.2013)

Kirjandus[muuda lähteteksti]

  • Balch, Phyllis and Balch, James. Prescription for Nutritional Healing, 3rd ed., Avery Publishing, ©2000, pg. 94. [4]
  • Soram Khalsa.D-vitamiini revolutsioon,, 2009, ISBN: 9789949187614, Tln, Stella Borealis
  • Teesalu, S. Laste ja noorukite osteoporoos- luude hõrenemine., Tartu, 1998, (lk 44)

Kuidas vitamiine klassifitseeritakse[muuda lähteteksti]

D-vitamiin ja selle sünteetilised derivatiivid[muuda lähteteksti]

Molekulaartasand[muuda lähteteksti]

Ringlus[muuda lähteteksti]

Pahaloomuliste kasvajate ravi[muuda lähteteksti]

D-vitamiiniga seotud teaduspublikatsioonid[muuda lähteteksti]

  • Teadlane Michael F. Holick ja tema kaltsiferoolidega seotud avaldatud tööd:
  • [5]
  • Holick, MF (2011). The Vitamin D Solution: A 3-Step Strategy to Cure Our Most Common Health Problems. Plume 1st edition. ISBN 978-0452296886. 
  • Holick, MF; Dawson-Hughes, B (Softcover reprint of hardcover 1st ed. 2004 edition (November 9, 2010)). Nutrition and Bone Health (Nutrition and Health). Humana Press. ISBN 978-1617374517.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  • Michael F. Holick (editor), toim. (2nd ed. 2010 edition (April 23, 2010)). Vitamin D: Physiology, Molecular Biology, and Clinical Applications (Nutrition and Health). Humana Press. ISBN 978-1603273008.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  • Holick, MF; Jenkins, Mark (2nd edition (October 15, 2005)). UV Advantage. IBOOKS, INC. ISBN 978-1596879003.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  • Michael F. Holick.The Vitamin D Deficiency Pandemic and Consequences for Nonskeletal Health: Mechanisms of Action, doi: 10.1016/j.mam.2008.08.008. [6]
  • Michael F. Holick, TC Chen.Vitamin D deficiency: a worldwide problem with health consequences. Am J Clin Nutr Am J Clin Nutr April 2008, vol. 87 no. 4 1080S-1086S.[7]
  • Roxanne Nelson, Vitamin D May Boost Survival in Colorectal Cancer Patients, 10.juuli, 2014, veebiversioon (vaadatud 15.07.2014) (inglise keeles)

D-vitamiini vereseerumi taseme määramine:

http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%B5rgsurve-vedelikkromatograafia

  • H.C. Wulf. Measuring vitamin D-gold standard: The relation between skin disorders and vitamin D

. DOI: 10.1111/j.1365-2133.2012.10838.x [8]

Kaltsiferoolidega seotud haiguslikud seisundid[muuda lähteteksti]

D-vitamiin ja krooniline neerupuudulikkus

Lisalugemist[muuda lähteteksti]


Välislingid[muuda lähteteksti]

Physiol Rev October 1, 1998 vol. 78 no. 4 1193–1231 [14]

Analyte: 25-Hydroxyvitamin D., Nutritional Biochemistry Branch Division of Laboratory Sciences, National Center for Environmental Health, 2008 Labori käsiraamat 25- hüdroksuvitamiin D seerumi analüüsi kaudu

  • FDA.Food Additives Permitted for Direct Addition to Food for Human Consumption; Vitamin D2., A Rule by the Food and Drug Administration on 08/29/2012, 2012.

FDA määrus Toidulisandite lisamine inimeste tarvis toodetud toidule- Vitamiin D2.

ELISA analüüs D-vitamiini määramiseks vereseerumis ja plasmas

  • Z. Lu, T.C. Chen, A. Zhang, K.S. Persons, N. Kohn, R. Berkowitz, S. Martinello, M.F. Holick,.An Evaluation of the Vitamin D3 Content in Fish: Is the Vitamin D Content Adequate to Satisfy the Dietary Requirement for Vitamin D?., J Steroid Biochem Mol Biol. 2007 March; 103(3–5): 642–644. Published online 2007 January 30. doi: 10.1016/j.jsbmb.2006.12.010, PMCID: PMC2698592, NIHMSID: NIHMS20896

Vitamiin D3 sisalduse määramine kalades: kas vitamiin D3 sisaldus neis on piisav, täitmaks D-vitamiini jaoks antud nõudeid ?

USA-s tehtud uuring üle 31 000 lapse, nooruki ja täiskasvanuga, mõõtmaks ja selgitamaks välja seosed oraalsete steroidide ja D-vitamiini puuduse (seerumi tase alla 10 mikrogrammi/ml) vahel

  • ADRIAN F. GOMBART, QUANG T. LUONG, H. PHILLIP KOEFFLER. Vitamin D Compounds: Activity Against Microbes and Cancer.,

Anticancer Research 26: 2531-2542, 2011. [18]

  • Mäenpää PH, Väisänen S, Jääskeläinen T, Ryhänen S, Rouvinen J, Duchier C, Mahonen A. Vitamin D(3) analogs (MC 1288, KH 1060, EB 1089, GS 1558, and CB 1093): studies on their mechanism of action.,

Steroids. 2001 Mar-May;66(3-5):223-5. http://dx.doi.org/10.1016/S0039-128X(00)00152-5. [19]